nimepidi? Brede on Wellingtoniga koos, kas teate, ja on alati olnud koos temaga. Paistab eriti silma oma alatuse poolest. Kondab ringi igal pool, kus tahab, kõrvad vastu maad. Käivad jutud, et tema lordlik kõrgus sõi Jupatsiga õhtust tolle uhkes Versailles’s kolm õhtut tagasi ja flirtis kuni hommikuni välja kõige ilusamate mamslitega. Ja teie ütlesite mehele koha üles? On ikka jama küll, peab ütlema. Minu arust peab selle peale veel ühe pudeli võtma.” Ja ta nõjatus oma tooli leenile, nipsutades baaridaami poole sõrmi.
Rian jõi vaikides, andes endale mõttes oma ülbuse eest vopsu. Elly abikaasa oli kirjutanud kirja, saatnud Brede tema juurde. Jack ei rääkinud kunagi kuigipalju sellest, mida ta oli aastaid tagasi teinud, kuid nad kõik teadsid, et muu hulgas oli ta tegutsenud Pürenee poolsaarel spioonina. Spioonina nagu Brede. Ja kui Jack oli näinud vaeva ja saatnud pitseeritud kirja Bredele, siis kas ta ei peaks oma õemehele kirjutama ja hoiatama, mida ta oli teinud?
„See mees – Brede – ta nägi välja nii väsinud nagu vana surm ise, kas polnud?” küsis Rian oma kaptenilt, tundes end noore ja pagana lollina. „Ta on näinud asju, mida mina vist küll näha ei taha. Ma arvasin, et see kõik on… natuke teistmoodi. Hea. Õilis.”
Moray tõstis pea, maigutas paar korda huuli, sest vein, mida ta tol õhtul juba kaugeltki mitte esimest pudelit ei joonud, hakkas muutma tema keelt tuimaks ja paksuks. Ta põrnitses üle laua Rianit. „Õilis või? See ongi sinu viga, poiss. Sa poleks kunagi pidanud jalgagi kodust välja tõstma, mitte sinusugune unistaja. Viska see unistamine peast. Kui sa seda ei tee, siis lõpetad surnuna, pane mu sõnu tähele.”
„Kui vaja, siis ma viskangi unistused peast. Ma tahan võidelda, kapten Moray,” teatas Rian trotslikult. „Ja ma olen selles pagana hea.”
Kapten muigas, pea kergelt libisemas peopesade vahele, kuni üks põsk puudutas aeglaselt ja õrnalt lauaplaati. „Sa ratsutad nagu saatan ise, seda peab sinu auks ütlema. Su mõõk ei lähe ka isegi rohukõrrest mööda. Kuid õlekuhi ei ole ihu, poiss, ja see sinu tore kergejalgne kõrb lastakse sinu alt maha ilmselt juba rünnaku esimesel minutil. Kui sa oled põlvini veres ja poris ning astud üle nende meeste tükkide, kellega sa eelmisel õhtul koos jõid, ja konnasööjad röögivad ning tormavad sulle kallale – vaat siis me näeme, kui pagana hea sa selles oled. Aitab. Jeesus, ma vihkan seda… ma vihkan seda. Liiga palju ootamist… liiga palju mõtlemist. Liiga palju viimase korra meenutamist. Kuradi Jupats, ta pidi ju läinud olema…”
Neljas peatükk
Fanny istus, selg vastu karedast puidust laudu, millest oli ehitatud väikese laeva trümm, põlved konksus, ja võttis end kokku kanalis möllava tormi vastu. Molly, kes oli seotud ohelikku pidi konksu külge nagu ka ülejäänud kuuskümmend viis kitsasse ruumi pressitud hobust, muudkui üritas hõõruda ninaga Fanny õlga, suured pruunid silmad pärani ja hirmunud.
„Kõik on korras, Molly,” ütles Fanny märale, sirutas käe ja silitas hobuse sametist nina. „Lihtsalt väike tuul ja vihm.”
Silmalaud rasked, rahustas Fanny Mollyt edasi, kuid must ruun hakkas muutuma ärevaks, pööritas punaste äärtega silmi ja viskas pead selga, üritades vabaneda nöörist, pimedast trümmist ja ilmselt ka laevast endast.
„Shamus Reilly! Hoia seda neetud hobust vaos, enne kui ta teised pabinasse ajab, või ma seon su lahjad munad püksipaelte külge!”
„Jah, söör!” vastas Fanny püsti karates.
„Ja, Jeesuse nimel, ära ütle mulle söör. Õige on rügemendiülem Hart, poisu!”
„Jah, söör… rügemendiülem Hart!” kordas Fanny, võpatades oma vea peale. Ta pistis käe oma mundri pükstesse ja tõmbas välja rätiku, mida oli kõigest kolm tundi tagasi peas kandnud, rääkides leebelt ruunaga, kui ta sirutas käe, et siduda riiet ümber hobuse metsikute pöörlevate silmade.
„Tubli töö, reamees Reilly,” sõnas põskhabemega rügemendiülem, seistes valvsalt Blackie kõrval, mitte otse looma taga, juhul, kui viimane otsustab tagant üles lüüa. „Näete seda, poisid? Teie kõik, katke neil silmad kinni, hoidke neid vaos. Liigutage!”
Fanny seisis seljaga rügemendiülema poole, pomises kiiresti aitäh, ja mõtles siis, kas ta oleks üldse pidanud rääkima.
Ilmselt mitte, sest rügemendiülem vaatas teda ikka veel liiga tähelepanelikult.
Mida ta nägi? Mida ta selles peaaegu täielikus pimeduses näha võis? Miks ta lihtsalt ära ei läinud? Kas ta oli ehk Fanny pettust avastamas?
Fanny oli pikk, sama pikk nagu tõeline Shamus Reilly. Oma mahanüsitud juuksed oli ta sileda musta paelaga kuklale kinnitanud. Seal polnud midagi ebatavalist. Ja issand teab, et tema rind teda küll ei reetnud, sest loodus oli juba Fannyle ninanipsu mänginud ja andnud suurema osa sellest tema õele Morganile.
„Reamees Reilly.”
Fanny selg tõmbus jäigaks. „Jah, rügemendiülem!”
„Kui vana sa oled, poisu? Viisteist?”
„Ei, rügemendiülem!” Hiljuti kahekümnendat sünnipäeva tähistanud Fanny eitas seda, mida pidas loodetavasti vaid halvustuseks poisi vastu, kel polnud veel vaja habet ajada. „Ma sain mullu teisel jõulupühal seitseteist.”
„Vilets valevorst oled sa, reamees Reilly. Mul pole lapsi oma rügementi vaja. Aga mul on vaja iga meest, kes mul on, ja sind kaasa arvatud. Kristus küll. Seitseteist, mu armas tädi Nellie. Järgmisena annavad nad mulle sülelapsi.”
„Jah, söör… rügemendiülem!”
Selleks ajaks, kui nad viimaks Ostendisse jõudsid, oli Fanny end veennud, et tema olukord on turvaline.
Ta eksis.
„Reamees Reilly!”
Mida see mees siis nüüd tahtis? Fanny surus maha soovi pööritada rügemendiülem Harti häälekõla kuuldes silmi, kui mees juhtis oma ratsu Fanny mära kõrvale, kui nad linnast välja ratsutasid. Kas sel mehel polnud siis midagi targemat teha kui Fannyt jahtida, pannes tema südame lööke vahele jätma iga kord, kui ta arvas, et on ohutuses, anonüümne, loodetavasti nähtamatu?
„Rügemendiülem!”
„Nüüd saame rohkem omaette rääkida, eks ole? Keda sa taga ajad, reamees Reilly? Venda? Armukest? Oma sündimata lapse isa?”
„Söör?” Fanny vaatas otse enda ette, ehkki tema kõht üritas end Molly jalge ette munakividele kukutada.
„Rügemendiülem, sa saatana silmamuna! Ja tagasi ajamisest pole kasu, reamees Reilly, mitte siis, kui sul on tegemist minusuguse mehega, kes on seda kõike varem näinud.”
Fanny neelatas raskelt, üritades niisutada oma kuiva suud. „Jah… jah, rügemendiülem.”
„Keda sa taga ajad, reamees?”
„Ma parem ei ütleks, rügemendiülem.”
„Vaata nüüd, neiuke, siin sa küll eksid. Ma ei küsi sinu käest. Me ei aja siin kahekesi sõbralikult lobajuttu, saad aru?”
Fanny kergitas lõuga. „Tema ei tea, et ma talle järele tulin. See pole üldse tema süü, söör.”
„Rügemendiülem.
