kahmas kiiruga kübara peast ja surus selle teeseldud imetlusega vastu rinda. “Jumal hoidku, Tanner, ta kõneleb täislausetega. Ja ilma kokutamata või minu rohmakate meelitussõnade peale minestust teesklemata.” Ta kummardus taas ettepoole ja vaatas Tannerist mööda. “Leedi Lydia, palun kujutlege mind oma jalge ette. Mul polnud aimugi, et säärane ilu on olemas, ja veel koos terava mõistusega.”
Tanner sirutas käe välja ja lükkas Wilde’i sadulasse tagasi, ise samal ajal oma ohje hoides, ning kaarik liikus aeglaselt edasi, kuna sõiduvahendeid oli tõepoolest palju. “Sa peaksid tagasi Viini minema, Justin, kui sinu arvamus Londoni daamidest on sedavõrd vilets.”
“Rumalus, Tanner. Minu arvamuse kohaselt on kõik daamid imepärased olevused. Peaasi, et ei juhtuks õnnetust, kui ma peaks nendega vestlema pikemalt kui mõne minuti. Mida enamasti õnneks ei juhtugi. Ent leedi Lydia tundub olevat imeline erand.”
Nüüd oli Lydia kord lükata Tanner – viisakalt – tagasi istuma ning ta nõjatus ettepoole, et parunilt küsida: “Ehkki te peate mind erandiks, pean ma teile ühe küsimuse esitama. Kas te olete misogüün, söör? Või ehk hoopis misantroop ja te põlgate kõiki teisi inimesi peale iseenda? Olete te Alceste?”
Tanner nõjatus nüüd täiesti vabatahtlikult istme seljatoele, ilma et Wilde või Lydia oleks teda sundinud. Ta arvas, et nii on turvalisem.
”Alceste, ütlete teie? See armetu küünik? Siis tunnete te ka Moliere’i ja tema meistriteost “Misantroop”? Tanner, kas sa kuulsid seda? Pidage, see ei saa nii olla. Leedi Lydia, tehke mulle seda heameelt ja lõpetage järgmine rida. Ta on imehea kõnemees, kel on...?”
Tanner naeris valju häälega. “Taevake, Justin, kas sa korraldad ülekuulamist?”
“Ei, ei, pole midagi. Kas tohib?” Lydia vaatas Tannerit, kes ainult noogutas. “Väga kena. Ta on imehea kõnemees, kel on oskus jutustada suurte sõnadega mitte midagi.”
“Hah! Saan aru, miks see rida on sinu lemmik, Justin. Sobib täpselt sind kirjeldama. Kas me oleme lõpetanud? Ma tõin leedi Lydia siia ümbrust nautima, mitte sind lõbustama. Ehkki ma tunnistan, et ka minul on olnud üsna lõbus.”
“Jah, ma lahkun nüüd,” sõnas Wilde, mõtlik pilk endiselt Lydial, kellele paistis järsku meenuvat, et tema on kaksikõdedest see häbelikum, kes kunagi esiplaanile ei trügi. “Aga ehk saame hiljem kokku, Tanner? Me pole kaua kohtunud.”
Tanner nõustus, sest Justin Wilde meeldis talle tõesti. Ta ütles sõbrale, et tema ja Lydia lähevad õhtul leedi Chalfonti ballile ja vaatas siis järele Wilde’ile, kes arvatavasti juba mõtiskles, keda järgmisena oma täiusliku – ja ometi ootamatult kummalise – olemusega tülitada.
“Milline kummaline mees,” lausus Lydia, kui Tanner kaarikut mõne meetri haaval edasi ajas, sest hobusõidukeid oli sel harukordsel päikeselisel päeval väljas tõesti palju. “Kas ta tõesti peab naisi nii... kasututeks?”
“Ütleksin, et ma ei tea, aga ta meeldib mulle, ja ta jättis sulle vist väga kummalise esmamulje. Justin oli kord abielus ebatavaliselt kauni noore naisega, Lydia, ja see lõppes halvasti. Ta on mulle rääkinud, et ta valis naise tolle ilu järgi, mis, tema sõnade kohaselt, on viga, mida edevad ja narrid härrasmehed liiga tihti teevad.”
“Usun, et seda ekslikku ja lühinägelikku arvamust jagavad mõlema soo esindajad.”
Tanner vaatas teda uudishimulikult. “Tõesti?”
“Sa oled üllatunud?”
“Ega vist. Meie, mehed, veedame vist sama palju aega peegli ees või rätsepa juures, kui naised. Tänan sind selle vihje eest.”
“Võta heaks,” vastas Lydia ja naeratas häbelikult. Tanner jumaldas kõiki tema naeratusi, mida oli nende esmakohtumisest saadik harva näha olnud. “Räägi mulle nüüd kõigest. Olen kindel, et see pole kõik.”
“Oo ei. Justin tüdines tema ilust kahe nädalaga, kuna naine nõudis vaid, et ta kiidaks kõiki tema kostüüme ja luges lõputult ette teiste nende tuttavate naiste rõivaste viimseidki pisiasju. Justin ütles – ja ma mäletan seda hästi, sest ta rääkis seda väga tõsiselt, ehkki oli veidi napsitanud –, et tema naine oleks suutnud ette lugeda kõikvõimalike kangaste, kilinate ja kulinate nimetused kiiremini kui tähestiku.”
“Vaene mees. Vaene naine.”
“Naine leidis lohutust,” jätkas Tanner ja otsustas ära kasutada tekkinud vahe lõputus tõldade jadas ning pööras kaariku lähima väljapääsu poole. “Minu teada, ja ma ei kuulnud seda Justinilt, sest tema ei oleks iialgi nii taktitu, leidis too naine mitmeid viise enda lohutamiseks. Kleidid, ehted... hulk mehi, kes hea meelega kinnitasid, kui kaunis ta oli.”
“Oli? Kas see tähendab... ?”
“Jah, tähendab küll, aga mitte küllalt kiiresti, et Justinit päästa, ehkki see kõlab kalgilt. Kuu aega enne seda, kui Danielle õnnetult surma sai – ta kukkus Carlton House’i marmortrepist alla, sest tema kingakonts jäi kinni kleidi lopsaka volangi taha, muide, Walesi prints pidi pärast seda õnnetust nädal aega voodis lebama –, tegi üks tema armukestest selle vea, et uhkustas oma viimase vallutusega. Justin pidas oma kohuseks too vennike duellile kutsuda, et kaitsta oma vääritu naise au.”
“Ta tappis selle mehe?”
“Jah, aga mitte meelega. Mina olin Justini üks sekundante ja nägin kõike pealt. Kolmeni lugemise asemel pöördus tema rumal vastane tulistama kahe peal. Me hüüdsime Justinit, et teda hoiatada. Ta pööras kohe ümber ja tulistas enesekaitseks. Aga teine mees sai surma ja Justin pidi riigist põgenema. Usun, et ainult tema hindamatud teened kuninga ees ja juhtunust möödunud aastad võimaldasid tal Inglismaale tagasi tulla. Huvitav, kuidas ta kaheksa aastat hiljem vastu võetakse. Mees, kelle ta tappis, oli ühe krahvi teine poeg. Kõrgseltskonna meelt lahutavad alati aina uued kuulujutud, aga see vana lugu ei saa olla kuigi sügavale mälestustetulva alla maetud. Seda enam, et Justin näitab end julgelt pargis. Nagu ärgitades kõiki endast rääkima.”
“Aga sina seisad tema kõrval.”
Tanner vaatas Lydiat. See ei olnud küsimus. “Jah. Ehkki – ei, eriti just seetõttu, et Justin ei ole ilmselt vanu haavu ka ise unustanud. Ta võis ju sinuga lõõpida, aga tema ebaõnnestunud abielu ja selle tagajärgede valu on ilmselgelt mõjutanud tema arvamust naistest.”
“Või ei usalda ta enam iseenda arvamust, kui asi puudutab naisi,” tähendas Lydia, mispeale Tanner teda teravalt vaatas.
“Justin Wilde? Endas ebakindel? See pole võimalik.”
“Kahtlused on julmemad kui hullemadki tõed,” ütles Lydia vaikselt. “Kuidas saab ta pärast säärast südame eksisammu, nagu ta sulle on tunnistanud, enam oma arvamust usaldada?”
Tanner pööras kõrvid hobused Grosvenor Square’i poole, soovides, et ta ei peaks nii vara pargist lahkuma, sest nüüd ei olnud tal mingit ettekäänet selle rahutukstegeva jutuajamise jätkamiseks. “Jälle Molière. Ja jälle “Misantroop”. Ta vajab sõpra, eks ole? Ehkki näeb välja enesekindel.”
“Tal on sõber olemas,” kinnitas Lydia ja pani kinnastatud käe Tanneri käsivarrele. “Ja mina tean isiklikust kogemusest, et sina oled väga hea sõber.”
Tanner tänas teda, tundes samas, nagu oleks
