unustasid, et praeguse presidendi pihta tulistati paar aastat tagasi. Või vähemalt tema maja pihta.”
„Õige. Kuid seda tüüpi juhtumeid me arvesse ei võta, muidu saaks neid liiga palju. Ma julgen pakkuda, et viimase kahekümne aasta jooksul pole ükski Ameerika president oma ametiaega selja taha jätnud, ilma et poleks avastatud kümmet atentaati ja kinni nabitud süüdlasi, ajakirjanduse teadmata.”
„Miks mitte?”
Politsei osakonnajuhataja Bjarne Møller arvas, et küsimus oli kõlanud vaid tema mõttes, ning oli sama üllatunud kui teised, kui oma häält kuulis. Ta neelatas, kui märkas päid, mis pöördusid, ja üritas hoida pilku Meirikul, kuid see hüppas tahtmatult Brandhaugile. Välisministeeriumi kantsler pilgutas julgustavalt silma.
„Nagu te teate, hoitakse avastatud atentaate tavaliselt salajas,” ütles Meirik ja võttis prillid eest. Need sarnanesid Horst Tapperti7 prillidega, postimüügikataloogid armastasid neid, need olid sellised, mis lähevad päikese käes tumedamaks.
„Sest atentaat on osutunud peaaegu sama nakkavaks kui enesetapp. Pealegi ei soovi me ala inimestena oma töömeetodeid paljastada.”
„Millised on plaanid valvemeeskonna osas?” katkestas riigisekretär.
Kõrgete põsesarnadega naine ulatas Meirikule paberilehe, too pani prillid ette tagasi ja luges.
„Neljapäeval tuleb Secret Service’ist kaheksa meest ja me alustame hotellide ja reisimarsruudi läbivaatamist, kõigi presidendi lähedusse sattuvate isikute tausta kontrollimist ja nende Norra politseinike väljaõpet, keda kasutada kavatseme. Me kutsume välja lisameeskonna Romerikest, Askerist ja Bærumist.”
„Ja neid kasutatakse?” küsis riigisekretär.
„Peamiselt valveks. Ameerika saatkonna ümber, selle hotelli ümber, kus elab kaaskond, autopargi ümber…”
„Lühidalt kõikjal, kus presidenti ei ole?”
„Sellega tegeleb PJT isiklikult. Ja Secret Service.”
„Ma arvasin, et teile ei meeldi valvata, Kurt?” ütles Brandhaug kerge naeratusega.
Meeldetuletus pani Meiriku pingutatult naeratama. Miini-konverentsi ajal Oslos 1998 oli PJT keeldunud valvet välja panemast, viidates omaenda ohuhinnangule, mille kokkuvõte oli „keskmine kuni madal”. Konverentsi teisel päeval oli migratsiooniamet juhtinud välisministeeriumi tähelepanu asjaolule, et üks norrakas, kelle PJT oli Horvaatia delegatsiooni autojuhina heaks kiitnud, oli Bosnia moslem. Ta oli tulnud Norrasse seitsmekümnendatel ning oli juba ammu Norra riigi kodanik. Kuid 1993. aastal olid mõlemad tema vanemad ja neli õde-venda horvaatide poolt Bosnia-Hertsegoviinas Mostaris maha tapetud. Kui mehe korter läbi otsiti, leiti kaks käsigranaati ja enesetapukiri. Ajakirjandus polnud sellest muidugi kunagi teada saanud, kuid järgnenud puhastustöö oli ulatunud valitsuse tasandini ja Kurt Meiriku edasine karjäär oli rippunud juuksekarva otsas, kuni Bernt Brandhaug oli isiklikult asjasse sekkunud. Asi pandi kalevi alla pärast seda, kui üks juhtivkonstaabel, kes oli vastutanud tausta kontrollimise eest, kirjutas lahkumisavalduse. Brandhaug ei mäletanud enam juhtivkonstaabli nime, kuid sellest ajast peale oli koostöö Meirikuga toiminud tõrgeteta.
„Bjørn!” hüüdis Brandhaug ja lõi käsi kokku. „Me ootame huviga, mida sul meile öelda on. Lase tulla!”
Brandhaugi pilk libises Meiriku kaastöötajast üle, kiiresti, kuid mitte nii kiiresti, et ta poleks näinud, et too teda vaatab. See tähendab, et tema pilk oli mehele kinnitatud, kuid silmad olid ilmetud ja äraolevad. Ta kaalus, kas haarata naise pilgust kinni, et näha, milline ilme neisse ilmub, kui ta avastaks, et mees vastab tema pilgule, kuid jättis selle mõtte sinnapaika.
5. peatükk
Lossipark, 5. oktoober 1999
„Oled sa surnud?”
Vana mees avas silmad ja nägi enda kohal pea kontuuri, kuid nägu kadus heleda valguse oreooli. Oli see tema? Kas naine oli talle juba järele tulnud?
„Oled sa surnud?” kordas hele hääl.
Ta ei vastanud, sest ta ei teadnud, kas ta silmad olid lahti või nägi ta lihtsalt und. Või oli ta, nagu hääl päris, surnud?
„Mis su nimi on?”
Pea kadus ja ta nägi selle asemel hoopis puulatvu ja sinist taevast. Ta oli näinud und. Millestki, mis on ühes luuletuses. „Saksa pommitajad meie kohal”. Nordahl Grieg.
Kuningast, kes põgenes Inglismaale. Pupillid hakkasid taas valgusega harjuma ja talle meenus, et ta oli lossipargis murule pikali heitnud, et veidi puhata. Ja jäänud ilmselt magama. Tema kõrval kükitas väike poiss ja pruunide silmade paar uuris teda musta tuka alt.
„Minu nimi on Ali,” ütles poiss.
Väike pakistanlane? Poisil oli veider nöbinina.
„Ali tähendab jumalat,” ütles poiss. „Mida sinu nimi tähendab?”
„Minu nimi on Daniel,” ütles vana mees ja naeratas. „See nimi on piiblist. See tähendab „Jumal on minu kohtumõistja”.”
Poiss vaatas teda.
„Ah et sina oled Daniel?”
„Jah,” ütles mees.
Poiss vaatas talle ikka veel otsa ja vana mees tundis end ebamugavalt. Poiss arvas ehk, et ta oli kodutu hulgus, nagu ta siin päikeselõõsas lebas, täies rõivas ja mantel tekiks peal.
„Kus su ema on?” küsis ta, et pääseda poisi pealetükkiva põrnitsemise eest.
,,Seal,” ütles poiss, pööras end ringi ja näitas. Kaks tumedat tüsedat naist istusid neist veidi eemal rohul. Neli last müttasid naerdes nende ümber.
,,Siis olen ju mina sinu kohtumõistja,” ütles poiss.
,,Mida?”
,,Ali on ju Jumal, eks ole. Ja Jumal on Danieli kohtumõistja. Ja mina olen Ali ja sina…”
Vana mees oli käe välja sirutanud ja haaras Alil ninast kinni. Poiss hirnatas heast meelest. Mees nägi, kuidas kahe naise pead pöördusid, üks neist oli juba püsti tõusmas, ning ta lasi lahti.
,,Sinu ema, Ali,” ütles ta ja noogutas naise poole, kes lähenes.
,,Emme!” hüüdis poiss. ,,Vaata, ma olen selle mehe kohtumõistja!”
Naine hüüdis talle midagi urdu keeles. Vana mees naeratas naisele, kuid too vältis ta pilku ja vaatas üksisilmi poisi poole, kes lõpuks kuuletus ja lontsis tema juurde. Kui nad ringi pöörasid, libises naise pilk temast üle ja mööda, otsekui oleks ta nähtamatu olnud. Ta oleks tahtnud naisele seletada, et ta pole hulgus, et ta oli andnud oma panuse ühiskonna ülesehitamisse. Ta oli andnud lahke käega, puistanud varrukast, andnud endast kõik, kuni polnud enam midagi, mida anda, mitte midagi muud kui anda teed, anda järele ja anda alla. Kuid ta ei jaksanud enam, ta oli väsinud ja tahtis koju. Puhkama, eks siis näis. Oli käes teiste aeg maksta.
Ta
