Mees, kes jäi ellu.
Taadu
Jaan Lausing
Tarmo Lausing
Otepää – Norilsk – Maglakova – Ilmatsalu
Fotod erakogudest, Eesti Rahvusarhiivist, Tartu Ülikooli Raamatukogu, Tartu Linnamuuseumi, Eesti Sõjamuuseum - Kindral Laidoneri Muuseumi fotokogudest, KGB kongide muuseumist.
Kirja pannud Tarmo Lausing ©
Toimetanud Ester Šank
E-raamat OÜ Flagella
ISBN 978-9949-88-119-2
ISBN 978-9949-88-440-7 (epub)
See kirjatöö on pühendatud Taadu otsestele järeltulijatele Karoliinele, Maria Elisabethile, Helgale, Karlile, Lucasele, Frederikule, väikesele Jaanile, Frankile ... ning kõigile inimestele, kel ei olnud isiklikku võimalust kuulata Taadu lugu otseallikast.
Sissejuhatavaid märkusi
Selle raamatu jaoks on ettevalmistusi tehtud juba alates aastast 2001, mil Taadu (Jaan Lausing) rääkis kassettmaki lindile esialgse lühiversiooni oma eluloost ning mina selle siis arvutisse tippisin. Edasi Jaan üha täiendas ja laiendas seda lugu, sest juba kirjapandud mälestusi lugedes tuli detaile järjest enam meelde ning lugu läks aina sügavamaks.
Järgnevatel aastatel hakkasin oma vanaisa juba teadlikult intervjueerima, minnes teemadega laiemaks ning küsimustega üha rohkem ja rohkem detailidesse. Nii said linti Jaani lood Wabariigi ajast, II maailmasõjast, Norilski sunnitöölaagrist ning asumiselt Siberi taigas, aga ka pere loomisest ja tööst Tartu näidissovhoosis. Lisaks Jaanile intervjueerisin ka tema abikaasat, minu kallist vanaema Saimat, Jaani õde Salmet ja vend Jakobit ning teisigi. Ajakirjaniku kogemusega Ester tuli appi, et intervjueerida mu ema, onu Uunot ja mamma-taadu töökaaslasi.
Viimased intervjuud Taaduga tegin 2008. aastal, veidi aega enne ta esimest insulti.
Raamatu autorid koos kaukaasia lambakoer Akbariga 2001. aastal.
Taadu – see on hellitusnimi, mida kasutasin igapäevaselt oma vanaisa kohta. Pruukisin seda nime ka võõraste seltskonnas, nii et mõned inimesed mäletasidki mitte ainult Jaani, vaid ka mind selle järgi ja hakkasid kutsuma mind hüüdnimega Väike-Taadu.
Raamatus on erinevad ajastud, sündmused ja isikud eristatud peatükkidena. Ka minategelased on peatükiti erinevad, mis ehk lugeja tähelepanu teravdab ja sündmuste jälgimise huvitavamaks muudab. Mõned üksikud peatükid (Torm Kastolatsis, Suvepäev Metsakurul, Ülekuulamine) on aga fantaasialend, minupoolne ajaloo rekonstruktsioon – nagu see võinuks olla.
Lõviosa raamatust moodustab siiski mälestustel ja dokumentidel põhinev tõestisündinud lugu. Isiku- ja kohanimesid, samuti kuupäevi ning muid faktiandmeid on kõigis peatükkides püütud edasi anda nii täpselt kui võimalik nende andmete piires, mis olid kättesaadavad.
Palju abi on raamatu kirjutamisel olnud Eesti arhiividest, kust leitud materjalid on aidanud oluliselt laiendada Taadu lugu. Nii on kokku saanud memuaarid, mis heidavad pilgu üsna tüüpilisele Eesti elule läbi kuue põlvkonna – 19. sajandist kuni 21. sajandi alguseni.
Tänan kõiki, kes on andnud oma panuse! Sügav kummardus toimetaja Ester Šanki ees. Aitäh, Salme ja Jakob – teie jutustused lisasid palju väärtuslikke detaile. Tänan Ilze Talbergi Salmega tehtud sisukate intervjuude eest. Aitäh Elfi Nobelile paljude intervjuude stenografeerimise ning Ann Vaidale sugupuu väljajoonistamise eest! Olen tänulik teile, Heinz Valk, Linnar Priimägi, Tanja Lavrova ja Justin Petrone, et käsikirjaga tutvusite ja ausa hinnangu andsite. Ning muidugi suur tänu perele igakülgse toetuse eest raamatu valmimisel!
Tarmo Lausing
Varjukangelased
Ühes minu lemmikraamatus öeldakse: „Suur aeg nõuab suuri inimesi.“ Kuid milline aeg ei oleks selles elavate inimeste jaoks suur? Iga aeg nõuab inimesi, kes kannavad mistahes oludele vaatamata edasi elu, kultuuri, usku, lootust. Igas ajas elab inimesi, kes ei anna alla, kellele on otsekui emapiimaga antud midagi igikestvat. Nad võivad olla pealtnäha tavalised inimesed, teha oma rutiinseid argiasju ning neid põgusalt jälgides võib tunduda, et argimured ja igapäevatöö näivad neile isegi olulisemad üleilmsetest probleemidest või kõrgkultuuri sündmustest.
Alles süvenedes hoomad, et just argised tegemised ja päevast päeva korduvad väiksed rituaalid on need, mis ei lase neil inimestel elule selga keerata. See on päris-elu oma oluliste toimetustega, igas hetkes kohalolemisega, mis paneb elujõe tegelikult voolama, kandes inimest oma voogudes edasi.
Mõni ööklubi dändi või ekstsentriline teadlane on kahtlemata värvikavam ja silmapaistvam, kuid selle raamatu tegelaste kõrval kahvatub oma ebaolulisuses – jääb kõigest vägeva jõe ahtaks kõrvalharuks, mis võib küll värskust lisada, kuid ei saa kunagi elujõe kandvaks vooks.
Selle raamatu peategelased on nn varjukangelased. Nad teevad igapäevase leiva nimel rasket tööd, sünnitavad ja kasvatavad lapsi, harivad ja koolitavad neid, annavad neile armastuse, hoole ja hädavajalikud teadmised eluks, lühidalt – aitavad neilgi inimeseks saada. Selliseid varjukangelasi on meiegi ümbruses tuhandeid. Kuid nagu muudki väärtused, nii on ka selline kangelaslikkus hindaja enda silmis. Kellegi jaoks võib tegemist olla täiesti tavalise Eesti talumehe ja -naisega. Kuid hea silma ja tundliku meelega lugeja leiab selle raamatu lehekülgedelt nii mõnegi kangelase. Kuni nendesuguseid leidub, voogab ka elujõgi ning püsib meie maailm.
Taadu ja Mamma olid ja on endiselt meie pere sild esivanemateni. Ainulaadne ühendus eesti talukultuuri ning ateistliku ja postsovetliku, moodsa ja tõejärgse uue Eesti vahel. Mul on vedanud, sest õnneks armastas vanaisa jutustada, ja ta ei rääkinud mulle mitte ainult enda kirevast elust, vaid ühteist ka oma vanemate ja vanavanemate omast. Need lood ulatuvad juba enam kui poolteise sajandi taha.
Jaani vanaema – minu vaarvanaema ehk vanavanavanaema Mari Lausing (tollases kirjaviisis Marri) oli maalaps, nagu tollased eestlased valdavalt, aga sattus tänu oma tublidusele ja esinduslikule väljanägemisele Kastolatsi mõisaproua toatüdrukuks. Ja nagu sarnase elukäigu puhul ikka ette tuli, sai tõenäoliselt mõisaelu „kaasaandena“ vallaslapse. Oli see esimese öö õigust kasutanud mõisahärra või mõni teine, Mari ise ei avaldanud oma lapse pärisisa nime kunagi. Oma kangusega saavutas naine koguni kohtupidamise ja väidetavalt isalt elatusraha väljamõistmise lapsele, ehkki mees kinnitas, et „ei ole teda putnu“ ega võtnud last omaks. Hiljem leidus Mari jaoks üks suure südamega mees, Jakob Karniol, kes hakkas Mari pojale Karlile kasuisaks ja pärandas talle lõpuks ka oma talu.
Karl Lausingust sai Jaani isa, minu vanavanaisa. Ta kosis Karoliine, kellega sai neli last: pärast Jaani sündisid Karl, Salme ja Jakob. Väike Karl suri kahjuks lapsena. Vana Karl oli veskimees ja oma olemuselt tüüpiline eestlane-rehepapp. Kopsis metsas ilusate mastimändide jala ümbert koore lahti, et puu hakkaks kuivama ja ta saaks selle mahavõtmiseks loa. Või õmbles lastud jäneste nahas kinni kuuliaugud ja müüs rikutud naha ikkagi kaupmehele terve pähe maha.
Jaan, minu vanaisa Taadu, päris ja omandas elu jooksul oma isalt nii mõndagi, sealhulgas kõikvõimalikke vimkasid ja krutskeid. Kui ta poleks läbi elanud Siberi sunnitöölaagri õudusi, oleks ta ehk olnud läbi ja lõhki elumees, kes armastas pidu ja pillimängu. Ka oma 6-klassilise haridusega oleks ta võidukalt läbi elu sammunud, kõige ja kõigiga hakkama saanud. Paraku tabas teda tuhandete eestlaste poliitvangi
