jõudes lõpuks välja suhteliselt rahulikule Rue de Bon Pasteurile. Tänav oli tühi. Ta jooksis võiduka hüüdega kallakust alla, komps endiselt kaenlas, üks kindas käsi elegantset õlgkübarat kinni hoidmas, pingutas, et naeru tagasi hoida, ja libises väljakule nagu tõukerattaga jõnglane.
Otse järgmise patrulli otsa. Või peaaegu. Nad olid seljaga tema poole. Naine viskus lähima seina äärde ja nihutas end vähehaaval ülesmäge. Teiselt poolt tänavat, maja ülemisest aknast vaatas teda kass ja pilgutas silmi.
Nancy vaatas üles ja surus sõrme huultele, lootes, et elukas ei saa nii kaugelt tema koertearmastusest aru. Paar sammu ida pool nägi ta lagedal ja tühjal tänaval avause varju. Põiktänav, kus hädavaevu mahtus kõndima ja mis oli kaetud kes-teab-mis-sodiga.
Ta liikus sinna ja lipsas küliti sisse, püüdes hoida mantlihõlmu eemal seintest, mis näisid olevat kahtlaselt määrdunud. Nagu ka munakivid ta jalge all. Ja jeesuke, mis hais! Isegi kesksuvised kalaturu rentslid ei haisenud niiviisi. Ta hingas läbi suu, südame pekslemine ei lasknud tal korralikult kuulda. Ta lootis, et teenijanna suudab ta kingad päästa, mis siis, et need pigistasid. Jälle kostsid patrulli hääled. Nad olid mingi õnnetu lontruse kätte saanud, võis kuulda, kuidas nad tolle peale karjusid ja too vaikselt vastas. Hääl oli meeleheitlik, ehmunud.
„Ära näita neile, et sa kardad, semu,” sosistas Nancy hammaste vahelt. „See panebki neil vere keema.”
„Põlvili!”
Paha lugu. Nancy tõstis pilgu kitsast vahest paistva erksinise taeva poole ja palvetas. Mitte et ta oleks jumalasse uskunud, kuid võib-olla prantslane uskus – või siis püssiga sakslane. Kui palju oli ümbritsevates majades inimesi, kes küll kuulasid, kuid olid liiga hirmunud, et liigutada? Võib-olla palvetasid nemadki. Võib-olla muudab see midagi. Võib-olla mitte.
Ta kuulis naksatust, kui vintpüssi lukk paika libises, siis hüüatust ja kallakust üles, tema peidukoha poole tulevaid jooksusamme. See idioot püüdis põgeneda. Lasu raksatus kajas kõrgete seinte vahel. Ta kuulis kähedat ohet, kui kuul tabas, ning vaatas küljele just siis, kui mees kukkus, käed ette sirutatud, otse tema peidukoha ees keset tänavat munakividele. Nägu oli pööratud tema poole. Jeesus, see oli alles poisike. Kõige enam kaheksateistkümnene. Nancy põrnitses teda ja tundus, et nooruk nägi teda. Poisi nahk oli oliivikarva, nagu Marseille päikese all sündinuil ikka, tumepruunid silmad, kõrged põsesarnad. Seljas oli ilma kraeta linane särk, millist kandsid kõik siinse kandi töömehed, rohkest pesemisest viledaks kulunud, kuid tänu hoolitsevale emale säravvalgena hoitud. Jeesus, ta ema. Kus ema nüüd olla võis? Veri kogunes nooruki rinna alla loiku ja nirises mööda tänavakallakut kumerate munakivide vahel allapoole. Nooruki huuled liikusid, nagu tahaks ta Nancyle mingit saladust sosistada. Siis varjasid ta näo Saksa sõduri saapad. Sõdur vaatas tagasi väljaku poole ja hüüdis midagi, millest Nancy aru ei saanud. Järgnes lühike vastus.
Sõdur võttis püssi õlalt, tõmbas kuuli rauda ja tõstis relva. Astus pool sammu tagasi, nii et Nancy nägi jälle nooruki nägu. Kogu maailm koondus selleks munakividega kaetud tänavalapiks, üllatunud päikeselaiguks kollasel krohviseinal teisel pool teed, sureva poisi huulte liikumiseks. Raksaki! Veri ja ajuollus purskasid tänavale. Poisi keha võpatas ja jäi siis liikumatuks, säde ta silmis oli järsku täielikult kustunud.
Nancy tundis, kuidas temas kerkib raev. Seadusetud, mõrtsukalikud värdjad. Ta pistis käe kotti ja pigistas revolvri pidet, siis meenus kibeda kihvatusega, et padruneid ei ole.
„Ah, Scheisse!” ütles sõdur vaikselt ja pühkis mundrikuue äärelt verd. Ta oli liiga lähedal seisnud. Järgmine kord teab paremini. Sõdur vaatas üles akna poole, kus oli istunud kass, siis tänaval paremale ja vasakule. Nancyl polnud kuhugi minna. Üks hetk veel ja mees näeb teda, ta ei saanud selle vastu midagi teha, ning kuna ta ei saanud sõdurit tappa, pidi ta end välja rääkima. Ta hakkas juba oma vabandusi ja meelitusi ette valmistama. Kas ta peaks mängima ehmunud tüdrukut? Või ehk solvunud prantsuse koduperenaist, kes heidutab isegi SS-last, rääkides oma abikaasa rikkusest ja oma tähtsal positsioonil sõpradest? Rünnak võis olla parim kaitse. Juba sõdurile näkku karjumine oleks meeldiv, isegi kui ta lõpuks maha lastakse.
Veel üks hüüe väljakult ja sõdur pöördus minekule. Kõmpis püssi õlale tõstes kallakust alla, jättes vihast väriseva Valge Hiire tema peidukohta.
Nancy pidi ootama, nii et ta luges surnud mehe nägu vaadates viiekümneni.
Üks. Hitler Berliinis kõnet pidamas, Nancy seisab väikeses ajakirjanike rühmas, ei saa sõnadest aru, kuid tajub rahva seas metsikut, koletut entusiasmi. Ta oli vaadanud oma sõprade poole, kes olid nagu temagi Pariisis baseeruvad välismaised ajakirjanikud, ning nad kõik olid sõitnud Saksamaale, et oma silmaga näha, mida see naljakas väike mees korraldab. Kolleegid olid meesterahvad, Nancyst märksa vanemad ja kogenumad, kuid kõik nad näisid tundvat temaga samasugust hirmu ja vastikust.
Kaks. Viin, pruunides särkides Sturmabteilungi ambaalid juutide äride aknaid puruks peksmas, omanikke juukseid pidi tänavale lohistamas ja neid naabruskonna silme ees peksmas. Ühed naabrid on pea kõrvale pööranud. Teised naabrid naeravad ja plaksutavad.
Kolm. Sissetung Poolasse, sõjakuulutus ja sellele järgnenud ootuskuud.
Neli. Nancy Prantsusmaa langemise järel põgenikke oma kiirabiautosse mahutamas.
Viis. Saksa hävitajad kuulipildujatulega põgenevate naiste ja laste ridu niitmas.
Kuus. Rindelt naasnud Henri, Prantsusmaa nii kiirest lüüasaamisest südamevalus ja pettunud.
Seitse. Päev, mil langes Pariis.
Mälupildid ilmusid korrapärases järjekorras. Nancy surus käed rusikasse. Tol päeval Viinis oli ta vandunud, et kui tal tekib võimalus natsionaalsotsialiste kahjustada, siis ta seda ka teeb, ning kõik järgnenu oli ta veendumust vaid tugevdanud. Nende vihkamine andis talle jõudu. Iga pisimgi võit rõõmustas teda. Nancy uskus, et Hitler on hullumeelne ja kokkupõrge sellise hiigelkaljuga nagu Venemaa teeb talle lõpu, Nancy aga teeb omalt poolt kõik, et see paheline, vihkamisest tulvil režiim kiiremini kokku variseks. Ta teadis, et oleks pidanud kartma, püsima vaikselt, hoiduma pahandustest ning ootama, kuni Hitler ja tema nurjatu jõuk oma otsa leiavad, kuid ta oli liiga vihane, et karta, ja vaikselt istumine ei sobinud talle.
Viiskümmend. See mees. See poiss, kes jäi Marseille Vana kvartali okupeerimisel ja hävitamisel ette ning mõrvati nagu möödaminnes püssiga sissetungija poolt. Sädeme kustumine ta silmis. Nancy astus tagasi tänavale ja hakkas laiba poole vaatamata turuplatsi suunas minema. Ta ei unusta seda poissi kunagi. Ta võttis oma purskkaevu juures lukus olnud jalgratta, asetas kompsu vitstest korvi ja väntas sellest linnajaost minema.
Mere äärde jõudnud – Vahemeri sädeles külma talvetaeva all nagu kalliskivi –, võttis ta kinda käest, kummardus ettepoole ja tõmbas ideaalselt maniküüritud küünega mööda ajalehepaberist pakendit, lõigates selle lahti just kui noaga. Pakis oli pudel Krugi 1928. aasta šampanjat, just seda marki ja aastakäiku oli Henri tellinud, kui nad Cannesis esimest korda kohtusid. Nancy pööras paki nii, et lõikekoht ei paistnud, ja suunas jalgratta peenema linnajao poole, kus nad olid Henriga sõja algusest saadik elanud. Surma nägemisest tekkinud šokk hakkas järele andma. Ta pööras näo päikese poole ja lasi tuuleõhul nahka jahutada. Neetud sakslased. Valge Hiire tabamise eest olid nad autasuks välja pannud juba sada tuhat franki, nii et midagi oli ta ilmselt õigesti teinud. Mustal turul sai selle eest sada pudelit esmaklassilist šampanjat. Selle terviseks võinuks juua, aga nüüd oli ta teel koju, et riietuda oma pulmadeks.
2
Henri Fiocca jälgis oma riietusruumi aknast, kuidas Nancy teerada mööda
