ta oleks võinud abielluda, ilusatest, elegantsetest, kuulekatest prantsuse tüdrukutest. Nad oleksid rahaga hoolikalt ringi käinud, vaikselt kodus püsinud. Kuid kõik teised naised maailmas kadusid, kui ta mõtles Nancyle. Temas peituvale tulele, tema otsekohesele kõnepruugile. Sellele, et Nancy ei lasknud end millestki hirmutada. Läks maailmaga vastamisi nagu profipoksija. Need täiesti kokkusobimatud võrdluspildid sinikates kehaga poksijast ning kaunist naisest sinises kleidis ja punaseks värvitud huultega segunesid Henri vaimusilmas ning panid ta muigama, nii et Nancy vaatas talle küsivalt otsa.
„Valge Hiir pole sinu jaoks õige nimi, Nancy. Sa oled lõvi. Kas me võiksime nüüd abielluma minna?”
Ta ajas smokingu selga, Nancy astus jälle lähemale ja kohendas ta lipsu. Henri tundis Chaneli lõhna tema soojal nahal.
„Jah, monsieur Fiocca. Just seda me teemegi.”
Pidu Hôtel du Louvre et de la Paix’s oli täielik triumf. Isegi Henri perekonna hapukad pilgud ei suutnud rikkuda ürituse ideaalset, võidukat elurõõmu. Kui keegi mõtleski, kuidas oli värske madame Fiocca saanud kätte sellisel määral luksuslikkust, hoidsid nad kahtlused endale ja süvenesid kiiresti korraliku peo nautimisse.
Nancy oli tuliselt õnnelik. Ta teadis, et pulmapeost räägib peagi terve linn ning et ta oli andnud Henrile põhjust uhkust tunda. Iga kokkade, lilleseadjate ja õmblejatega arutlemiseks ja vaidlemiseks kulunud tund oli läinud asja ette. Vaata ja imesta, Marseille. Nad istusid kullaläikelise ballisaali ühes otsas ja ta libistas käe laua all Henri pihku. Mees oli temast eemale pöördunud ja naljatas ühega oma laevatehase juhatajatest, kuid pigistas ta sõrmeotsi ja hõõrus pöidlaga ta peopesa just nii, et see pani naise korraks võbisema.
„Madame Fiocca,” kostis ta küünarnuki juurest. See oli Bernard, hotelli ülemkelner ja üks Nancy lemmiksõpru. Bernard astus sammu tagasi, et üks ta alluvatest saaks asetada Nancy küünarnuki juurde lauale hõbedase jää-ämbri ning Nancy ja Henri ette uued pokaalid, võttis jää seest jahutatud pudeli, näitas seda Nancyle ning kui too noogutas, avas pudeli. Pudel vaid ohkas korraks vilunud kätes ja Bernard valas neile mõlemale.
Henri pöördus vaatama, nägi marki ja aastakäiku ning hakkas valjusti naerma.
„Kuidas see sul õnnestus, Nancy?”
„Ma ju ütlesin sulle, et mul oli täna väga tähtis asi ajada, Karuisa.”
Henri vangutas pead ning võttis tõrksalt naeratades Bernardi käest pokaali.
Nancy tõusis ja koputas kahvliga vastu oma täisvalatud pokaali. Silmanurgast nägi ta, kuidas Gabrielle, kes istus koos oma samavõrd ebasõbraliku isa Claude’iga, kangestus. Pruut oma pulmas toosti ütlemas? Milline šokk! Jah, põrgu päralt, Nancy kavatses toosti öelda.
Ta viipas käega. „Vaikust nüüd, põrgulised!” Orkestrijuht katkestas oma muusikud poolelt taktilt ning Nancy sõbrad vaigistasid üksteist sisistades ja itsitades. Nancy tõstis pokaali.
„Tänan! Mu isa ei saanud täna siin olla, kuid ta saadab Sydneyst oma tervitused.” See oli Nancy oletus. Ta polnud oma isa näinud viiendast eluaastast saadik. „Ning mu ema polnud kutsutud, ja kui te teda tunneksite, siis te mõistaksite, et see oli minu kingitus teile kõigile.” See õel, piiratud naine oma õelas, piiratud majas. Piibel ühes käes ja kaigas teises. Las mädaneb. „Nii et ma püüan öelda enda poolt korraliku toosti.
Ma löön oma abikaasaga kokku 1928. aasta Krugiga, sest just seda aastakäiku tellis ta õhtul, kui me esimest korda kohtusime – siis, kui Prantsusmaa oli veel vaba. Aga olgu sõda või mitte, olgu natsid meie tänavatel või mitte, täna õhtul tahan ma teile kõigile öelda, et kuni me oleme vabad oma südames, on Prantsusmaa ikka veel vaba. Henri, ma tean, et minuga on raske, ma olen kulukas ja tülikas naine, aga sina oled mu kalju ja koos me ehitame üles seda aastakäiku vääriva elu. Seda ma vannun.”
Henri tõusis püsti, puudutas oma pokaaliga tema oma, ning hetkel, kui nende pilgud kohtusid, polnud nende jaoks maailmas teisi inimesi.
„Madame Fiocca,” ütles Henri ja rüüpas šampanjat.
Rahva hulgas ohkas keegi sügavalt ja isegi Nancy tundis kuskil silmakoopas sentimentaalsete pisarate torget. Ei. Täna õhtul oli pidu.
„Ah, põrgusse korralikkus,” ütles ta, tühjendas pokaali, siis aga pöördus ja saatis vaatajaskonnale oma kõige parema, kõige laiema, kõige vastupandamatuma naeratuse.
Nood hõikasid täiest kõrist vastu, seda nii vaimustuse kui ka trotsi tõttu, orkestri juht haaras vihjest ja alustas pala „Kui pühakud marsivad” kiiret versiooni. Kelnerid hakkasid laudu tühjendama ja eest ära tõstma, et rahvas saaks tantsima hakata, kohmaka entusiasmiga aitasid neid seejuures Nancy kõige halvema kuulsusega sõbrad.
Henri asetas pokaali lauale ja suudles naist. Nancy märkas silmanurgast, kuidas Gabrielle linase taskurätikuga silmi tupsutas, ning suudles Henrit vastu, tugevasti ja minestava Hollywoodi kangelanna kombel tema käte vahele vajudes. Aplaus ja hõiked olid nii valjud, et kostsid merekaldani välja.
3
Kulus veel tund, enne kui Nancy sai Philippe’ile ja Antoine’ile rääkida, mida ta Vana kvartali purustamise juures oli näinud.
Tumedajuukseline ja kõhn, kuid kitsastele õlgadele vaatamata sooniline ja tugev Antoine oli üks edukamaid inimeste üle piiri aitajaid Lõuna-Prantsusmaal. Ta oli töötanud koos Nancy, Garrow’-nimelise šotlase ja Belgia vastupanuliikumisse kuuluva mehe O’Learyga – kõik nad olid üle kümne korra juhatanud põgenikke üksildastes kohtades asuvatesse turvamajadesse ja otsinud neile teejuhid, kes viiksid nad üle Püreneede suhteliselt turvalisse Hispaaniasse. Lühem, kandilise päevitunud näoga Philippe, kes isegi smokingus nägi välja nii, nagu oleks äsja põllult tulnud, oli suurepärane võltsija. Tema keldritöökojast tuli päevast päeva peaaegu täiuslikke passe, elamislubasid ja reisidokumente, mis aitasid neil õnnelikel, kes olid leidnud vastupanuliikumises sõpru, mööda looklevaid raudteid ja kohalike bussidega anonüümselt varju kaduda, sõita ühes ja teises turvamajas peatudes läbi Prantsusmaa ning end lõpuks Inglismaale siirduvale laevale sokutada.
„Nad lasid ta maha,” ütles Nancy. „Otse keset seda kuradi tänavat. Nad enam isegi ei teeskle mingit seaduslikkust.” Mälupildid sellest tapvast lasust ning ajuolluse ja vere laialipritsimisest värelesid tal silme ees. Naine rüüpas oma pokaali tühjaks. Nende läheduses paugatas valjusti šampanjapudeli kork, Antoine tõmbus korraks pingule, kuid siis vormistas võpatuse ümber õlakehituseks.
„Nad on nii kurnatud, et ei jaksa enam isegi vihastuda,” mõtles Nancy ja sirutas pokaaliga käe kõrgemale. Tuleb iseenda raevuga piirduda.
Mööduv kelner märkas kutset ning peagi võis Nancy kuulda, kuidas šampanja kihinal pokaali voolas. See kõlas kõrvus justnagu ta enda vere sisin, kui ta sellele surnud poisile mõtles. Hall. Punane. Kollane. Taevasina. Ta oli kõik need sekundid mällu talletanud.
„Ma olen mures,” ütles Antoine. „Eelmisel kuul pidid mu teejuhid kolm korda lisapatrullide pärast tagasi pöörduma, just siis, kui meil oli vaja inimesi edasi toimetada. Võib-olla peaksime madalamat profiili hoidma? Peatama operatsioonid, mõneks ajaks hoo maha võtma? Keegi lobiseb. Või keegi on hooletu.”
Nancy tundis endal tema küsivat pilku. „Ära nüüd minult küll sellele vastust oota! Ma ei ütle sulle isegi seda, kust on pärit liha, mida sa mu laua ääres sööd. Ma olen diskreetsus ise.” Ta pilgutas üle pokaaliserva silma.
„Antoine’i
