Fox on ka hirmus pirtsakas, üksvahe ei läinud talle isegi liha alla, aga nüüd sööb jälle.”
“Aga mida ta sööb kõige parema meelega?”
“Maksa, keedetud maksa.”
“Kas vasika- või seamaksa?”
“See on talle ükskõik,” naeris Švejkiga “samast kandist” pärit vanapiiga, kes pidas viimast küsimust äpardunud katseks teravmeelset nalja heita.
Nad kõndisid veel pisut aega, siis tuli nende juurde ka pinšer, kellele pandi kett kaela.
Koer käitus Švejkiga väga sõbralikult, proovis talle igast küljest kallale karata ja kas või läbi suukorvi ta pükse puruks rebida. Kuid äkki, otsekui haistes, mis Švejk temaga teha mõtleb, jättis koer kargamise ning kõndis oma teed kurvalt ning löödult. Ta põrnitses altkulmu Švejki poole, tahtes nagu öelda: “Kas see saatus ootab ka mind?”
Vanapiiga rääkis Švejkile veel, et ta käib siin koeraga igal õhtul kella kuue ajal, et ta ei usalda Prahas ainsatki meest, sest andnud kord ajalehte kuulutuse ja selle peale tulnudki üks lukussepp kosjaplaanidega, meelitanud tema käest välja kaheksasada krooni mingisuguse leiutuse jaoks ja kadunud jäljetult. Maal on inimesed kindlasti palju ausamad. Kui ta peaks mehele minema, võtaks ta endale ainult maalt pärit kaasa ja pealegi alles pärast sõda. Sõjaaegseid abielusid peab ta rumaluseks, sest harilikult jääb säärane naine ikka leseks.
Švejk andis talle suuri lootusi, öeldes, et tuleb kell kuus siia, ja läks ära oma sõbrale Blahníkile teatama, et koer sööb iga sorti maksa.
“Ma pakun talle loomamaksa,” otsustas Blahník. “Sellega sain kord kätte vabrikant Vydra bernhardiini; harukordselt truu looma. Ma toon sulle homme koera tipp-topp kätte.”
Blahník pidas oma sõna. Hommikupoolikul, kui Švejk oli korteri koristamisega valmis, kostis ukse tagant haukumist ja Blahník tiris sisse tõrkuva pinšeri, kes oli palju rohkem turris, kui jumal teda loonud. Ta pööritas metsikult silmi ja vahtis vihaselt, meenutades näljast tiigrit puuris, mille ees seisab priske loomaaiakülastaja. Ta näitas hambaid ja urises, nagu tahaks öelda: “Kisun puruks, õgin ära!”
Nad sidusid koera köögilaua külge ja Blahník jutustas, kuidas asjad olid arenenud.
“Ma läksin temast meelega mööda, käes paberisse keeratud keedetud maks. Koer hakkas nuusutama ja mu ümber kargama. Ma ei andnud talle midagi ja läksin edasi. Koer mulle järele. Pargi juurest keerasin Bredovská tänavasse ja seal andsin talle esimese tükikese. Ta pani selle nahka käigu pealt, et ta mind silmist ära ei kaotaks. Ma keerasin Jindrišskä tänavasse, kus andsin talle uue portsu. Kuni ta sõi, panin talle keti kaela ja tirisin ta üle Václavi platsi Vinohradysse ja sealt edasi Vršovicesse. Teel tegi ta igasuguseid hulle tempe. Kui ma läksin üle trammitee, viskas ta pikali ega tahtnud liigutadagi. Lootis vist, et temast üle sõidetakse. Ma tõin kaasa ka puhta tõutunnistuse plangi, mille ostsin paberikaupmees Fuchsi juurest. Oskad sa tõutunnistust järele teha, Švejk?”
“Sa pead selle oma käega täitma. Kirjuta, et koer on Leipzigist von Bülovi koerakasvandusest. Isa – Arnheim von Kahlsberg, ema – Emma von Trautensdorf, kelle isa on Siegfried von Busenthal. Isa sai 1912. aastal Berliinis pinšerite näitusel esimese auhinna, ema on saanud Nürnbergi Tõukoerte Aretamise Seltsi kuldmedali. Mis sa arvad, kui vana ta on?”
“Hammaste järgi kahe aastane.”
“Kirjuta, et kahe ja poole aastane.”
“Ta on halvasti kärbitud, Švejk. Vaata ta kõrvu.”
“Seda saab parandada. Kärbime siis, kui ta meie juures ära on harjunud. Praegu teeks see teda aina tigedamaks.”
Varastatu urises vihaselt, nohises, rabeles laua küljes, heitis siis väsinult maha, keel suust väljas, ja jäi ootama, mis temast edasi saab. Aegapidi jäi ta rahulikumaks ja ainult vahetevahel vingatas kaeblikult.
Švejk pakkus talle ülejäänud maksa, mille Blahník oli tema kätte andnud. Kuid koer ei nuusutanudki seda, heitis maksatükile vaid trotsliku pilgu ja jäi mõlemat meest vahtima, nagu tahaks ta öelda: “Ma kukkusin selle maksaga kord juba sisse, nüüd sööge ise.”
Ta lamas ükskõikselt ja teeskles magamist. Siis tuli talle äkki midagi pähe, ta ajas enda üles, tõusis tagumistele jalgadele istuma ja hakkas esimestega paluvaid liigutusi tegema. Koer alistus.
See liigutav stseen aga ei avaldanud Švejkile vähematki mõju.
“Viska pikali!” karjus ta vaesekesele, kes laskuski kõhuli ja kiunus haledalt.
“Mis nime ma peaksin talle tõutunnistusse panema?” päris Blahník. “Tema nimi on Fox, peaks midagi sarnast olema, et ta kohe aru saaks.”
“Nimetame siis kas või Maxiks. Vaata, Blahník, kuidas ta kõrvu liigutab. Tõuse üles, Max!”
Õnnetu pinšer, kellelt oli võetud kodu ja nimi, tõusis ning jäi uusi käske ootama.
“Ma arvan, et võiks ta juba lahti lasta,” otsustas Švejk, “vaatame, mis ta teeb.”
Kui koer sai lahti, oli tema esimene tee ukse juurde, kus ta lõgistas käpaga kolm korda ukselinki, lootes arvatavasti nende kurjade inimeste suuremeelsusele. Kuid nähes, et inimesed ei mõista tema soovi välja pääseda, tekitas ta ukse juurde loigu, olles kindel, et teda selle eest välja visatakse, nagu oli tehtud kunagi, kui ta oli alles noor ja kui polkovnik õpetas teda valjult ja sõjamehelikult “zimmerrein”52 olema.
Väljaviskamise asemel tähendas Švejk:
“Ta on kaval koer, see on ju lausa jesuiidi temp.”
Švejk andis koerale rihmaga nähvaku ja toppis ta nina lõiku, nii et koeral ei läinud tükil ajal korda ennast puhtaks lakkuda. Ta kiunus häbi pärast ja kargles köögis ringi, nuusutades meeleheitlikult omaenda jälgi. Viimaks läks ta äkki heast peast laua juurde, sõi mahapandud maksatüki ära, heitis pliidi juurde pikali ja jäi kogu selle vahejuhtumi peale magama.
“Mis ma sulle võlgnen?” küsis Švejk Blahníkilt, kui see minekut tegi.
“See ei tule kõne alla, Švejk,” ütles Blahník tagasihoidlikult. “Vana sõbra heaks olen valmis kõike tegema, iseäranis siis, kui ta on sõjaväes. Ela hästi, semu, ja ära vii teda mitte kunagi Havlíčeki platsile, et õnnetus ja häda kaela ei langeks. Kui sul veel mõnda koera tarvis peaks tulema, sa ju tead, kus ma elan.”
Švejk laskis Maxil õige kaua magada, ostis vahepeal lihuniku juurest veerand kilo maksa, keetis selle ära, pistis Maxile sooja maksatüki nina alla ja jäi ootama, millal koer ärkab. Max hakkas une pealt keelt limpsama, ärkas siis, nuusutas maksa ja kugistas selle alla. Seejärel läks ta ukse juurde ja kordas oma katset ukselingiga.
“Max!” hüüdis Švejk koera. “Tule siia!”
Koer tuli kõheldes lähemale. Švejk tõstis ta sülle, silitas teda, ja esmakordselt liputas Max sõbralikult oma lühikeseks lõigatud sabakönti ja kahmas Švejki käest õrnalt kinni, hoidis seda lõugade vahel ja vaatas oma tarkade silmadega Švejkile otsa, nagu tahaks ta öelda: “Ei ole midagi parata, ma näen, et mu mäng on läbi.”
Švejk silitas koera ja jutustas talle mahedal häälel:
“Elas
Puhas, puhtust pidav
