tõusis püsti, läks välja, seisis natuke aega maja ees ning tuli siis tagasi ja luges artikli veel kord läbi.“
Wisting jõi oma klaasist.
„Ma läksin tema juurde tühje klaase ära võtma,“ jätkas Suzanne. „Siis ütles ta midagi imelikku.“
„Mida?“
„Kõigepealt kommenteerisin ma seda artiklit, mida ta luges. Ütlesin, et isevärki lugu või midagi niisugust. Siis vaatas ta mulle otsa ja ütles, et see seisab küünis.“
„See seisab küünis?“ kordas Wisting.
Suzanne noogutas.
„Ma ei jõudnud küsida. Ühel päeval oli see lihtsalt seal, ütles ta ja näitas näpuga ajalehe taksopildile. Siis pani ta ajalehe kokku, võttis selle kaasa ja läks minema.“
„Mis küünist ta rääkis?“ küsis Wisting, lootmata vastust saada.
„Ma ei tea midagi rohkemat, kui ma praegu rääkisin, aga hiljem olen selle peale palju mõelnud ja ma ei saanud muidu, kui pidin sulle helistama. See mees teab midagi.“
Wisting heitis pilgu teiste külastajate poole.
„Kas ta on pärast seda siin käinud?“
Suzanne raputas pead.
„Kas ta oli siin kellegagi koos?“ päris Wisting edasi, püüdes leida midagi, mis ütleks, kes see mees oli.
„Ei, ma küsisin teiste käest, aga keegi ei tea, kes ta on.“
Wisting esitas veel hulga küsimusi: kuidas mees välja nägi, mis tal seljas oli, millist murret ta rääkis või kas tal oli muid eritunnuseid.
Suzanne puudutas jälle laual lebavat ümbrikut, avas selle ja võttis välja paberilehe.
„Ta maksis tol õhtul pangakaardiga,“ ütles ta ja pani lehe ümbrikusse tagasi. „Ma vaatasin kassatšekke ja leidsin tema makse üles. Võib-olla saate tehingunumbri järgi välja uurida, kes ta on.“
Wisting naeratas ja võttis ümbriku vastu. Selle sisu võis tähendada läbimurret Hummeli asjas. Uurijate seas ringlesid mitmesugused teooriad selle kohta, kuhu auto jääda võis . Mõni arvas, et Jens Hummel oli omal tahtel linnast välja sõitnud, teised arvasid, et auto on kusagil teeäärses kuristikus – kas õnnetuse tagajärjel kukkunud või lükatud. Wisting kuulus nende leeri, kes arvasid, et auto peideti mõnda garaaži või muusse sellisesse kohta pärast Jens Hummeli kuriteo ohvriks langemist.
Politseipatrullid olid kõik piirkonna kõrvalised teed läbi sõitnud. Helikopter oli otsinud üha suuremalt maa-alalt. Tuukrid olid otsinud laevasildade äärest. Parkimismajad olid läbi vaadatud. See ei andnud mingit tulemust, nii et oli täiesti võimalik, et auto seisis kellegi küünis.
Suzanne tõusis püsti.
„Ma pean tööle hakkama,“ ütles ta. „Kuidas Linel läheb?“
„Hästi,“ vastas Wisting köhatades. „Minu meelest väga hästi.“
Jäi mulje, nagu tahtnuks Suzanne veel midagi öelda, aga jättis ütlemata. Wisting oli tänulik. Linega juhtunust oli raske rääkida.
Suzanne astus paar sammu leti poole.
„Edu talle,“ ütles ta. „Igas mõttes. Tervita teda minu poolt.“
Wisting noogutas.
„Helista mulle, kui see mees jälle välja ilmub,“ palus ta ja jäi istuma. Ta avas ümbriku ja võttis paberilehekese välja. Makseterminali tšeki numbrid ei öelnud talle midagi. Ta teadis, et nende numbrikombinatsioonide taga peituva isiku tuvastamiseks on vaja kaardi väljastanud firmalt infot küsida. Ta oli juba kaua aega Hummeli juhtumis mingit läbimurret oodanud. Nüüd pidi ta esmaspäevani ootama.
4
Wisting avas politseimaja ukse esmaspäeva hommikul juba kell kolmveerand seitse. Tema kätel olid valged värviplekid, sest ta oli eelmisel õhtul aidanud Linel piitasid värvida.
Üles kriminaalosakonda minnes noogutas ta väsinud politseinikele, kes küürutasid arvutite taga ja kirjutasid öise vahetuse viimaseid raporteid.
Enne teiste uurijate tulekut vaatas ta Hummeli juhtumi veel kord läbi. Lugedes üritas ta küüntega kätelt valget värvi maha kaapida.
Ta teadis, et uus info võib sundida teda vaatama juhtumit uuest vaatevinklist. Mis oli varem ebaoluline, võis uue hüpoteesi valguses muutuda ülitähtsaks. Ta sirvis toimiku dokumente ja otsis midagi silmatorkavat ja seletamatut, juhuseid, milles võisid peituda olulised seosed.
Hummeli juhtumi puhul torkasid silma pikad sõidud. Vähemalt ühe korra nädalas oli Jens Hummel teinud mitme tunni pikkusi sõite Kristiansandi või Oslosse. Mõistagi võis see olla juhus. Lõppude lõpuks oli see pelgalt statistika. Eriline oli Hummeli sõitude puhul see, et nende eest maksti sularahas ja neid ei tellitud dispetšeri kaudu. Kolleegidele oli Hummel hambasse puhunud, et ta sõidutab üht rikast vanaprouat, kes käib Sørlandetis sugulastel külas. Seda naist ei olnud keegi kunagi näinud ja ka politseil polnud õnnestunud teda leida.
Toimikusse süüvides ei avastanud Wisting ka seekord sealt midagi uut. Ka sõnade „küün“ ja „küünis“ otsing elektroonilises vihjeregistris ei andnud talle midagi konkreetset.
Kabinetiuks oli lahti ja ta teritas iga kord kõrvu, kui keegi osakonda sisse astus. Kümme minutit enne kaheksat tundis ta ära Nils Hammeri sammud ja kuulis, kuidas too loivas oma töökoha poole, mis asus koridori lõpus.
Hammerist oli saanud osav elektrooniliste jälgede leidja ning ajaja. Eelkõige sellepärast, et tal oli hea kohanemisvõime. Uurimismeetodid ja võimalused, mida polnud siis olemas, kui nad politseisse tööle tulid, olid nüüd omandanud otsustava tähtsuse.
Wisting tõusis kontorilaua tagant ja läks tema juurde. Suurt kasvu uurija oli toonud politseikorrapidaja toast plasttopsitäie kohvi, mida ta arvutisse sisse logides rüüpas.
Wisting asetas kaarditerminali tšeki Nils Hammeri ette lauale.
„Kui ruttu sa saad välja selgitada, kes selle kaardiga maksis?“ küsis Wisting.
Hammer pani kohvitopsi käest, võttis paberilehekese ja heitis sellele kiire pilgu.
„Kui kiire sellega on?“ küsis ta.
„Võimalik, et selle kaardi kasutaja teab, kus Jens Hummel on,“ vastas Wisting.
Nils Hammer ajas end toolil sirgu.
„Anna mulle paar tundi aega,“ ütles ta ja tühjendas topsi ühe sõõmuga.
Wisting keeras ringi, et oma kabinetti tagasi minna.
„Muide, kuidas temaga lood on?“ küsis Hammer tema selja tagant.
„Kellega?“ küsis Wisting ja mõtles, et Hammer peab vist silmas Linet.
„Meie prokuröriga,“
