ise oli oma kirjas Lydiat tema nooruse eest hoiatanud ja lubanud, et hakkab temaga rahulikult kurameerima, kui on “Boney tagasi puuri ajanud”.
Suure osa tema noorest elust oli Lydiat, Nicole’i ja nende venda Rafe’i veetud edasi-tagasi nende Willowbrooki kodu ja kadunud Ashursti hertsogi häärberi vahel, olenevalt nende ema tujudest ja abieludest. Nicole oli nende rändava eluviisi kohta oma arvamust päris selgelt avaldanud. Rafe oli läinud võitlema Napoleoniga, pühkides jalgadelt mõlema mõisa tolmu, kuni lõpuks koju tagasi tuli, sest onu ja onupojad oli uppunud ning tema oli ootamatult ise hertsogiks saanud.
Ja Lydia? Tema ei kaevelnud kunagi. Ta oli peitnud end raamatute ja Nicole’i soojendava leegi taha. See ei tähendanud siiski, et ta ei oleks tundnud valu teadmisest, et ema ei armasta teda eriti ning onu ja nõod teda vaevu taluda suudavad.
Nii et, jah, ta oli tundnud tõmmet kapteni, Rafe’i hea sõbra ja kaasvõitleja suhtes. Kapten oli olnud vanem, kogenum, pikk, tugev ja kindel ning ta oli näinud läbi neiu vaikse pealispinna ja leidnud midagi, mis talle meeldis. Mida ta armastas. Oli olnud täiesti võimatu meest mitte vastu armastada.
Koos oleksid nad elu lõpuni õnnelikud olnud.
Lydia sundis silmi kõrvetavad pisarad taanduma. Fitz oli teda armastanud. Ta ei saanud ega kavatsenudki seda unustada, ükskõik kui väga igasugused mõtted teda vahel piinasid. Ja ta ei unusta mitte kunagi kapten Swain Fitzgeraldit. Mitte kunagi. Ta oli õppinud aasta jooksul ilma meheta elama, aga Nicole oli ju seni pidevalt tema kõrval viibinud.
Lydia ei ihanud maailma vallutada nagu Nicole. Ta ei naeratanud palju, lihtsalt ei usaldanud, ta eelistas end raamatutesse peita... ja pulbitseva Nicole’i selja taha, elades oma elavaloomulise kaksikõe kaudu.
Nüüd pidi ta üksinda maailmale vastu astuma. See oli Lydia-sugusele tagasihoidlikule tütarlapsele heidutav, koguni hirmutav mõte.
Ta soovis Londonist lahkuda, hooaja unustada, põgeneda tagasi Ashurst Halli ja oma vaikse elu juurde. Ent Rafe oli nüüd hertsog ja tal oli linnas veel asjaajamisi, nii et nad ei lähe maamõisa tagasi kindlasti mitte enne kuninga sünnipäeva juunikuus. Rafe’il oli liiga palju tegemist, et pühendada oma hinnalised vabad õhtud Mayfairil õele saatjaks olemisele. Rafe’i abikaasa Charlotte ootas nende esimest last ega käinud seltskonnas. Lydia taas kord lesestunud ema oli purjetanud Itaaliasse, põgenedes järjekordse romantilise äparduse eest... ja nüüd oli ka Nicole lahkunud.
Kuidas ta saab käia ballidel, seltskondlikel koosviibimistel ja kontsertidel ainult saatjadaami seltsis? Proua Buttram läheb teiste palgaliste saatjadaamidega keelt peksma ja Lydia peab istuma seina ääres koos teiste unustatud debütantidega, kõigi nende meeleheitel neidudega, kes on heidetud abieluturule ülesandega leida endale rikas või vähemalt tähtsa tiitliga abikaasa.
Palavus, liiga paljude kasvuhoonelillede tülgastav lõhn, liiga palju pesemata või ülelõhnastatud kehasid. Häbi peaaegu tühja tantsukaardi pärast, teha vahel paar tiiru saalis mõne tüdinud noore lordiga, kellel ema on käskinud müürililli lohutada, või taluda mõne seiklejast õnneküti ebaviisakaid küsimusi tema kaasavara kohta.
Pelgalt see mõte tegi Lydia lausa haigeks.
Loomulikult võis ta alati loota Malverni hertsogile Tanner Blake’ile, kes tantsis temaga õhtu jooksul vähemalt korra. Tema Hiilgus oli olnud see, kes tõi neile eelmisel kevadel kurva uudise kapten Fitzgeraldi kohta. Tema Hiilgus oli olnud see, keda Lydia oli valetajaks nimetanud, tema laia rinda metsikus tundemöllus rusikatega tagunud, vihanud meest tema sõnade eest, püüdes tema tugevate käte haardest vabaneda, kuigi too üritas teda vaid lohutada ajal, kui tema maailm, kõik tema unistused purunesid.
Ta ei olnud selle mehe suhtes õiglane olnud. Lydia teadis seda. Ta oli süüdistanud Tannerit, süüdistanud sõnumitoojat. Sellest kohutavast päevast saadik oli ta oma tollast kohatut hüsteerilist tundepuhangut häbenedes püüdnud hertsogit igati vältida. Tagasiminek Ashurst Halli oli andnud talle aega ja ruumi hertsogist eemale hoida. Pikad kuud, mille jooksul ta oli lootnud, et loodetavasti unustab mees tema tundepuhangu ja tema enda.
Aga hertsog ei läinud minema. Sellest saadik, kui nad kõik järjekordseks hooajaks linna tulid, ka nüüd, kui mees pidavat lähipäevil välja kuulutama kihluse oma kauge sugulase Jasmine Harburtoniga, käis ta ikka sagedasti Grosvenor Square’il külas.
Ja Lydia teadis, miks.
Kapten oli olnud Tanner Blake’i sõber ja Tanner oli öelnud, et ta sooviks ka Lydiat oma sõbraks. Tanner Blake oli oma järjekindluse abil tema piinlikkusetundest jagu saanud ja neiu põhjendamatu vastumeelsus oli asendunud tavapärase kaine mõtlemisega. Ainuüksi selle eest oli Lydia tänulik aja ja vahemaa tervendavale mõjule. Aga miks ei olnud mees talle lihtsalt tõtt rääkinud? Et kapten oli surres palunud tal “minu Lyddie eest hoolitseda”.
Kui kohutav oli sundida inimest säärast kohust täitma. Ja ometi oli hulga kohutavam olla see kohustus. Lydia uskus, et hertsog näeb temas heategevusobjekti, kes väärib kaastunnet, mis surus aga teda endiselt ja igapäevaselt kaotatud armastust leinava noore naise rolli. Tegelikult lootis ja palvetas neiu, et ta suudaks selja taha jätta selle ebamäärase vaakumi, milles ta oli viimase aasta viibinud ja kaptenit oma südames hoidnud, ent siiski pigem kalli mälestuse kui pideva hingepiinana.
Malverni hertsog oli hea inimene. Aumees. Aga kas ta nägi Lydias midagi enamat kui kohustust? Ja miks oli Lydia jaoks aina olulisem, et mees näeks temas vaid Lydiat, mitte mingit mineviku jätket?
Seda ei oleks ta saanud isegi oma kaksikõelt küsida.
Keegi koputas Lydia magamistoa uksele, ta pühkis kiiruga põsed kuivaks ja hüüdis: “Jah, palun tulge sisse.”
Tuppa astus Ashursti hertsoginna Charlotte Daughtry, kes nägi välja väga noor ja Londoni palavuse tõttu veidi õhetav, kuna tema kõht näis paisuvat iga päevaga. Ta kallutas pead ja vaatas Lydiat. “Mõtlesin, et lasen sul veidi aega omaette olla. Ta on tõeliselt õnnelik, kullake. Ole sinagi tema pärast õnnelik.”
“Ma olen,” vastas Lydia siiralt, tõusis ja embas Charlotte’i. “Lucas jumaldab teda ja tema Lucast. Aga ma hakkan temast puudust tundma.”
Charlotte masseeris hajameelselt oma ümmargust kõhtu. “Me kõik hakkame temast puudust tundma, aga ta ei läinud ju maailma lõppu. Ta tuleb koos Lucasega juulis Ashurst Halli, et oma väikest vennapoega või -tütart näha – palun sind, jumal, tee nii, et laps oleks selleks ajaks sündinud – ja ka selleks, et laulatust kavandada. Muide, sinu ülesandeks jääb teda veenda, et ta ei tuleks kirikusse ratsa, väikesed külatüdrukud, paelad juustes, ees kekseldes roosiõielehti loopimas. Lucas on paraku nii armunud, et tema on kõigega nõus.”
Lydia naeratas ja sundis pisarad taanduma. Ta vihkas vesistamist ja oli alati oma tundeid hoolega varjanud, eriti tugevamaid, mis kippusid teda hirmutama. “Ma arvan, et see oleks väga tore. Väga... Nicole’i moodi.”
“Ära seda Rafe’ile ütle, aga minu meelest ka. Muide, Rafe on koos meie sõbra Tanneriga allkorrusel. Tanner tuli sind sel masendava Londoni kohta ebatavaliselt soojal päeval väljasõidule viima. Nii kena on päikest näha, ehkki see mängib meiega peitust, nagu tänagi. Tõepoolest, ma tulin üles ainult sellepärast, et sulle Tanneri kutsest rääkida. Ma olen suur nagu kaks maja ja lisaks hakkan vist seniilseks jääma. Igatahes Tanner teadis, et Nicole sõitis täna minema, ja tahtis sulle seltsi pakkuda. Nii hea sõber, eks ole? Mine võta nüüd oma kübar ja mantel ning ma ütlen talle, et sa tuled kohe alla.”
Lydia noogutas, suutmata midagi vastata ja hoidis ohet tagasi, kuni Charlotte oli toast lahkunud.
