Lukáš heitis pilgu kellale ja katkestas Švejki jutu:
“On juba hilja, mul on aeg magama minna. Homme pean jälle teenistuses olema, nii et te võite terve päeva selleks kulutada, et mulle mõni pinšer otsida.”
Ta läks magama. Švejk heitis kööki sohvale pikali ja luges veel ajalehte, mille ülemleitnant oli kasarmust kaasa toonud.
“Vaata-vaata,” ümises Švejk endamisi, uurides huviga päevasündmusi, “sultan on keiser Wilhelmile sõjaordeni annetanud, minul aga pole siiamaani isegi väikest hõbemedalit.”
Ta mõtles pisut ja kargas püsti:
“Oleksin peaaegu unustanud …”
Švejk läks juba raskesti magama uinunud ülemleitnandi magamistuppa ja äratas ta:
“Teatan alandlikult, härra oberleitnant, et mul ei ole miskit käsku kassi kohta.”
Unine ülemleitnant keeras end pooleldi ärgates teisele küljele ja urises:
“Kolm päeva aresti!”
Ja magas edasi.
Švejk lahkus vaikselt magamistoast, tiris õnnetu kassi sohva alt välja ja ütles sellele:
“Said kolm päeva aresti. Abtreten!”
Angoora kass aga ronis uuesti sohva alla.
Švejk tahtis parajasti välja minna, et kuskilt mõnd pinšerit otsida, kui helistas keegi noor daam ja soovis ülemleitnant Lukášiga rääkida. Daami kõrval maas seisid kaks rasket reisikohvrit ja trepist kobis alla pakikandja, kelle mütsi Švejk jõudis veel ära näha.
“Ei ole kodus,” vastas Švejk rangelt, kuid noor daam oli juba eestoas ja andis Švejkile kategoorilise käsu:
“Tõstke kohvrid tuppa!”
“Ilma ülemleitnandi loata ei või,” ütles Švejk. “Härra ülemleitnant andis käsu, et ma ei tohi iialgi ilma temata midagi teha.”
“Te olete arust ära!” hüüatas noor daam. “Ma sõitsin härra ülemleitnandile külla.”
“Ma ei tea sellest mitte midagi,” vastas Švejk. “Härra ülemleitnant on teenistuses, ta tuleb tagasi alles öösel ja minul on käsk talle pinšer otsida. Mingisugustest kohvritest ega daamidest pole mul aimugi. Ma panen nüüd ukse lukku ja palun teid lahkesti ära minna. Mulle pole midagi öeldud ja ma ei tohi ühtegi võõrast isikut, keda ma ei tunne, üksinda korterisse jätta. Ükskord näiteks jäeti meie juures kondiiter Bělčický korterisse keegi mees, kes murdis riidekapi lahti ja pani lõikama. Ma ei taha sellega teie kohta midagi halba ütelda,” jätkas Švejk, kui ta märkas, et noor daam tegi ahastava näo ja hakkas nutma. “Kuid siia ei või te ühelgi juhul jääda. Saage ometi aru, et terve korter on usaldatud minu kätte ja mina vastutan iga väiksemagi asja eest. Seepärast palun teid veel kord kõige suurema lahkusega, ärge nähkegi vaeva. Kui mul pole härra ülemleitnandi käsku, ei tunne ma isegi oma venda. Mul on tõesti kahju, et pean teiega niiviisi kõnelema, kuid sõjaväes peab kord valitsema”“
Vahepeal oli noor daam pisut rahunenud. Ta võttis ridikülist nimekaardi, kirjutas sellele pliiatsiga paar rida, pistis väikesse imekaunisse ümbrikku ja ütles rusutult:
“Toimetage härra ülemleitnandile kätte, ma jään siia vastust ootama. Siin on teile viis krooni vaevatasuks.”
“Sellest ei tule midagi välja,” vastas Švejk ootamatu külalise järeleandmatusest puudutatuna. “Jätke need viis krooni endale, ma panen nad siia tooli peale, ja kui tahate, tulge kasarmu juurde kaasa, oodake mind seal, ma annan teie kirja ära ja toon vastuse. Aga et te siin ootaksite, see ei tule kõne allagi.”
Nende sõnade järel tiris Švejk kohvrid eestuppa, kõlistas võtmeid nagu mõni lossivaht ja ütles ukse juures oodates tähendusrikkalt:
“Paneme kinni…”
Noor daam astus lootusetult koridori, Švejk keeras ukse lukku ja astus ees. Külaline tippis talle nagu kutsikas järele ja sai ta alles siis kätte, kui Švejk sisenes tubakakioskisse sigarette ostma.
Siis kõndis daam Švejki kõrval ja püüdis juttu alustada:
“Kas te annate ikka kirja ära?”
“Annan, kui ütlesin.”
“Aga kas te leiate härra ülemleitnandi üles?”
“Ei tea.”
Nad astusid jälle vaikides kõrvuti, kuni Švejki saatja tüki aja pärast uuesti alustas:
“Te arvate siis, et ei leiagi härra ülemleitnanti üles?”
“Ei arva.”
“Aga mis te arvate, kus ta võiks olla?”
„Ei tea.”
Sellega oli jutt tükiks ajaks otsas, kuni algas jälle noore daami küsimusega:
“Ega te kirja ära ole kaotanud?”
“Siiamaani pole kaotanud.”
“Te annate selle ikka kindlasti härra ülemleitnandi kätte?”
“Muidugi.”
“Aga kas te leiate ta üles?”
“Ütlesin juba, et ei tea,” vastas Švejk. “Ma imestan, kuidas inimesed nii uudishimulikud võivad olla ja väsimatult üht ja sedasama pärida. See on sama hea, kui ma peaksin tänaval iga teise vastutulija kinni ja küsiksin, mis kuupäev täna on.”
Sellega oli igasugustele katsetele Švejkiga jutule saada lõpp tehtud ja edasine tee kasarmuni möödus täielikus vaikimises. Alles siis, kui nad kasarmu juurde jõudsid, käskis Švejk noort daami ootama jääda, ise aga hakkas väravas seisvate sõduritega sõjast vestlema. Noorel daamil pidi sellest suur heameel olema, sest ta käis närvitsedes mööda trotuaari edasi-tagasi ja tegi väga õnnetu näo, kui nägi, et Švejk aina pajatab oma lugusid – säärase lollaka ilmega, millist võis sel ajal näha üksnes ühel “Maailmasõja Kroonikas” ilmunud pildil: “Austria troonipärija vestleb kahe lenduriga, kes tulistasid alla Vene aeroplaani.”
Švejk istus värava juurde pingile ja seletas, et meie vägede pealetungid Karpaatides on nurja läinud, et Przemýsli* komandant kindral Kusmanek on teiselt poolt Kiievisse jõudnud, et Serbias on meile veel üksteist tugipunkti jäänud ja et serblased ei jaksa meie sõduritele enam kuigi kaua järele joosta.
Siis hakkas Švejk üksikuid tuntud lahinguid arvustama ja avastas Ameerika, väites, et igast küljest sissepiiratud väeosa peab alla andma.
Kui Švejk oli isu täis rääkinud, pidas ta vajalikuks meelt heitva daami juurde minna ja ütelda, et ta tuleb kohe tagasi ja ärgu daam kuhugi mingu. Siis läks Švejk üles kantseleisse, kust leidis ülemleitnant Lukáši, kes seletas parajasti ühele leitnandile mingit kaitsekraavide skeemi ning noomis teda, et leitnant ei oska joonestada ega taipa geomeetriast mitte mõhkugi.
“Näete, nii tuleb joonestada. Kui me antud sirgele peame joonestama risti oleva sirge, siis tuleb meil tõmmata niisugune sirge, mis moodustab teisega täisnurga. Kas saate aru?
