õppis. Tal tuleks võimalusest kinni haarata, mitte raisata aega paari kohaliku ettevõtte raamatupidamisega tegelemisele. Kahjuks oli õde pärinud isa kangekaelsuse. Trace’il kulub nende kahe vahel rahu tegemise peale arvatavasti iga viimne kui päev talle antud kuuest kuust.
„Okei, kuus kuud,“ nõustus Trace. „Mitte päevagi rohkem.“
Isa nägu säras teda vaadates. „Seda me veel vaatame. Äkki avastad, et sul on panganduse peale annetki.“
„Või avastad sina, et ma olen matemaatikas andetu.“
„Mulle on teada su ülikooli eksamitulemused ja hinded, mis kinnitavad vastupidist.“ Isa tõusis ja sirutas käe välja. „Tere tulemast meeskonda, poeg.“
Trace surus isa kätt ja silmitses teda seejärel tähelepanelikult. Isa silmis vilksatas säde, millest võis arvata, et läbirääkimispunkte oli rohkem, kui Trace oli arvanud. „Mis sul kavas on?“ küsis ta ettevaatlikult.
„Kavas on?“ Pokkerinägu Lawrence Rileyl hästi välja ei tulnud. Pooled tema klubikaaslased võinuks seda kinnitada. Nad olid viimase kolmekümne aasta jooksul Lawrence’i kaotuste arvelt hästi teeninud.
„Isa, sa ära isegi püüa teadmatust teeselda. Sul on midagi kavas ja sel ei ole miskit tegemist sellega, et minust saab siin kandis su protežee.“
„Me oleme sõlminud ärikokkuleppe, muud midagi,“ kinnitas Lawrence. „Las ma näitan sulle nüüd su kabinetti. See on hetkel küllalt spartalik, aga kui otsustad siia jääda, võid kujundada selle niisuguseks, nagu soovid. Vahepeal las Raymond selgitab sulle mõningaid laenutoimikuid. Meil on teisipäeva hommikul esimese asjana laenukomitee koosolek. Selleks ajaks tuleb sul omapoolsed soovitused valmis mõelda.“
Trace tõstis käe püsti. „Oota nüüd hetk. Mul ei ole küllaldaselt teadmisi, et anda soovitusi selle kohta, kas laenutaotlused tuleks heaks kiita.“
„Raymond näitab sulle otsa kätte. Ta on olnud aastaid mu parem käsi. Ja tegemist ei ole ainult laenutaotlustega. Toimikute hulgas on ka võimalik laenutagatise mahamüümine laenu katteks.“
See võttis Trace’il südame alt õõnsaks. „Sa tahad, et ma otsustaksin, kas kelleltki tuleks kodu ära võtta ja see oksjonile panna?“
„Tegemist on äri, mitte koduga. Ja sa ei tee otsust muidugi mõista üksi. Juhtkond langetab lõpliku otsuse, aga väga tõenäoliselt tegutseme sinu soovituse alusel.“
„Mitte mingil juhul,“ ütles Trace. Miks pidanuks just tema kellegi unistused põrmu trampima? Chesapeake’i kallaste ärid olid väikesed perekonnaettevõtted. See oleks nagu näpsata otse kelleltki leib laualt, kusjuures vägagi tõenäoliselt ta tundis neid inimesi. Trace ei olnud kindel, et tal jätkuks julgust seda teha.
„Sa ei saa olla järeleandlik, mu poeg. Siin on kõne all äri, küsimus on dollarites ja sentides. Küll sa juba näed, kui oled paberitele pilgu peale visanud.“ Isa patsutas Trace’i seljale. „Hakka neid toimikuid läbi vaatama, ma saadan Raymondi siia.“
Trace kortsutas isa eemalduvat selga põrnitsedes kulmu ja pööras end siis suure hunniku kaustade poole, mis lebasid korrastatud kuhjas keset hiiglaslikku mahagonlauda, mis võttis enda alla suurema osa nurgakabineti pinnast. Kõige peal oli kaust, millele oli kleebitud punane kurjakuulutav sedel.
Trace istus laua ees seisvale nahast toolile, ohtu aimav pilk ainiti sel kaustal. Viimaks sai uudishimu temast siiski võitu ja ta avas kausta kaane, jäädes esimest lehekülge vahtima.
„Ah sa pagan,“ pobises ta seda lugedes. Võimalik laenutagatise mahamüümisest teatamine – Eagle Pointi külalismaja. Omanik: Jessica O’Brien.
Ta tundis Jess O’Brienit, aga mitte Jessi pilt ei tulnud tal kohe silme ette, vaid Abigaili oma. Jessi vanem õde, naine, kellele ta oli aastaid tagasi kuumal suvepäeval südame kaotanud ja kes oli siis haihtunud isegi head aega ütlemata. Trace oli endale aastate jooksul kinnitanud, et oli naeruväärne niisuguse tabamatu mälestuse külge klammerduda. Ta oli püüdnud seda jälge teiste suhetega lämmatada – suurem osa neist olid pealispindsed, paaris suhtes oli isegi võimalik olnud, et tekib suurem lähedus. Viimaks ei olnud ta siiski suutnud peletada oma kiindumust ühte kastanpruunide juuste ja naervate silmadega tüdrukusse, kellel oli sarnane hulljulge meelelaad nagu Trace’il endal.
Ja nüüd pidi ta otsustama Abigaili õe külalismaja saatuse üle? Üht ta O’Brienite kohta teadis: nad hoidsid kokku. Kui tal on tegemist Jessiga, on tal tegemist nende kõigiga, sealhulgas Abbyga. Kas see oligi ennist isa silmi sädeme toonud?
Trace jättis selle võimaluse kõrvale. Ta isa ei võinud teada, et Trace oli kõik need aastad Abby vastu tundeid hõõgvel hoidnud. Keegi ei teadnud seda.
Välja arvatud Laila, tuli talle kohe meelde. Trace’i õde oli olnud Abby parim sõbranna. Laila oli isegi Abby ja tema heaks valetanud tol imetabasel ööl, mille nad veetsid koos Abbyga rannal, eraldatud abaja ääres. Kas võis olla tegemist Laila ja isa kokkumänguga?
Imelik kokkusattumus, mõtles Trace ja judin käis tast läbi. Võib-olla on lõpuks tema soov täitumas ja ta näeb Abbyt uuesti. Või võis ka olla, et teda ootasid jamad. Trace mõtles endamisi, kas ta saab isegi aru, mis toimub, kui Abby mängus on.
Tund aega hiljem, külalismaja masendav arvepidamine endiselt silme ees, hüppas Trace mootorratta selga, et ettevõtte valdused üle vaadata. Ta lootis, et leiab midagi – ükskõik mida –, mis võiks veenda teda laenu jõusse jätma. Tal oli tarvis argumente, mida ta võinuks juhtkonnale ja isale täie tõsikindlusega esitada.
Ranna äärt mööda jooksvat käänulist teed mööda sõites hingas Trace sisse soolast õhku ja lõõgastus päikese käes, mis mõnusalt ta õlgu soojendas. Oli hiliskevad, aga tuul kandis temani ikkagi sirelite lõhna, kui ta Finchide maavalduse ees kurvi võttis. Leskproua Marjorie Finch, kes oli olnud kühmus ja kokkukuivanud juba siis, kui Trace veel poiss oli, armastas oma sireleid. Sirelitel lasti kasvada ja levida, kuni nad moodustasid tee äärde heki. Kui kuslapuu kusagil põõsastes pead tõstis, oli Marjorie tõrjunud seda nagu võõrvõimu pealetungi. Ta hool ja armastus olid end ära tasunud. Sirelipõõsad olid õrnade lõhnavate õite all lookas.
Trace’ist paremat kätt jäi rannaga paralleelselt jooksev maakitsus, kus kalakotkad tegid oma pesi samade lehetute okste vahele, kuhu nad neid juba aastaid olid ehitanud. Trace vaatas lõbustatult, kuidas üks eriti julge kalakotkas oli kellegi erasadama servas seisva posti otsa kokku pannud põneva kujuga oksakogumi, nöörijuppe ja isegi politsei kasutatava kollase kileriba. See on alles ettekirjutus sadama omanikule, kes millalgi avastab, et ta ei saa oma sadamat ülejäänud suve jooksul kasutada, kuni röövlinnud seal end sisse on seadnud.
Trace jõudis lõpuks külalismaja sissesõiduteele. Eelmises elus oli külalismaja olnud laheäärsel kõrgendikul lösutav viktoriaanlik kodu. Kui Trace viimati siin viibis, oli maja vägagi värvimist vajanud, laudis oli mereõhu ja talviste tuulte käes luitunud. Lihtsad õuetoolid ja terrassil olevad kiiktoolid olid samuti olnud nukrad ja unarusse jäetud. Kunagi niivõrd perfektselt pügatud muru oli olnud üle kasvanud, aias valitses umbrohi. Pattersonid ei olnud siia aastaid sentigi investeerinud ja hooletusse jätmine oli välja paistnud.
Nüüd aga andis küllaldaselt asju märku Jessi tehtud raskest tööst külalismaja ümberkujundamisel. Maja välisseinad olid mahedat valget tooni, millel tundus kumavat kerge sinakas varjund lähedalasuvast veest. Luugid olid tulipunased. Muru ei olnud niivõrd lopsakas nagu kunagi ennevanasti, aga see oli roheline ja hästi pügatud. Asalead ja sirelid
