oma tõusuvee piirini ulatuvas võsastikus olnud peidukohtadest välja astusid ja paati aidati.
„Hästi korraldatud, kullake.”
See näis võtvat terve igaviku, kui mehed sealt kahekaupa tulid. Ohvitser vaatas iga viie sekundi järel kella. Tema alluvad sättisid põgenikke sõudepaadis kohtadele, tehes ruumi veel kolmele viimasele tulijale. Gregory oli viimane, möödudes haaras ta Nancy käe ja pigistas seda. Meeskond vinnas teda parasjagu üle parda, kui rannikuteel süttis nende poole suunatud prožektorivalgus. Täie võimsusega. Ülevalt kostsid sakslaste ärevad hõiked.
„Läksime,” ütles ohvitser kiiresti.
Üks meeskonnaliige hüppas sujuvalt lainetesse ning koos ohvitseriga hakkasid nad raskelt koormatud paati õlgadega sügavama vee ja pimeduse poole tõukama, kaevates seejuures jalgadega üles liiva ja kiviklibu.
Kuulid hakkasid laulma ja nende taga vette plaksatama, kui nad end paati heitsid ja ohvitser andis käsu kiiresti sõudma hakata.
Nancy kiirustas puude vahele, kui prožektori otsiv kiir rannariba tabas, ja palvetas, et see teda jälitama ei hakkaks. Taevas tänatud, ei hakanud.
Sakslasi huvitas sõudepaat. Nancy märkas pimeduse varjus Antoine’i, kes lamas selili ja tulistas üles prožektori poole.
Pagan, kas see oli haukumine? Palun tehke nii, et neil ei oleks koeri kaasas.
Nancy kükitas salveipõõsaste vahele ja pööras ringi, et näha, kuidas mereväel läheb. Paat oli ikka prožektori valgusvihus ja vähemalt üks kogu oli ahtris ebaloomulikku asendisse vajunud. Nad olid seal suurepärane märklaud.
„Tee ära, Antoine,” pomises Nancy hambaid kiristades ja kaaslast jälgides, söandamata veel liigutada. Kas tal õnnestuks teele tagasi ronida? Hiilida patrulli selja taha ja prožektor revolvriga puruks lasta?
Antoine hingas aeglaselt välja ning vajutas päästikule. Kusagil üleval purunes klaas ja tuli kustus.
„Kaunis!” ütles Nancy valjusti. „Kaome nüüd siit, eks ole?”
Ning mitte hetkegi liiga vara, sest ta kuulis kaldast alla nende poole pudenevate sõdurite hüüdeid. Nende tulek pidi olema vaevaline, kui nad ei leidnud rada, mis loogeldes ja siksakke tehes randa tõi. Järsud langused ja okkad.
Naine lootis, et nad murravad oma neetud kaela.
Philippe haaras tal käsivarrest. Idapoolne rada oli nende jaoks vaba ja seda mööda nad nüüd, kummargil ja pead madalal hoides, jooksidki. Nancy tundis, et erutus oli pulsi väga kiireks ajanud. See oli parem kui ennast kontrollpunktidest läbi flirtida. Jalad näisid kitsa raja ise üles leidvat, ilma et tal oleks tarvitsenud sellele mõelda. Kuulid, mis temast pimeduses mööda vihisesid, tegid näuguvat häält nagu väikesed kassipojad. See mõte pani ta itsitama.
Patrull – see pidi olema juhuslikult sellele teele sattunud patrull, sest kui see olnuks lõks, siis oleksid nad juba surnud – tulistas endiselt eemalduvat paati, kuigi need idioodid ei näinud seda enam. Nancy oletas, et ainult kaks meest tungisid läbi tiheda rohu, kadakate ja loorberite. Siis süttis üleval nende kohal taskulamp.
Hüüatus ja lask. Nancy kuulis, kuidas Antoine õhku ahmis, ning kiiresti ümber pöörates nägi ta teda kägardunult nõelkitsal rajal käega küljest kinni hoidmas, üle kaljuserva vette kummumast takistas teda ainult pundar rohupuhmaid.
„Philippe, tule mulle appi!” sisistas Nancy pimedusse ja nägi tema varju tagasi tulemas.
„Siia! Siiapoole! Nad pääsevad põgenema!”
Kõrgemal nende kohal seisvale mehele vastasid teised sõdurid. Philippe sihtis hääle ja valguse poole ning vajutas päästikule. Taskulamp klõpsatas pimedaks, takistades Philippe’i sihtmärgi leidmisel, ning mees kutsus uuesti sõpru lähemale.
Kõlas nii, nagu käiks tal seal erutusest pea ringi.
Antoine tõukas käega. „Lase jalga, Nancy!”
„Mida kuradit, ei lähe ma kuhugi.”
Ta kummardus, et seada käsi ümber Antoine’i õlgade, Philippe tulistas veel kord pimesi hääle suunas.
„Aita ta mul üles saada,” ütles Nancy Philippe’ile, kuid Antoine oli tema jaoks liiga kiire. Võttis jakitaskust revolvri – sama revolvri, mis oli Henri rahaga ostetud ja mille Nancy oli ise talle andnud –, pistis toruotsa suhu ja tulistas.
See käis nii kähku, et Nancy ei jõudnud juhtunust arugi saada. Ta tardus paigale, olles liiga üllatunud, et isegi karjatada. Philippe röögatas ja tulistas pimedusse. Üles kaldajärsaku kohale kogunes rohkem taskulampe. Siis haaras Philippe uuesti Nancy käsivarrest, tõmbas ta püsti ja tõukas enda ees liikuma, läkitades veel mõned lasud selja taha pimedusse. Nancy komistas. Järsku ta jalad enam ei teadnud, mida teha. Millega Antoine küll hakkama sai? Mitte nii poleks pidanud seda relva kasutama. Nancy oli andnud selle talle natside, mitte enda tapmiseks, loll poiss. Küll ta veel saab selle eest.
„Liiguta, Nancy!”
Ta liigutas, aga ta mõtted olid katkendlikud ja segased. Nii veider oli keset ööd siin väljas olla. Kuidas ta üldse siia sattus? Kui meeldiv ja nii läbinisti inglaslik oli olnud see ohvitser.
Kas nad ei peaks Antoine’i ootama? Philippe tõukas teda edasi, kuni viimaks hakkasid ta mõtted kokku klappima, loogiliseks muutuma. Ta pistis jooksu ja jooksis, kuni jälitajate hääled sumbusid, ning ainus, mida ta kuulis, oli ta enda hingeldamine ja tsikaadide sirin.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
