läbi ja otsustasime üksmeelselt, et paneme selle ootele. Kas nüüd on midagi uut?“
„Ma ei tea veel. Pärastpoole saan kellegagi kokku, kes tahab temast rääkida.“
Christine Thiis kummardus laua kohale.
„See ajaleheartikkel oli täielik vale,“ ütles ta. „Me oleme selle juhtumi puhul tõesti teinud kõik, mis meie võimuses.“
Wisting pööras pilgu kõrvale. Christine Thiis rääkis eelmisel nädalal ilmunud ajaleheartiklist. Salapärasele kadumisele oli ka jaanuaris pealkirju pühendatud, aga see ei äratanud üldsuses väga suurt huvi. Jens Hummelil ei olnud lähisugulasi, kes oleksid politseile ja ajakirjandusele survet avaldanud. Ainult vanaema tundis temast puudust.
Kui ajakirjandusel tekkis huvi juhtumist uuesti kirjutada, oli Wisting kaasa aidanud, lootes, et artikli mõjul laekub juhtumi kohta ehk uut infot. Ajafaktor ei pruukinud uurimisele ilmtingimata halvasti mõjuda. Aja jooksul võisid jutud ja kuuldused levida üha laiemalt ja jõuda lõpuks kellenigi, kes tahab politseiga rääkida. Niisugustel juhtudel võis uus meediakajastus anda otsustava tõuke.
Kui lugu ilmus, oli see aga politsei ja iseäranis eeluurimist juhtiva Wistingu suhtes väga negatiivne. Sealt ei selgunud, mida politsei oleks võinud konkreetselt teisiti teha, aga artikkel tekitas mulje, et politsei ei ole juhtumi uurimisest huvitatud ja on teinud kehva tööd. Tulemusteta eeluurimine rääkis iseenda eest. Politsei ei olnud suutnud Hummeli autotki leida. Poolaasta värsket statistikat, millest ilmnes, et politsei oli teostanud liikluskontrolle kakskümmend protsenti rohkem kui eelmisel aastal, kasutati valede hinnangute ja vildakate prioriteetide näitena. Artiklis ei tuntud kaasa rasket ülesannet täitvale politseile, vaid vanaemale, kes oli kaotanud oma ainsa lapselapse.
Wisting oli kriitikaga harjunud. Tavaliselt oli see talle nagu hane selga vesi, aga seekord oli tal teistsugune tunne. See tuletas meelde, et neil ei olnud õnnestunud kuhugi jõuda. Ja Hummeli juhtum oli talle juba varakult muret teinud, pannud südame kripeldama, et see käib üle jõu.
„Väljend „jäljetult kadunud“ on harva nii hästi märki tabanud kui selle juhtumi puhul,“ jätkas Christine Thiis. „Võiks arvata, et kui on olemas liikluskaamerad, teemaksupunktid, taksomeeter ja sõiduarvuti, on võimalik kuidagi teada saada, kuhu see auto jäi, aga meil ei ole ju midagi.“
Wisting noogutas. Talle tundusid Hummeli juhtumile kulutatud päevad sisutud. Nad olid koostanud tiheda ajajoone viimase kahekümne nelja tunni kohta enne mehe kadumist, aga seal ei viidanud mitte miski tema võimalikule asukohale. Paralleelselt olid nad püüdnud aru saada, mis inimene Jens Hummel oli. Temast kujunes kompleksne pilt. Ta oli 34-aastane ja elas üksi. Oli teinud mitmesuguseid juhutöid, kuni sai 25-aastaseks ja hakkas taksot sõitma. Viie aasta eest oli ta saanud taksoettevõtja litsentsi ja oma auto. Peaaegu kümme aastat rooli taga oli andnud talle laia tutvuskonna, kuhu kuulusid väga erinevad inimesed. Nad olid enamikuga vestelnud, aga keegi ei osanud midagi niisugust öelda, mis oleks võinud juhtunule valgust heita.
Kadumisjuhtumid on alati rasked, mitte ainult sellepärast, et sündmuskohta ei ole, vaid ka sellepärast, et haralist eeluurimist on raske ühte koondada.
Nad istusid kohvitasside taga ja arutasid mõnda huvitavamat teooriat. Üks oli selline, et mehe kadumise põhjuseks on narkomaffia arveteõiendamine. Räägiti, et Hummel oli tegutsenud kohaliku kullerina ja vedanud oma taksoga uimasteid. Mingil ajal olevat ta sõidutanud ka prostituute, ja kuigi antud info leidis enam-vähem kinnitust, ei aidanud see neid edasi.
Wisting vaatas kella. Ta pidi minema hakkama.
Autos libises jutt teistele teemadele. Suvele ja puhkuseplaanidele.
„Mina ei sõida kuhugi,“ teatas Christine Thiis. „Aga sina?“
„Ma lubasin Linele, et aitan tal remonti teha. Ta väidab, et ma oskan hästi tapeeti panna.“
Christine Thiis naeratas mõtlikul ilmel.
„Mu lapsed on neli nädalat oma isa pool, imelik on nii kaua üksi olla.“
Wisting juhtis auto Christine Thiisi maja ees kõnnitee äärde.
„Aitäh, et sa mu koju tõid. Ja palun veel kord vabandust, et ma öösel koju ei läinud.“
„Sellest pole midagi,“ kinnitas Wisting.
„Helista mulle,“ palus naine ja asetas käe tema käsivarrele.
Wisting vaatas talle otsa. Naine pilgutas mõlemat silma, enne kui käe ära tõmbas.
„Tähendab, kui nüüd midagi selgub. Kui sa saad teada, mis Jens Hummeliga juhtus.“
3
Ilm oli soe. Lämbe ja tuulevaikne. Wisting leidis laevasilla lähedal vaba parkimiskoha ja astus autost välja. Silla serval seisid kaks poisikest, õngeridvad käes. Nende kohal tiirutasid loiult kajakad.
Tänavatel oli ebatavaliselt palju rahvast. Wisting noogutas aeg-ajalt vastutulevatele tuttavatele.
Kuldse Rahu ees oli enamik väikesi laudu juba hõivatud. Wisting lükkas ukse lahti, astus sisse ja jäi korraks seisma, kuni silmad napi valgusega harjusid.
Suzanne istus saali tagumises otsas ja lehvitas talle. Tal oli seljas valge suvekleit ja tema mustad juuksed olid hobusesabas.
Wisting noogutas ja läks tema laua juurde. Suzanne tõusis püsti ja kallistas teda. Naise silmade ümber tekkisid kortsud, kui ta naeratas.
„Kas soovid midagi?“ küsis Suzanne, heites pilgu leti poole. „Kohvi?“
Wisting tundis, et pea on raske.
„Võtaksin ühe Farrise,“ ütles ta köhatades.
Suzanne kadus leti taha ning tõi mineraalveepudeli ja jääkuubikutega klaasi.
„Ma ei osanud kellegi teise poole pöörduda,“ ütles ta ja istus.
Wisting valas klaasi täis.
„Sa ütlesid, et asi puudutab Jens Hummelit.“
„Ma ei tea, kas see on oluline,“ noogutas naine, „aga mõnel viimasel õhtul on siin käinud üks mees. Ta istub baarileti ääres, loeb lehti ega räägi suurt midagi, aga ma olen aru saanud, et ta on mõnda aega välismaal olnud ja hiljuti siia tagasi tulnud.“
Suzanne nihutas nende vahel laual lebavat adressaadita ümbrikut ja jätkas siis: „Möödunud nädalal ütlesid sa ajalehele, et te jätate Hummeli juhtumi uurimise pooleli.“
„Jätame ootele,“ parandas Wisting.
„Mis seal vahet on?“
Wisting kehitas õlgu.
„Igatahes,“ jätkas Suzanne, „oli seal juhtumi kokkuvõtte juures Jens Hummeli takso pilt.“
Wisting noogutas. Järjekordne meeldetuletus, et meediastrateegia oli natuke viltu läinud.
„See oli vaikne õhtu. Ma panin tähele, et mees muutus seda lugedes imelikuks.“
„Mismoodi?“
