praeguseks juba abikaasa ja ema, elas oma mehega Londoni lähedal mõisas, tema abikaasa Ethan Tanner, Aylesfordi krahv, töötas kahtlemata väga pikki tunde Sõjakontoris.
Chance, teadis Ainsley oma vanimalt pojalt nädal aega tagasi saadud kirjast, oli samuti tagasi tööl Sõjakontoris, kui kogu Inglismaa võttis end kokku vältimatuks kokkupõrkeks mehega, kes nende arvates oli olnud võidetud.
Ainsley rüüpas sõõmu oma konjakiklaasist, olles isekalt rahul, et need kaks meest olid leidnud võimaluse teenida krooni, minemata seejuures lahingusse, ja heitis vargse pilgu oma pojale Spencerile, kes hüpitas põlvel oma väikest poega Williamit, samal ajal kui Mariah Becket naeratas neile mõlemale.
Kas Spencer oleks valmis lahkuma oma väikese perekonna juurest ja minema uuesti sõtta? Ainsley kavatses vaikselt vestelda poisiga, kes oli Ameerikas piisavalt ohverdanud ning pidi mõtlema eelkõige oma naisele, pojale ja teisele lapsele, keda Mariah praegu kandis.
Eleanor ja tema abikaasa Jack istusid kõrvuti kamina ääres, naise sülle oli kuhjatud pakk Pariisi ajalehti, mille Ainsley oli tema tavalisel salalikul ja leidlikul viisil hankinud. Tal polnud ikka veel last, keda süles hoida, ning suurema osa ajast suutis ta oma kurvastust selle üle varjata, kuid Ainsley teada pures see siiski tema vanima tütre südant.
Callie, noorim laps ja ainus, kes oli sündinud Ainsleyle ja tema kadunud Isabellale, jätkas venna Courtlandiga vaidlust viimase väite üle, et vend peaks ostma ohvitserikoha armees, mida Wellington kiiresti moodustas, et Prantsuse keisrile vastu astuda nüüd, mil enamik välivägesid oli saadetud võitlema ameeriklaste vastu. Niisugustel asjaoludel ületaksid välismaised väeosad Inglise omad kaks ühele.
Alati tugev Courtland, Becketite kalju, uskus kindlalt kohustusse.
Callie aga uskus kogu oma seitsmeteistkümneaastase kindlusega, et Courtland kuulub talle.
„Teil Jackiga on juba piisavalt kohustusi, Court,” sõnas Ainsley nüüd vaikselt, avaldades oma seisukohta, rõhutamata liigselt rolle, mida kaks meest mängisid, aidates kohalikke salakaubavedajaid, ning Courtland noogutas tõrksalt, kuid nõusolevalt.
„Ma tean, söör, kuid usun, et teie ja Jacko olete endiselt üsna võimekad ning suudate meie äraolekul Becket Halli majandada. Pealegi saame Jupatsi tarasse aetud ja puuri pandud juba mõne kuu, kui mitte nädalaga.”
Callie, alati terav, teravam kui enamik naisterahvaid olema kasvatati, lausus: „Puuri, ütled sa, Court? Ma arvan – paranda mind, kui ma eksin, papa – et see oli marssal Ney, kes lubas nüüdseks kukutatud kuningas Louis’le, et ta toob Bonaparte’i talle raudpuuris ja asetab ta Louis’ trooni ette.”
Ta saatis Courtile muige. „Kas see on sama raudpuur, ah, Courtland? Eriti nüüd, kui Ney istub taas padjal Bonaparte’i jalge ees, lakkudes vabandavalt tema saapaid?”
Mariah Becket naeris, võttes väikese Williami oma abikaasalt ja tõstes poisi endale sülle. „Selles suhtes on tal õigus, Court. Teie, mehed. Liiga palju suurustamist, liiga palju lubadusi. Spencer? Näeme ülakorrusel ja ma virutan sulle raamatuga vastu pead, kui sa julged kas või vihjatagi, et üritad taas trummile järgneda.”
Kõik ootasid, kuni Mariah salongist lahkus, enne kui pahvatasid Spenceri arvel naerma.
„Hästi ja kindlalt põllepaelte külge seotud, oled ju, vana semu?” küsis Jack Eastwood, teenides ära kõneka pilgu oma elu armastuselt. Morgan või Mariah oleksid andnud talle terava müksu ribidesse, kuid väikesel daamilikul Eleanoril piisas vaid sellest, et saata siiras pilk oma ilmekatest silmadest, ja Jack alistus, pomisedes vaikselt: „Vabandust, Spence.”
„Kõik on korras,” ütles Spencer, astus jookide laua juurde ja valas endale klaasitäie veini. „Ma tean küll, et ma ei saa minna. Ja teie kaks ei saa ka, mitte siis, kui Must Vaim peab regulaarselt välja sõitma, ja kindlasti mitte siis, kui me ikka veel ei tea, kus meie vana sõber Edmund Beales võib järgmisel korral oma nägu näidata – ja teie omad ära tunda. Mis siis, kui ta tegutseb samamoodi nagu Talleyrand ja on ühendanud nüüd oma saatuse liitlastega, jättes Bonaparte’i maha pärast läbikukkunud katset teda eelmise aasta augustis Elbalt vabastada? Bonaparte ei pruugi seda meest praegu just kuigivõrd armastada, kas teate.”
Edmund Bealesi mainimise peale jäi toas mõneks hetkeks vaikseks ning Ainsley kandus, nagu alati, ajas tagasi, meenutades päevi, mil pidas Edmundit oma parimaks sõbraks ja partneriks. Enne seda, kui Edmund ta reetis. Enne seda, kui Isabella suri Edmundi käe läbi. Enne veresauna tollel saarel, mis oli toonud nad kõik seitseteist aastat tagasi Inglismaale ja Romney Marshi kaitsvasse eraldatusse. Enne kui nad said teada, et Edmund on ikka veel elus ning on võtnud Machiavelli hullumeelse geeniuse õpetused südamesse ja usub, et ta on määratud kontrollima poole maailma saatust. Enne kui… enne kui… enne kui…
„See on tõsi,” ütles Callie, katkestades vaikuse, sest nägi varje isa silmades ja tahtis, et need kaoksid. „Beales ei tohi kedagi teist näha, sest ühel või teisel ajal võib ta olla näinud teie kõigi nägusid. Nii et rahune, papa, keegi ei torma sõtta. Peale Riani, muidugi,” lisas ta, kulmukortsutus rikkumas kaunist nägu, kui ta mõtles ühele päevale mõni nädal tagasi, kui Rian oli jätnud hüvasti ning ratsutanud minema innukusega, mida ta ei suutnud kuigi hästi varjata, ohvitserikoht taskus.
„Meie vennal on nii kuradima kange ind mängida kangelast, sel lollpeal,” lausus Spencer pead vangutades. „Me võime ainult loota, et ta jääb pikemaks ajaks Belgiasse ega astugi eales Prantsusmaa pinnale.”
„Aamen selle peale, Spencer. Mul on ikka veel raske uskuda, et prantslased Bonaparte’i nii hästi vastu võtsid, kui olid ta kõigest aasta tagasi ära neednud,” ütles Eleanor, sirvides ajalehti, mida ta süles hoidis. „Te ainult vaadake neid, heldus küll. Las ma loen teile ette artiklite pealkirjad, mis on ilmunud viimaste nädalate jooksul Moniteur’is, mis on keisrile nii truu. Kallis, aita mind, enne kui need kõik põrandale libisevad.”
Ta ulatas mõned lehed Jackile, kellel palus kõigepealt kõige vanema ette lugeda.
„Teen seda rõõmuga. Ahaa, siin see ongi. „Korsika libahunt maabus Cannes’is.””
„Jah, libahunt,” lausus Eleanor. „Ja nüüd tuleb järgmine, kõigest mõni päev hiljem. „Tiiger ilmus kurusse, väed saadeti tema vastu, nurjatu seikleja lõpetas oma karjääri mägedes.” Nad ütlesid, et ta on tapetud, heldus küll.”
Jack võttis kätte järgmise lehe. „Ja pidid omaenda sõnu sööma. „Tegelikult on põrguline tänu reetmisele jõudnud juba Grenoble’isse.””
Eleanor jätkas hilisema artikli pealkirjaga: „„Türann on jõudnud Lyoni, kus õudus halvas kõik vastupanukatsed.” Aga, papa, kas sinu volinikud Prantsusmaal ei öelnud sulle juba, et Bonaparte’i tervitati rõõmuhõisete ja lillekimpudega?”
Ainsley noogutas. „Eleanor, kas sa loodad tõesti leida tõde ajalehest, mida riik kontrollib? Arvasin, et olen sind õpetanud paremini vahet tegema. Loe ka ülejäänud ette, kui tahad. Need on lausa võikalt lõbusad.”
Jack võttis kätte järgmise lehe, libistas sellest pilgu üle ja naeratas nukralt. „Ah, ma näen, et ta polegi enam libahunt, tiiger ega türann, vaid tegelikult nimetatakse teda viimaks ometi nimepidi. Ja seda kõigest mõni päev hiljem. „Bonaparte liigub kiirel sammul põhja poole, kuid ta ei jõua kunagi Pariisi.””
„Ja need on kaks viimast,” ütles Eleanor pead vangutades. „„Homme on Napoleon meie väravate taga.” Ja viimaks see: „Tema Majesteet
