puudust tundma.”
“Ma tunnen temast kogu aeg puudust,” parandas Lydia vaikselt. “Aga sul on õigus.”
Tanner noogutas taas, nagu oleks ta alles nüüd seda probleemi näinud ja lahenduse leidnud. “Kuna minu sugulane on linnas ja tema saatjadaamil ei ole podagrat, siis mis sa arvad, kas Jasmine tahab meiega täna õhtul kaasa tulla, et sulle seltsiks olla, kuna Nicole’i pole? Ma ei tahaks, et sa end ballisaalis üksikuna tunneksid.”
Lydia pööras pea daamide poole, kes samal hetkel tänavat ületasid ja pargi värava poole suundusid. Kas nad huvitasid teda või ta lihtsalt vältis Tanneri pilku? “Ma pole sinu sugulasega kohtunud, aga jah, see oleks väga kena.”
Kui leedi Chalfonti luiged saaks sel õhtul Lydia lähedusse paigutada, poleks mingit ohtu, et nende kaelad ära sulaksid. Ootamatu külmus Lydia hääles oli sedavõrd tajutav ja kummaliselt võõras. Lydia ei olnud kunagi tõre.
“Nüüd olen ma sind millegagi pahandanud,” sõnas Tanner, suunates osavalt oma kaariku tõldade, teiste kaarikute ja muude uhkete sõiduvahendite ritta, mis kõik üritasid leida oma koha laial liivasel rajal, mis läbi pargi lookles.
Lydia liigutas end kõval istmel ja vaatas mehe poole. “Oh, anna andeks, Tanner. Ma... ütleme, et täna on olnud veider päev. Ma ei ole tänamatu. Aga see on ka... nii ilmne. Sa oled lihtsalt lahke. Kas ma olen nii hale õnnetusehunnik, et inimesed tunnevad vajadust minu vastu lahked olla?”
“Ma ei...”
“Oh, olid küll, ja ma peaksin sind tänama, ehkki tean südames, et tegelikult ei peaks ma vabandama oma seisukoha avaldamise pärast selles asjas,” segas Lydia vahele ja tema siledad kahvatud põsed hakkasid kergelt õhetama. “Nii et palun luba mul välja öelda, mida ma tunnen. Kõik on minu vastu väga lahked. Nad räägivad kindlasti üksteisele, et olge Lydia läheduses ettevaatlikud, käige kikivarvul, kui võimalik. Vaene Lydia, nüüd on Nicole ka läinud. Vaene Lydia, sinisukk, igav õde, kes saab tantsida ainult siis, kui Nicole’i tantsukaart on täis ja härrasmehed loodavad tema tuimale silmapaistmatule õele seltsiks olemisega talle muljet avaldada. Vaene kurb Lydia, ikka leinab kaotatud...”
Ta surus kinnastatud käed suule, silmad suured nagu tõllarattad.
Tanner ei teadnud, kas paluda vabandust või hõisata. “Lydia? Kas kõik on hästi?”
Lydia lasi pikkamööda käed alla, paljastades kerge, ent üha laieneva naeratuse. “Jumaluke. Ma olin vist äsja tujukas.”
“Oled kindel?” Tanneri arvates tähendas tujutsemine tunduvalt vihasemat olekut, veidike karjumist ja ehk ka õrna portselani lõhkumist. Aga esimese korra kohta, kui see ikka nii oli, oli Lydia olnud päris tubli. Igatahes oli ta mehe tähelepanu köitnud.
“Olen küll. Ja Nicole’il on õigus. Ma tunnengi end palju paremini. Tanner, kuna sa väidad, et oled minu sõber, siis ära kohtle mind enam nii nagu peaks mind vati sees hoidma. Nõus? Oota, enne kui sa midagi ütled – ja vastutasuks ei ole mina... selline... noh... kes iganes ma olin, et see sundis teid kõiki käituma, nagu oleksin ma mingi habras jääluige kael, mis võib iga hetk üles sulada ja pooleks murduda.”
Tanner tundis peaaegu üleloomulikku soovi neiu embusse haarata. Ent ta mõistis ka, et vati sees hoidmise vastandiks ei ole agressiivsed lähenemiskatsed ja oma tunnete avaldamine.
“Anna andeks, Lydia, kui me oleme sinu ümber kikivarvul käinud. Ja selle tõestuseks küsin ma sinult seekord – mitte ei teata sulle ega ürita sind meelitada –, kas sa tahaksid minu nõo ja minuga täna õhtul leedi Chalfonti ballile tulla? Või tahaksid sa mind hoopis parema meelega kuu peale saata?”
“Ma ei ütleks iialgi midagi säärast! Vähemalt ma arvan, et ei ütleks.” Lydia noogutas kaks korda üsna otsusekindlalt. “Jah, tänan sind, ma tulen hea meelega sinu ja preili Harburtoniga ballile. Ja kindlasti meeldib sinu nõbu mulle väga.” Siis naeratas ta Tannerile taas ja mehel läks jällegi seest õõnsaks. “Aga kas sinu arvates oli see korralik tujutsemine?”
“Täiesti talutav. Sa pead veidi harjutama, et see täiuslikult välja kukuks, aga alguseks oli see päris hea.”
“Mind peetakse heaks õpilaseks. Ma püüan end täiustada. Oh... keegi püüab sinu tähelepanu äratada. Seal,” ütles neiu lõuaga osutades – kuidas Tanner seda liigutust jumaldas!
“Tanner Blake, pole kaua näinud. Tore sinuga kohtuda,” hüüdis keegi mees ja lehvitas lähemale ratsutades. “Kunagi olime küll semud ja tühjendasime Pariisis mõni aasta tagasi koos mõned pudelid, aga nüüd oled sa hertsog ja ma pean sind vist lugupidavamalt kohtlema.”
Tanner libistas pilgu kärmesti üle uhketes rakmetes halli täku ja looma seljas istuva veelgi uhkemas rõivastuses härrasmehe, püüdes sõbra ootamatust väljailmumisest mitte üleliia kohkunud muljet jätta. “Justin. Keegi pole mulle öelnud, et sa oled linnas. Kas Viin tüütas su viimaks ära?”
Parun Justin Wilde, kes oli Bonaparte’i-vastastes lahingutes viimastel aastatel täitnud mitmeid ülesandeid, millest paljud olid teada ainult sõjaministeeriumi kõige tähtsamatele isikutele, pööras ratsu ringi, nii et sõitis nüüd kaariku kõrval. Mehed vahetasid käepigistuse, mis ei olnud sugugi lihtne, kuna nii kaarik kui ka hobune liikusid.
Justin Wilde oli riietatud viimase moe järgi ja nii oli see Tanneri mäletamist mööda alati olnud. Tal oli seljas laiu õlgu rõhutav kuub, lihaselisi reisi katsid kitsenahast püksid ja jalasääri kõrged liibuvad hoolega läikima löödud mustad ratsasaapad, mida kaunistasid peened nahast tutid. Ent tavapärasest teistsuguseks muutis paruni hoopis särgi krae ja kätiste pits ning nägu, mis oli liiga kena, et keegi end temast ja tema märkimisväärsetest lihastest ohustatuna tunneks.
Tõtt-öelda pidasid paljud parunit esmakohtumisel libekeelseks ja veidi tuulepäiseks keigariks. Nad vaatasid tema rohelistesse naervatesse silmadesse niisama tumedate kulmude all kui olid tema saapad ja juuksed, tema pidevalt näol püsiv naeratus tegi nad relvituks ja nad uskusid, et viibivad mitte just kõige nutikama tegelase seltskonnas. Aga see oli viga.
“Ma põgenesin Viinist umbes kuu aega tagasi ja hakkasin pikkamööda kodu poole liikuma. Diplomaatia võib olla tüütu, ehkki me tükeldame impeeriume nagu pagar torti.” Ta ajas end jalustes püsti ja kergitas Lydiale kaardus servaga torukübarat. “Andke talle andeks, armuline preili. See poiss pole kombeid selgeks saanudki. Mina olen Justin Wilde ja teie olete kõige kaunim olevus, keda ma olen iial näinud. Palun öelge, et see kelm kõigest saadab teid ega ole teie südant veel endale võitnud, sest minu süda ootab nüüd ärevana teie vastust.”
Tanneri naer tõi Lydia näole kerge kõhkleva muige. “Leedi Lydia Daughtry, palun andestage mulle, et olen sunnitud teile tutvustama parun Justin Wilde’i. Sõdur ja riigimees, tarkpea ja narr. Ja ta esitab kõiki neid rolle teistest paremini. Soovitan teda iga hinna eest vältida.”
“See on ebaaus, Tanner. Ebaaus. Sina oled minust kaks korda narrim ja seda räägin ma kõigile. Leedi Lydia, ma palun teid tungivalt. Öelge, et teie süda on veel vaba, ja et eeskätt ei ole seda vallutanud too nimetu võrukael, kes on üsnagi sarnane härrasmehega, kes praegu end teie kõrval väga ebamugavalt tunneb, või minu süda puruneb.”
Tanner ootas Lydia vastust, mõistes, et tal pole aimugi, mida neiu ütleb. Eile oleks ta teadnud, et Lydia on viisakas, veidi häbelik ja kindlasti täiesti kombekas. Aga täna? Ta vaatas neiut uudishimulikult ja tema süda jõnksatas, kui viimane vaevumärgatavalt ja üsnagi hapult naeratas, nii et Tanner nägi esimest
