Eagle Pointi külalismaja. Chesapeake’i kaldad, 1. raamat. Sherryl Woods

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Eagle Pointi külalismaja. Chesapeake’i kaldad, 1. raamat - Sherryl Woods страница 4

Eagle Pointi külalismaja. Chesapeake’i kaldad, 1. raamat - Sherryl Woods

Скачать книгу

helistan mammale ja ütlen, et sa tuled.“

      „Ütle talle palun, et ta end liigsete ettevalmistustega ei vaevaks, eks,“ palus Abby, teades hästi, et seda ei panda miskiks. „Me läheme välja sööma. Olen ammu tahtnud Marylandi krabisid süüa.“

      „Kindlasti ei lähe me välja sööma,“ vastas õde. „Hooaeg on küll krabide jaoks natuke varajane, aga kui sina soovid aurutatud krabisid, siis leian mina need kusagilt ja toon reedeseks õhtusöögiks kohale. Me võime süüa terrassil, aga ma ei kavatse takistada mammat pidusööki valmistamast. Ma pigem ütleks, et küpsetamine alaku.“

      Abby naeris õe entusiasmi üle. Mamma küpsetised – pirukad, tordid, küpsised, koogid – olid lihtsalt võrratud. Mingil ajahetkel oma elus oli Abby tahtnud kõik need perekonna retseptid selgeks õppida ja avada pagariäri, aga see oli olnud enne, kui tal tekkis huvi finantsmaailma vastu ja ta oma sellealase võimekuse avastas. See oli olnud tema õlekõrs Chesapeake’i kallastelt lahkumiseks.

      Nüüd, pärast seda, kui ta oli viibinud kümme hektilist aastat eemal – aastad, mis olid täis reetlikku karjääriredelil turnimist ning mille jooksul ta oli jõudnud abielluda, sünnitada kaksikud ja lahutada –, oli ta siirdumas koju päris külaskäigule, jäädes pikemaks kui lihtsalt kiire nädalavahetus, mil tal ei olnud isegi mahti lõõgastuda, enne kui oli aeg tagasi New Yorki lennata. Abby ei saanud jätta mõtlemata, Jessi häälest kostnud hädalist nooti arvestades, kas pikemaks jäämine oli hea mõte või mitte.

      „Kas sa ei võiks vähemalt lipsu ette panna?“ torises Lawrence Riley, kortsutades poega piieldes kulmu. „Kui sa kavatsed selle panga juhtohjad enda kätte võtta, pead töötajatele head eeskuju näitama. Sa ei saa ilmuda kohale, nähes välja, nagu oleksid just Harley Davidsoni seljast maha roninud.“

      Trace silmitses lõbustatult oma isa. „Just seda ma äsja tegingi. Mu motikas on parkimisplatsil.“

      Korts isa kulmude vahel süvenes. „Mulle näib, et ütlesin sulle, et sõidaksid oma ema autoga. Sul on vaja nüüd oma imagot hoida.“

      „Ja mida ema siis oleks pidanud tegema?“ küsis Trace mõistlikult. „Ma ei suutnud endale ette kujutada, et ta sõitnuks mu Harley Davidsoniga oma aiandusklubi koosolekule.“

      „Tal on tosinajagu erinevaid sõpru, kes oleksid võinud ta peale võtta,“ vastas isa.

      „Tundub, et ühelgi neist ei olnud tahtmist emaga kõiki ta klubi koosoleku järgseid käike kaasa teha,“ vastas Trace.

      „Sul on igale asjale vastus valmis, kas pole nii?“ torises isa. „Asjad ei hakka kunagi toimima, kui sa ei võta mind või seda tööd tõsiselt.“

      „Sind võtan ma alati tõsiselt,“ märkis Trace. „Mis aga töösse puutub, siis ei soovi ma seda üldse vastu võtta. Mul oli täiuslikult toimiv karjäär New Yorgis. Ainult tõsiasi, et ma ei pidanud ülikonda kandma või kalkulaatorit kasutama, ei tähenda, et see ei olnud korralik töökoht.“ Tegelikult tõi Trace’i karjäär vabakutselise disainerina talle hästi sisse, võimaldades elada ja töötada SoHos suures loftis, ja see andis talle võimaluse mitte oma isale millegi üle aru anda. See oli Trace’i arvates asja suur pluss.

      Isa pahameel süvenes. „Ja mis siis saab? Kas peaksin laskma siinse kogukonna panga mõnel suurel pankade konglomeraadil alla neelata?“

      „Võib-olla tõesti,“ vastas Trace, teades, et see mõjub isale kui punane rätik härjale. „Nii need asjad pangandusmaailmas käivad.“

      „No selle pangaga nad nii ei käi, vähemalt mitte nii kaua, kui minul siin mingitki sõnaõigust on,“ tõdes isa kangekaelselt. „Chesapeake’i kallaste kogukonna pank teenib selle linna inimesi viisil, mida üks taoline näotu impersonaalne koletis kunagi ei suudaks.“

      Trace’il ei olnud vastuväiteid. Tal ei olnud lihtsalt tahtmist selle asja juhtimisel kaasa teha, olgu siis tegemist perekonna pärandiga või mitte.

      „Miks sa ei võiks juhtohje Laila kätte anda?“ küsis Trace oma nooremale õele viidates. Ta tahtis selle teema üles soojendada. Kui ta suutnuks veenda isa andma see töökoht Lailale, kes oli seda alati soovinud, saanuks ta ise juba homme hommikul tagasi New Yorgi suunas sõita. Tal tuli ainult panna isa ideega nõustuma. „Isa, mõtle selle üle järele. Laila on arvude maailmas kodus. Tema SAT-testi matemaatikatulemused olid erakordsed. Ta saavutas ülikoolis kõigis ärikorraldust käsitlevates ainetes suurepärased tulemused. Tal on Wharton School of Businessi magistrikraad. Ta saaks selle tööga mängeldes hakkama.“

      „Ma mõtlesin selle peale,“ tunnistas isa. „Ma isegi rääkisin Lailaga sellest, aga su õde saatis mu pikalt.“

      See oli ootamatu, mõtles Trace. „Miks?“

      Isa kehitas õlgu. „Laila ütles, et ta ei kavatse olla kellegi teine valik, isegi mitte minu oma.“

      Trace vaatles isa hämmastunult. „Aga sa rääkisid Lailaga esimesena.“

      „Kas su õde on kunagi loogikast hoolinud? Ta on veendunud, et rääkisin temaga, sest teadsin, et sina sellest tööst keeldud.“

      „Ega sa ei üritanudki ju Lailat veenda, et ta eksib,“ märkis Trace.

      „Kuidas ma oleksin saanud seda teha, kui tal oli õigus?“

      „Arvad sa, et te kunagi omavahel suheldud saate?“ torises Trace. Kui tema ja isa tõrelesid omavahel suurema osa ajast, siis Lawrence Riley ja Laila suutsid jõuda üksmeelele vaevu mõnes üksikus küsimuses, alustades niivõrd banaalse asjaga kui hommikuhelveste valik ja lõpetades vägagi tähtsa küsimusega, kes peaks juhtima panka. Asjad olid nii kulgenud alates hetkest, mil õde oli rääkima õppinud.

      „Sa mõtled, et suheldud niimoodi, nagu meie omavahel suhtleme?“ torkas isa kuivalt vastu.

      „Nojah, vähemalt niisama hästi,“ vastas Trace. „Vaata, ma räägin temaga. Silun teie kahe vahel asju. Laila uhkust on haavatud, sest sa oled teinud aastate jooksul selgeks, et tahad mind siia tagasi, aga õde jääb veel nõusse.“

      Isa virutas rusikaga vastu lauda. „Pagana pihta, sina oled see, kel tuleb nõusse jääda, Trace. Mis sai lojaalsusest perekonna ees? Üks mees töötab terve oma elu, et poja jaoks midagi toimivat üles ehitada, ja sa heidad selle pikemalt mõtlemata kõrvale.“

      „Mul on olnud terve elu aega sellele mõelda. Sa ei ole oma ootustest kunagi saladust teinud. Olen selle üle mõelnud pikalt ja pikemaltki veel, alates hetkest, mil sa helistasid. Isa, ole nüüd, sa tead ju, et see üheksast viieni värk ei hakka minu puhul kunagi tööle. Mulle meeldib loominguline töö – miski, mille pelk mainiminegi muudab pankurid paganama närviliseks.“

      Viimaks tõusis isagi huulile naeratuse vari. „Tõsi ta on,“ märkis viimane. „Kuidas oleks järgmisega. Lepime kokku kuue kuu peale. Kui sa siis ikka veel seda tööd vihkad, võid minema minna ja saad mu õnnistuse kaasa. Kas see pole mitte õiglane?“

      Trace oli nõutud kunstnik, kes töötas vabakutselisena New Yorgis baseeruva mitme tippagentuuri jaoks, ja seega oli ta olukord piisavalt paindlik, et võimaldada tal isa soovi järgi toimida. Ta saanuks isegi paari asjaga edasi tegelda, et hoida end Chesapeake’i kallastel täielikult mõistust kaotamast. Ta saab kuus kuud järjest ülikonna kandmisega hakkama, kui see ta igaveseks vabadusse päästab. Tal tuli isa soovi vähemalt

Скачать книгу