Nad sammusid läbi kõrge rohu küüni kahe poolega ukse juurde. Viltu vastu maad toetatud lauajupp hoidis ust kinni. Hammer lükkas selle jalaga eest ära. Uksepooled vajusid mõne sentimeetri võrra lahti, aga seestpoolt hoidis riiv neid kinni.
Veidi kaugemal paiknev uks oli samuti lukus. Uksest kummalgi pool oli väikeste ruutudega aken. Aknakitt oli enamjaolt kuivanud ja ära pudenenud, aga ruute hoidsid paigal väikesed, klaasi poole kõveraks painutatud tihvtid.
„Me ei või järele uurimata minema sõita,“ arvas Hammer, läks auto juurde ja tõi jääkaabitsa. Ta lükkas selle tihvtide alla ja painutas neid väljapoole. Peagi sai ta ühe ruudu välja võtta, käe aknast sisse pista ja haagid avada.
Wisting hoidis akent lahti, Hammer hiivas end üles ja ronis sisse. Wisting kuulis seest Hammeri kirumist ja millegi kraapsatust vastu seina, enne kui see miski põrandale kukkus. Siis tõmmati riiv eest ära ja küüniuksed läksid lahti. Wisting lükkas need pärani ja vaatas suurde ruumi. Neile hoovas vastu kuiva põhu lõhn. Laudadevahelistest pragudest tungisid sisse valgustriibud. Veidi aja pärast harjusid silmad hõreda hämarusega ja ruum omandas kuju. Ühes otsaseinas kaks ust, vasakul seisis nelja ratta ja kahe teljega furgoonhaagis. Selle taga põhupallide virn ja kaubaalus valgete kanistritega. Seintel rippusid heinahangud, labidad, rehad, vikat ja muud tööriistad. Teise nurka olid visatud mitmesugused traktori haakeriistad ja vanad piimanõud.
Keset ruumi seisis mingi sõiduk. Seda kattis hall present, mis ei ulatunud põrandani.
Wisting sammus selle poole. Tema jalad keerutasid üles peent tolmu, mis ajas nina kihelema.
Hammer võttis presendist kinni ja tõmbas selle kõrvale. Seal oli taksoplafooniga must Volvo V60. Taksonumber Z-1086. Jens Hummeli auto.
Wisting kummardus tuuleklaasi kohale ja vaatas sisse, ilma et oleks midagi puudutanud.
Auto oli tühi.
Tema pilk rändas edasi. Võti oli süütelukus. Keskkonsoolil seisis pooltühi koolapudel. Kõrvalistmel lebasid nahkkindad ja kilesse pakitud poolik hallitanud baguette.
Hammer tõmbas presendi üleni pealt ära, läks auto taha ja avas pakiruumi.
„Tühi,“ teatas ta ja tuli Wistingu juurde tagasi. „Täiesti tühi.“
Nad seisid autost paari meetri kaugusel ja vaatasid seda. Wisting tundis elevusekihelust; Hummeli juhtum oli taas päevakorda tõusnud. Ta võttis mobiiltelefoni, et helistada Mortensenile ning tellida auto ja küüni tehnilised uuringud. Seejärel tuli korraldada otsing. Jens Hummelit ei olnud autos ja polnud ka väga tõenäoline, et ta sealsamas küünis on, aga otsida tuli talu ümbrusest. Nad peavad otsima ojadest ja jõesängidest, lõhedest, kruusaaukudest ja kuivaks jäänud kaevudest. Igalt poolt, kuhu oli võimalik laipa peita.
Enne kui ta jõudis numbri valida, helises telefon. Helistas Suzanne.
Wisting vastas oma nimega ja kuulis ise, kui kuivalt ja tõrjuvalt see kõlas.
„Ta on nüüd siin,“ sosistas naine telefoni. „See mees, kes ütles, et Jens Hummeli takso seisab küünis. Ta on praegu kohvikus.“
6
Line astus kaks sammu tagasi, lükkas käeseljaga tuka laubalt ja silmitses elutoa lage. Selle värskelt värvitud pind läikis. Nüüd, valgena, näib tuba suurem, mõtles ta ja põrnitses esiku kollakaspruune männilaudu. See peab homseni ootama. Praegu oli ta ära teeninud pausi.
Ta tegi pintslid puhtaks, pani värvimistarbed ära ja tõmbas valge maalrikombinesooni seljast.
Isa oli öelnud, et värvib lae õhtupoolikul ära, ja võis arvata, et ta saab kurjaks, kui näeb, et Linel on see juba tehtud. Mitte päriselt kurjaks, aga see ei meeldi talle. Line seisukorra pärast. Aga Line igatses remondiga ühele poole saada ja pealegi ei sisaldanud värv kahjulikke lahusteid ega gaase.
Tema käsi libises automaatselt alla suurele kõhule. Varsti saab kaheksas kuu täis. Juba enne oma sündi oli laps tema elu muutnud. Ta oli tüdinenud suurlinnaelust ja tulnud koju, tuttavasse ja turvalisse keskkonda. Jätnud maha põneva ajakirjanikutöö, kus tempo ja ootused olid liiga kõrged, et sobinuks kokku väikese lapse ema rolliga. Võib-olla oleksid lood olnud teised, kui tal olnuks kedagi, kellega vastutust jagada. Aga tal ei olnud.
Ta läks külmiku juurde ja võttis pudeli, mille oli allikaveega täitnud. Juues seisis ta elutoa lävel. Ta oleks pidanud ka aknapiidad veel kord üle värvima, kui kord juba pihta hakkas, aga need peavad ootama.
Elutuba nägi nüüd välja hoopis teistsugune kui maja üleandmise ajal, aga tal ei õnnestu vist kunagi päriselt unustada meest, kes siin tugitoolist surnuna leiti. Maja ajalukku kuulus ka lugu mehest, kes oli end kunagi keldris üles poonud – kuuekümnendate lõpus, kohe pärast maja ehitamist.
Line judises seda mõeldes ja asetas käe kaitsvalt kõhu peale. Kõhu suurus tundus endiselt üpris imelik, aga tal oli vedanud. Suur oli ainult kõht. Ta ei olnud kuigi palju juurde võtnud ja tundis, et on heas vormis. Praegu andis selg tunda, aga see tuli maalritööst. Muidu oli ta tulvil energiat – üle tüki aja.
Ta pani veepudeli külmikusse tagasi ja läks vannituppa. Ta ei kahetsenud, et oli enne sissekolimist raha kulutanud ja lasknud vannitoa ära remontida. Ta oli teinud soodsa ostu. Maja pakuti selle tegelikust väärtusest odavamalt ja tänu Oslo korteri müügile oli tema rahaline seis tegelikult hea.
Ta võttis riidest lahti ja uuris oma kõhtu mitme nurga alt. See oli enneolematult trammis; kui laps liigutas, oli võimalik tema liigutusi jälgida. Line naeris ja hoidis kätt kõhunahka kergitava väikese muhu peal. Kas see oli käsi? Jalg?
Sünnitusele ei tahtnud ta mõelda. Selleni oli neli nädalat aega ja ta kartis. Ta oli üht-teist lugenud, aga ei teadnud, kas sellest on abi. Tulgu mis tuleb, mõtles ta ja tõstis pilgu peeglis oma näole. Paremal põsel oli kaks valget plekki ja kaelal veel üks. Ta nühkis need maha ja pesi enne duši alla minekut käed värvist puhtaks.
Pool tundi hiljem istus ta autos ja sõitis kesklinna poole. Üha kasvava kõhuga sobivaid riideid ei olnud just lihtne leida. Tavaliselt kandis ta dressipükse või tuunikat, aga praegu oli tal seljas mugav hele kleit, millel oli kõrgele seotav vöö ja avar seelikuosa.
Kesklinna suunduv liiklus oli aeglane, sest enamik sealseid kitsaid tänavaid olid suveks suletud ja jalakäijate tänavateks muudetud. Tavaliselt leidis ta vaba parkimiskoha mõnel hõredama liiklusega kõrvaltänaval, aga täna pidi ta parkima vanale tenniseväljakule rajatud tasulisse parklasse.
Ta lootis leida vaba laua Kuldse Rahu või mõne teise kohviku ees, mis olid oma lauad kõnniteele kolinud. Aga kõigepealt tahtis ta ära käia Skippergata ja Verftsgata nurgal asuvas väikeses sisustuspoes. See oli meeldiva õhkkonnaga koht. Seal käies sai ta iga kord uusi ideid, kuidas võiks oma kodu sisustada. Peale suurepäraste sisustuskaupade oli seal ka ehteid ja riideid.
Tänavad olid rahvast täis nagu ikka. Ta peatus ühe turuleti ääres ja vaatas käsitööehteid, aga läks edasi, enne kui müüja teda kõnetada jõudis.
Sisustuspoodi astudes võttis ta päikeseprillid eest. Ka siin oli palju rahvast, aga õhk oli jahedam. Iga riiulimeeter oli täis põnevaid asju: lõhnaküünlad, peeglid, raamid, kellad, dekoratiivsed karbid, lillepotid, pildid, padjad, vaibad, tassid, vaagnad, lambid, tahvlid, nagid, sildid, küünlajalad, puukastid, potid,
