valedokumente hankima, otsima raadiosaatjaosi vastupanuliikumise rühmadele siin Marseilles, Cannesis, Toulouse’is. Nancy sõitis alatasa rongiga kuhugi, riskides oma eluga, et viia raha ja teateid mingile kahtlasele sõbra sõbrale. Henri vihkas seda. Vastupanuliikumise reguleerimata, improviseeritud ülesehitus sundis Nancyt võõraid inimesi usaldama, ning seda päevil, mil ei saanud usaldada isegi oma perekonda. Henri oli patrioot, ta vihkas sakslasi samasuguse hõõguva raevuga nagu Nancy ning jagas seetõttu oma rikkust ja lauda kõigiga, kes suutsid vaenlast kahjustada. Aga jumala eest, ta poleks tahtnud jagada nendega oma naist. Näis, nagu Nancy poleks sündides hirmutunnet kaasa saanudki, kuid Henri teadis, mis on hirm. Seda oli talle õpetanud tema armastus Nancy vastu.
Ta toetas käe aknale, kui Nancy majauksest sisse kadus, ja sosistas vaikselt ta nime. See tüdruk oli meteoorina tema ellu sööstnud ning puistanud enda kiiluvette võrdselt valgust, maagiat ja kaost. Henri oli temasse armunud kohe ja jäägitult. Õhtu, mil nad esimest korda kohtusid, oli nagu üle kaljuserva astumine ja ookeani rabavasse embusse langemine – kuid Henri polnud kindel, mida Nancy temas leidis. Henri oli temast märksa vanem ning elas ehk küll luksuslikku, kuid siiski palju igavamat elu.
Aasta pärast oli Henril selge, et Nancy ei himustanud tema raha – oh, talle meeldis seda kulutada, just nagu ta nautis iga uut lõbustust, mille ta leidis, ent ta tegi seda lapseliku rõõmuga. Vähehaaval kuulis ta Nancy õnnetutest noorusaastatest, sellest, kuidas ta kuueteistkümneselt põgenes Austraaliast Ameerikasse ja siis Londonisse; kuidas meeleheitlikust soovist jätta ookean ja pool maailma end eraldama õnnetust lapsepõlvest sai animaalne iha naudingute järele ja raevukas enesekindlus. Läks veel üks aasta ja Henri mõistis, et vahel vajas isegi Nancy kedagi, kellele toetuda, ning oli selleks valinud tema. Nancy oli valinud tema.
Oli valinud tema.
Uhkustunne lõkendas ta rinnas.
Täna õhtul võib ta nimetada Nancyt oma abikaasaks. Ta teadis, et abiellumine ei takista Nancyl tema raha kulutamast ega vastupanuliikumise toetamiseks hullumeelseid riske võtmast, selliseid illusioone tal ei olnud, aga täna, vähemalt täna õhtul ta teadis, kus Nancy on; teadis, et Nancy on tema oma.
„Võib-olla peaksin mina Nancyga rääkima,” kostis ta selja tagant kile ninahääl. „Kui ta ei suuda oma pulmapäeval õigeks ajaks juuksuri juurde jõuda, siis võib-olla ta ei tahagi abielluda.”
Henri vaatas üle õla. Õde kükitas ta voodiserval nagu vanaldane kurg. Noorena oli ta vaatamata piklikule näole ja õhukestele huultele olnud kena tüdruk, kuid kuidagi oli ta kogu rikkusest hoolimata muutunud kibestunuks, ning see, uskus Henri, oli teinud ta inetuks. Kui Henri oli öelnud, et läheb ülakorrusele riietuma, oli õde end kaasa surunud, et teha veel viimane meeleheitlik katse pulmi ära hoida.
„Sa võid proovida, kui tahad, Gabrielle. Aga ta käsib sul lihtsalt lahkuda ja teda rahule jätta. Ning arvesta, et ligimesearmastus teda ei kammitse. Mina sind toast välja ei viska, aga tema küll.”
Gabrielle jättis ilmse vihje tähelepanuta. Ta jätkas kõrge ja viriseva, sääsepirinat meenutava tooniga. „Seda ma võin tema kohta otse öelda, et ta vannub nagu Prantsuse madrus viimasel maaloleku tunnil. Kust kohast ta sellise keelepruugi on võtnud, Henri? See on vastik.”
Henri muigas. Kuulda, kuidas Nancy omaksvõetud keeles kedagi kirus, pakkus talle elus suurt rõõmu.
„Ta on sündinud lingvist, Gabrielle.”
„Ja veel! Ei mingit kaasavara! Ta keeldub katoliiklaseks hakkamast! Kas ta jumalat üldse usubki?”
„Ma kahtlen selles.”
Vingumine läks tooni võrra kõrgemaks. „Kuidas sa võid, Henri, kuidas sa võid rüvetada meie perekonda selle väikese nurjatu Austraalia litsiga?”
See läks liiale, ka vennalikul armastusel olid piirid. Henri haaras õel õlgadest, tõstis ta voodilt maha ja tõukas kindlalt ukse poole.
„Gabrielle, kui sa veel kunagi peaksid minu naisest sel viisil rääkima, ei tõsta sa enam kunagi jalga minu majja. Kui ma peaksin andma oma raha, oma äri, oma kalli perekonna ühe tunni eest koos Nancyga Montmartre’i kõige siivutumas baaris, siis ma teeksin seda hetkegi kõhklemata. Kao nüüd siit.”
Gabrielle mõistis, et oli liiga kaugele läinud, ning ta hääl muutus paluvaks. „Ma ju ainult sinu pärast, Henri,” jõudis ta öelda, enne kui uks ta järel sulgus.
Jumal tänatud, et ta ei tea midagi Nancy tööst vastupanuliikumise jaoks, mõtles Henri. Gabrielle läheks kohe tipa-tapa gestaaposse, segu Nancy vihkamisest ja ahnusest tasu saada paneks ta innukalt küüsi teritama.
Ta läks tagasi peegli ette ja kammis juukseid. Sõbrad ütlesid talle, et pärast sõja algust oli ta hakanud noorem välja nägema. Ta ei tahtnud neile öelda, et lihtsalt nemad olid hakanud kiiremini vananema. Ta ei tahtnud neid solvata – omal kombel olid nad oma naistele ju truud –, osutades, et Nancy, teismeline põgenik teiselt poolt maakera, oli kinkinud talle eesmärgi ja lootuse, nemad aga vankusid Prantsusmaa lüüasaamise šokist, Briti sõdurite põgenemisest Dunkirkist ja Prantsuse laevastiku hirmsast pommitamisest Alžeeria rannikul Mers el-Kébiris, milleks oli andnud käsu ei keegi muu kui Churchill. Briti pommid tapsid üle tuhande prantslase. See oli vapustanud ta kaasmaalasi ja nii olid paljud neist sulgunud oma kodudesse ning sakslased arvasid nüüd, et kogu riik kuulubki neile. Aga ei kuulunud. Prantsusmaa tõuseb veel. Nancy oli pannud tema seda uskuma. Milline oleks ta elu ilma Nancyta? Ta võpatas. Põrgulik, hall.
Lisaks muidugi näis Nancy olevat kõigi Riviera mustal turul kauplejate parim sõber. Nende laual oli alati küllaga värsket liha ning nad jagasid seda sõpradega, kellel polnud sidemeid või raha. Henrile tundus, et juba aasta aega pole nad omaette, vaid Nancyga kahekesi söögilaua taga istunud.
Ta kuulis koputust uksele.
„Mis nüüd?” küsis ta pahuralt, mõeldes, et õde võib olla veel viimaseks rünnakuks julgust kogunud.
Nancy libises sisse nagu kass. Ta oli majas viibinud vaevu kümme minutit, kuid siin ta nüüd oli, juuksed lokitud ja soengusse seatud, raamimas ta südamekujulist nägu, täidlased kirsipunased huuled valge puuderdatud naha taustal kontrastsed, sinine kleit ümbritsemas ja varjamas rindade ja puusade kumerusi.
„Kas sa hakkad mind nüüd iga kord nii tervitama, kui ma su garderoobi uksele koputan, Henri?”
Mees astus, silmad säramas, Nancy poole, kuid too tõstis käe.
„Ära mu soengut segi aja, koletis! Ma tahtsin sulle ainult teatada, et olen täiesti valmis ausaks naiseks saama, kui just Gabrielle pole sind ümber veennud.” Ta pilgutas silma. „Aga ma märkasin teda alumise korruse koridoris taskurätikusse nina luristamas, nii et tal ei läinud vist korda.”
Henri asetas käed ta puusadele, tundis, kuidas kleidi sinine siid naise nahal libiseb, kuid ei üritanud teda suudelda.
„Kuidas sa võisid täna välja minna, Nancy? Keset seda põrgut. Meie pulmapäeval?”
Nancy pani käe talle põsele. „Palun andeks, aga ära urise minu peale, Karuisa. See oli tähtis – vähemalt minu jaoks. Nüüd ma olen kodus.”
„Oled sa näinud neid uusi kuulutusi, mis pakuvad Valge Hiire eest sada tuhat? Paistab, et su temp vangide Puget’st väljaaitamiseks ei jäänud märkamata.”
„Aga oli ka seda väärt,” ütles Nancy, lükates Henri käed õrnalt oma puusadelt, et pigistus ei rikuks õrna ja äärmiselt kallist siidi. „Need mehed saavad nüüd midagi
