style="font-size:15px;"> Minu vanaema Saima Riives, Jaani naine, pärines jõukamast taluperest, kus valitsesid vaimsed huvid ja hariduspüüdlused. Saimal oli kavas minna meditsiinikooli, aga temagi plaanid põrmustas küüditamine. Jaani oli ta näinud Tartu vanglas oma isa vaatamas käies ja uuesti ristusid nende teed Krasnojarski krais. Abieluni jõudsid nad külmalt maalt tagasi pöördudes. Saimast sai medõe asemel farmitööline, kelle füüsisele küll raske töö jälje jättis, kuid kelle hing ei kalestunud. Ta luges palju ja pidas vanas easki päevikut. Saima ja Jaan said kolm last: Lea, Maimo ja Uuno. Neist keskmine on minu ema.
Tundsin oma vanavanemate juures end alati nagu kodus. Kuulasin nende lugusid – peamiselt jutustas küll vanaisa – ja elasin alati südamest kaasa. Jaan oli julge ja sirgeselgne, heatahtlik mees, kellesarnaseid olen vähe kohanud. Tänu tema julgusele rääkida sündis ka see raamat – eelkäijatele austusavaldusena, olevate jaoks hea võimalusena vaadata nii endasse kui ajas tagasi ja edasi ning anda veel sündimata põlvkonnale seda, mis on meie võimuses.
Sõit külma põrgusse
Mai 1945
Meid viidi üle Toomemäe raudteejaama. Seal pandi tapivagunitesse, kus olid trellitatud kongid. Olime jällegi isaga koos ... Viidi meid Tallinna, kus laaditi maha ja paigutati patareivanglasse. Olime isaga ühes kambris, nii umbes nädalapäevad. Siis hõigati mõned välja – nooremad mehed – ja viidi tappi. Isa jäi must sinna maha.
Laaditi meid loomavagunite peale ja algas sõit üle Peterburi Venemaa avaruste poole. Sõitsime teadmata suunas. Peatustes klopiti vaguneid, et poleks kuskilt läbi lõigatud. Meie vagunis es lõigatu, aga teistes küll. Vahel oli juhuseid, kui rong peeti kinni ja hakati tulistama – mõned vangid olid tagumistes vagunites lauad läbi lõiganud ja hüppasid välja. Seda ei tea, kas nad kätte saadi või ei.
Viidi meid Molotovskisse, natuke Arhangelskist lõunasse, nii 40 kilomeetrit. Seal oli karantiinilaager. Selles linnas olid tänavad tehtud palkidest, nagu sillad. Jõudsime suure traataia juurde, kus oli näha saksa sõjavange töötamas. Oli tohutu suur barakk, nagu meil kaarhall, nelja-viiekordsed narid sees, spetsiaalselt vangide jaoks tehtud. Aga muidu oli ilus aeg – juuli lõpp. Ei olnud väga häda, süüa ka anti mingit lobi. Olime seal nõndaviisi karantiinis kaks nädalat, siis hakati laeva peale viima.
Suure aluse nimi oli „Arhangelsk“. Meid viidi laeva peale kahekaupa. Viis tükki ootasid oma järge, põlvili maas. Meid koheldi kui sunnitöölisi, orje. Laeval oli mitu trümmi ja igas tohutult palju vange, meie trümmis vast tuhat. See oli D-trümm ja minu number oli D78 ...
Inimesi trümmist välja ei lastud. All oli suur tünn, kus asjal käidi, aga too sai täis. Tavaliselt tõsteti seda üles ja tühjendati. Osa inimesi jäid tormi ajal merehaigeks. Vett anti, söögiks leiba ja soolakala – kes sai, kes ei saanud. Veega oli nii, et esimesed said ja kaugemale ei jõudnudki. Janu kustutada sai nii, et panid käe vastu laevakeret, mis higistas, ja nii sai peo pealt vett lakkuda.
Mehed leidsid laevast ühe suure paagi, mis pidi olema mageveepaak. Leiti siis üks rauatükk ja kõik, kes seal ümberringi olid, pidid järjekorras sealt paagist tulevat toru nühkima. Nühkisime, nühkisime, kuni hakkaski vesi jooksma. Sealt saigi siis meiepoolne trümmiots juua...
Sõitsime 13 päeva, mehed jäid merehaigeks ja tegid ennast täis. Trümmi põhjas loksus juba sitt ja kusi, kuni jõudsime Dudinkasse. Jenissei on seal nõnda lai, et teist äärt ei näe. Inimesi laaditi siis ühe parvlaeva peale ja veeti kaldale. Kaldal oli traataed, mille ees kraav ja põhjas voolas vesi. Mehed kargasid siis kohe kraavi vett lürpima.
Aeti meid siis aeda sisse, kus olime mitu päeva. Hakati aeda vett vedama, aga nii kui vanker sisse tuli, aeti ta suures janus ümber, nii et keegi es saanu midagi. Seejärel vanamees läks vankriga uue vee järele ja siis lasti kolme-nelja kaupa väljapoole aeda konvoi saatel jooma. Selline jootmine kestis kaua.
Paari päeva pärast hakati meid viima Norilskisse mööda kitsarööpalist raudteed. Pandi meid lamama vagunite peale ja laeti maha enne Norilskit. Seal nägime traataeda, mille sees ehitati barakke ...
Kitsarööpalise raudtee vedur, millega meid Dudinkast Norilski viidi 1945. aastal. Praegu pole seal enam raudteed, vaid on ehitatud maantee.
Väikemehe salasoov
1980ndad
Mäletan üht kohutavalt külma ja pimedat novembrilõpu hommikut, kui olin väike laps. Ainuke valgusallikas ses lumeta pimeduses on Ilmatsalu tänavavalgustuse letargiline oranžikas kuma. Olen Taadu mootorratta M külgkorvis nahast katte all ning külmetan luudeni. Mu ninast tõuseb auru, samuti vanaisa omast. Mootorratta metallosad, külgkorvi kate, minu iste – kõik, mida puudutan, on jäine. Isegi raagus puud külmetavad ja näivad õnnetud. Inimesed, keda on liikumas vähe, käivad külma tõttu küürus ja väga kiiresti. Mulle tundub, et ka mootorrattal, põrgulärmi tegeval M-il, on külm, kuigi vähemalt temal peaks ju soe olema.
Vanaisa viib mind tihtipeale nõnda mootorratta külgkorvis lasteaeda. On varajane hommik ja olen veel unine. M-i külgkorvis sõitu võin võrrelda saanisõiduga, väga kiire saanisõiduga. Heal juhul olen kurguni sisse pakitud, nii et keha on soojas. Heal juhul! Kindlasti aga peksab vastu sooje põski külm novembrivihm, sel ajal kui M kihutab 50 km tunnis. Näkku vihisev tuul ja vihm on nii jäiselt terav, justkui peksaksid peenikesed pajuoksad vastu silmnägu.
Ma ei naudi niisugust külgkorvis sõitu sugugi, kuid sel hetkel ei oska ma ettegi kujutada, et just sellest saab mu kauane teravaim elamus, mälupilt varajasest lapsepõlvest, mis jääb mind saatma ka aastakümneid hiljem. Ja selgitab vastumeelset lasteaias käimist.
Sel hommikul ei tahtnud ma lasteaeda minna. Tegelikult ei tahtnud ma ju kunagi lasteaeda minna. Tahtsin magada, olla meie soojas kodus Tükil. Kuid Mamma-Taadu pidid tööle minema, ja ema oli ka ära tööl.
Päeva tuli aga vanaisa-vanaema kodus minulgi alustada. Vanaema oli keetnud mune, ehmatanud neid ja nüüd auravad need köögilaual. Vanaisa sööb veidi tooreks jäetud kollasega neljaminutimuna, vanaema pigem kõvaks keedetud muna. Ta koorib muna ära, lõigub viiludeks ja paneb siis kiluvõileiva peale. Vanaisa lööb munakoore pealt katki ning sööb seest lusikaga – nii teen tema eeskujul minagi. Eriti maitsev on, kui lisada ülevalt haugatud munale noaotsaga võid, pipart ja soola. Või sulab kuuma muna peal, pipar-sool teevad oma töö ning see, mis jõuab suhu, lausa sulab seal! See on minu lapsepõlve üks eredamaid maitseid.
Vanaisa avab konservikarbi vürtsikiludega või räimed tomatis. Need sobivad suurepäraselt leiva peale. See käib nii: värske leib, kiht võid ja siis hekseldatud räim tomatis koos kastmega. Mmm, keele viib alla!
Vanaema teeb endale võileibu ka tööle kaasa. Need on siis kotletiga või pekise ahjulihaga. Tema puhul on leivaviilud alati paksud, samuti ka lihaviilud keskmisest rammusamad.
Muide, mu Mamma-Taadu on kõvad konservitegijaid. Pool siga tehakse hakklihaks, see pannakse konservikarpidesse ja kuumutatakse autoklaavis, seejärel lastakse konservid võrgu sees sügavale kaevu. Külma vee sees säilivad need palju kuid. Vanaisa tehtud konservliha maitse on samuti üks elamustest, mis iial meelest ei lähe.
Niisiis pean ma jälle pärast hommikust keedumuna ja räime tomatis minema lasteaeda. „Lapsi ei peaks saatma hommikul vara vastu nende tahtmist lasteaeda!“ avaldan ma, väikemees, oma arvamust. Aga ma lähen, „nutan ja lähen“, nagu emal on tavaks öelda. See on kõle ja ebaturvaline tunne. Tunneksin täna samamoodi,
