hingamisega. Hingab raskustega. Ma ei ole kindal, kas ta elu pääle jääb.”
„Oh lieber Gott!” Proua vaikis hetke, siis lisas: „Lasen saata kirikuöpetaja järele. Kui asi nii, siis vähemalt laps peab saama ristitud! Kuid tüdruk, kas tema jääb elama?”
„Ta on väga nõrk. Seda näitavad järgmised päevad, kas ta peab vastu või mitte.”
* * *
„Õpetajat pole kuskilt võtta, teed on tuisanud, Kastolatsi õpetaja on Dorpatis, Otepäält tuua täna juba hilja,” tegi mõisavalitseja kokkuvõtte oma ülesande täitmisest. Tema nägu õhetas rääkides, ta ei olnud raisanud aega lahtiriietumiseks, kopsis vaid jalad lumest puhtaks ning astus sisse. „Jääb vaid üle erakorraline ristimine, võin kutsuda kooliõpetaja Pauluse,” lisas ta.
„Jah,” nõustus proua Elfriide. „Parem hädaristimine kui üldse mitte ristimine. Anna öpetajale edasi minu sügav palve veel täna öhtul tulla möisa, et viia läbi poisslapse ristimine. Et ta saaks surreski jumalariiki.”
„Just nii, proua,” ütles Vladimir ja asus teele.
* * *
Vaatamata rasketele katsumustele jäid ellu mõlemad, nii ema kui laps, ning elasid pika eani. Poisile sai nimeks Karl.
3 Mu jumal! Woldemar, kutsuge arst! (saksa k)
4 Suur jumal! Aidaku meid jumal! (saksa k)
Vanaperemees Karl Lausing
Karl Lausing, kes oli sündinud 1885. aastal, kuulus ea poolest samasse põlvkonda Johan Laidoneri ja Konstantin Pätsiga. Mitte et ta karvavõrdki sama masti mees oleks olnud! Ilmsesti oli ta neist mõlemast palju ettevaatlikum, mistõttu ei toppinud ka kunagi oma nina poliitikasse. See omakorda tegi võimalikuks, et ta elas neist tunduvalt kauem, jõudes ära näha oma lastelastegi sirgumise. Karli pikaealisus ei tulnud muidugimõista ainult ettevaatlikkusest ja heast ninast. Pigem oli see pärandus ema Mari liinist.
Iseloomu poolest oli Karl midagi Tammsaare kuulsaks kirjutatud Mäe Andrese ja Kivirähki rehepapi vahepealset. Temas oli eesti talupojale omast töökust ja murdumatust, mis tõi mitte ainult leiba, vaid ka jõukust majapidamisse. Kuid ta riukad ja kavalus eristasid teda teistest selle maakoha taluperemeestest. Lisaks kõigele oli ta nii osav pillimees, et see poleks olnud õige pidu ega pulm Vana-Otepääl ja kaugemalgi, kust papa Karl oma lõõtsaga puudunuks.
12. veebruaril 1935 kirjutas Postimees Karli 50. sünnipäevast järgmist:
„Karl Lausing 50-aastane. Täna pühitses oma 50-a. sünnipäeva Vana-Otepää valla Metsakuru ja Loodi talu omanik Karl Lausing. K. L. sündis 1885. a. Aakres kehvade vanemate lapsena. Edasipüüdmise tagajärjel suutis ta varsti niikaugele jõuda, et ostis Vana-Otepääl endale Metsakuru väiketalu. Aastaid seal töötades õnnestus K. L. mõned aastad tagasi Metsakuru läheduses olevat Loodi talu omandada. Juubilari ei tunta mitte üksi kui hoolsat põllumeest ja aednikku, vaid ka kui energilist seltskonnategelast.“
Karl pani aluse kogu järgnevale Lausingute soole. Talle omistatakse nii mitmedki järglaste head, aga ka riukalikud iseloomujooned. Papa Karl, kes on meie loo nurgakivi, ei olnud ometigi siia ilma tulles kuigi paljutõotavate väljavaadetega: sündis ta ju vallaslapsena. Ta ema Mari oli sedavõrd kange naine, et suutis oma pika elu lõpuni varjata isegi kõige lähedasemate inimeste eest tõde Karli pärisisa kohta. Mari oli nõnda ettevõtlik naine, et leidis lapse kõrvalt endale mehe, kes ka poisi omaks võttis ja teda ilmselt lausa omaks pidaski. Karlil oli ka kasuisa Jakob Karnioli käest palju õppida, et kasvada omas ajas üsna silmapaistvaks.
Poiss oli loomuldasa uudishimulik ja omandas uusi teadmisi kiiresti, mistõttu sai ka tollal väga heaks peetud kihelkonnakooli hariduse. Esimese maailmasõja pidi ta veetma rindel, kus tegutses velskrina Vene tsaaririigi raudteepataljonis Peterburi lähedal ja mujal. Sõjakogemus kulus Karlile järgnevas elus ära. Muuhulgas kirjutas ta eeskujulikult vene keeles, nii et oli sellega hiljem ka Venemaal tehtud mees.
Veel enne maailmasõja puhkemist kosis Karl endale naabertalust Karbitinnult naise. Tema nimi oli Karoliine Täkk ja tal oli kaks klassi kooliharidust, omandatud venestamise ajal, mil eesti keelt koolis rääkida ei tohtinud – õppetöö käis kõik vene keeles. Ja kuigi koju oli vaid viissada meetrit, pidi ikkagi koolis öömajal olema. Nõnda range oli tollane kord.
Pikka aega, lausa 14 aastat, elas noorpaar ilma lasteta. Sel ajal kasvas peres kasupoeg nimega Rüga Johannes.
Karoliinel oli noorem õde Liisa (Elisabeth) ja kaks vanemat venda Aleksander ja Jaan, kellest viimane suri paraku kõigest 20-aastasena. Liisa elas hiljem Tartus väga kõrge vanuse, lausa 97. eluaastani.
Kui pärast Esimest maailmasõda Vene tsaaririik lagunes ja kommunistid võimule said, oli Peterburis suur segaduste aeg. Tänaval vabalt kõndida ei olnud võimalik, igaüht võidi arreteerida. Karli jutu järgi oli vaja kampa võtta mõni tuttav soldat, kes tegi kahest-kolmest mehest justkui konvoi – selle saatel sai siis liikuda. Linnas marodööritseti, valitses üleüldine kaos, mille käigus tassiti laiali kõike, mis vähegi ripakil oli.
Karl tõi sealt samuti ühte-teist kaasa: näiteks vasest ukselingid majale ja elektridünamo veskisse. Viimane pandigi Loodil üles ja tänu sellele dünamole põlesid veskis väikesed autopirnid. Pärast sõda olnud noorperemees Karlil riiulid igasugust trääni ja apteegikraami täis. Seal oli nii palju erinevaid rohtusid, et Otepää apteeker Jalviste käis ikka tema käest lisa otsimas. Muuhulgas leidunud varudes isegi tripperilillat ehk kaaliumpermanganaati ja streptotsiidipulbrit – mõlemat suur klaaspurk.
Usklik mees Karl ei olnud, pigem võinuks teda nimetada ateistiks, nagu temasuguseid kutsuti nõukogude ajal. Samas ei norinud Karl sugugi ka kõigevägevamaga tüli ega astunud vastu paikkonna ja aja kommetele. Tema Metsakuru talus leidus ümbruskonna esimene raadio, mida naabrinaised pühapäeva hommikuti nagu jumalateenistust kuulama kogunesid.
Karl oli elu näinud teoinimene ja osav suhtleja, tänu millele olid tekkinud ka head tutvused siin ja seal. Nõnda on väga tõenäoline, et 1941. aasta poliitilisest küüditamislainest pääses Karl koos oma talu pärija Jaaniga mitte juhuse, vaid heade tutvuste tõttu. Olid ju Karl ees ja poeg Jaan järel ka Kaitseliidus – isa vana kotkas, poiss noorkotkas. Ja nagu sellest vähe, oli Karlil ka üle keskmise suur talu, mille tegi veel silmatorkavamaks veski. Seega pidanuks 1941. aasta arreteeritavate nimekirjades olema ka Karl Lausing, aga sealt aidanud ta pere välja jätta vallas töötanud hea tuttav Iismets, teab Jaani õde Salme rääkida.
1941. aastal ära viidud Vana-Otepää meestest ei ole teada kuigi palju neid, kes oleks tagasi tulnud. Nad kadusid nagu vits vette. Ilmselt suuremat osa neist ei saadetudki Siberisse, vaid lasti lihtsalt Eestis kohapeal maha. Karl kuulus nende hulka, kel oli õnn surra rahulikult omaenese voodis, olles jälginud oma võsukeste sirgumist täisealiseks ning näinud ära ka lastelaste kasvamise. Tütar Salme meenutab oma vanemate kohta:
„Ema Karoliine oli mul pärit kohe isa kõrvaltalust, üle jõe Karbitinnolt. Ema poolt vanaema nimi oli Ann Eichelmann, kuid ta suri siis, kui ma olin veel väike. Aga vanaisadest ma ei tea mitte kui midagi. Karbitinno oli väga heas korras, kuid veidi väiksem talu kui meie oma.
Ema oli küllaltki suurest perest, neid vendasid ja poolvendasid oli seal väga palju.
