polnud kahju kümnest kroonist, mis tal omast taskust välja tuli anda. Pärast teatas ta ülemleitnandile lihtsalt, et koer pistis jalutuskäigu ajal plehku. Järgmisel päeval marssis see tentsik roodu rivis õppeplatsile.
Kui Švejk saabus ja Lukášile ette kandis, et ta on teenistusse ilmunud, viis ülemleitnant ta tuppa ja ütles talle:
“Teid soovitas härra välipreester Katz ja ma tahan, et te ei teeks tema soovitusele häbi. Mul on juba tosin tentsikut olnud ja ükski neist pole mu juurde pidama jäänud. Hoiatan teid, et ma olen karm ja karistan rangelt iga alatust ja valet. Ma tahan, et te räägiksite alati tõtt ja täidaksite kõik minu käsud vastu vaidlemata. Kui ma ütlen: “Hüpake tulle!”, siis peate isegi sel juhul tulle hüppama, kui see teile ei meeldi. Kuhu te vahite?”
Švejk vaatas huviga seinale, kus rippus kanaarilinnu puur. Ta pööras oma heasüdamlikud silmad ülemleitnandi poole ning vastas mahedal ja südamlikul toonil:
“Teatan alandlikult, härra ülemleitnant, seal on harzi kanaarilind.”
Katkestanud sel viisil ülemleitnandi jutuvoolu, seisis Švejk sõjamehelikult sirgelt ja vaatas ülemleitnandile silma pilgutamata otsa.
Ülemleitnant tahtis midagi teravat öelda, kuid silmitsedes Švejki süütut nägu, tähendas ainult:
“Härra välipreester soovitas teid kui harukordset lolli ja ma arvan, et ta ei eksinud.”
“Teatan alandlikult, härra ülemleitnant, härra välipreester tõesti ei eksinud. Kui ma alles aega teenisin, sain ma vabaks kui idioot, pealegi kui ametlikult tunnistatud idioot. Meid oli kaks meest, kes sel põhjusel rügemendist ära saadeti, mina ja veel üks härra kapten von Kaunitz. See, kui te lubate, härra ülemleitnant, koukis ühtelugu nina, ja kui ta tänaval kõndis, uuristas ühtaegu vasaku käe sõrmega vasakut ninaauku ja teise käe sõrmega paremat ninaauku, ja kui ta meiega õppeplatsile tuli, rivistas ta meid nagu paraadil üles ja ütles: “Sõdurid, äh, pidage meeles, äh, et täna on kesknädal, äh, sest homme on neljapäev, äh.”“
Ülemleitnant Lukáš kehitas õlgu nagu inimene, kes ei tea ega leia oma mõtte väljendamiseks otsekohe sobivaid sõnu.
Ta astus ukse juurest vastas asuva akna alla, Švejki eest läbi, ja tuli tagasi, kusjuures Švejk tegi “paremale vaat!” ja “vasakule vaat!”, olenevalt sellest, kus ülemleitnant just asus. Ta tegi seda niivõrd süütu näoga, et ülemleitnant lõi silmad maha, vaatas vaipa enda ees ja lausus midagi, millel polnud mingit seost Švejki sõnadega lollaka kapteni kohta:
“Jah, minu juures peab valitsema kord ja puhtus ja mulle ei tohi valetada. Ma armastan ausust. Ma ei salli valet ja karistan selle eest halastamatult. Kas saite minust aru?”
“Teatan alandlikult, härra ülemleitnant, sain aru. Ei ole midagi halvemat, kui et inimene valetab. Kui inimene hakkab luiskama, siis on tema lips läbi. Ühes külas sealpool Pelhřimovit elas keegi kooliõpetaja Marek, kes jooksis metsavaht Špera tütre järele. Metsavaht käskis talle öelda, et kui too peaks tüdrukuga metsas trehvama ja õpetaja talle ette juhtub, laseb ta õpetajale laengu harjaseid ja soola tagumikku. Õpetaja laskis metsavahile öelda, et neist räägitakse ainult tühja juttu. Kuid ükskord, kui õpetaja jälle oma tüdrukut ootas, sattus metsavaht talle peale. Metsavaht tahtis tema kallal juba sellesinatse operatsiooni ära teha, aga õpetaja rääkis ennast välja, et ta korjab ainult lilli. Teine kord seletas õpetaja, et ta korjab mingeid sitikaid ja nii mässis ta ennast ikka rohkem sisse. Lõppude lõpuks tunnistas ta ükskord hirmsasti ehmudes üles, et tahtnud jänesepaelu panna. Eks metsavahisaks võtnud tal siis kraest kinni ja tassinud ta sandarmivalitsusse. Asi läks kohtusse ja ei puudunud palju, et ta oleks läinud istuma. Oleks ta aga sulatõtt rääkinud, siis oleks ta ainult laengu harjaseid ja soola saanud. Mina arvan sedasi, et alati on parem üles tunnistada, otsekohene olla, ja kui oled miski tembu teinud, tulla ja ütelda: “Teatan alandlikult, olen teinud seda ja seda.” Ja mis puutub aususesse, siis on see alati väga ilus asi, sest aususega jõuab inimene ikka kaugele. See on just nagu käimise võistlustel: kui keegi hakkab sohki tegema ja jookseb, võetakse ta kohe rajalt maha. Nii juhtus minu onupojaga. Ausast inimesest peetakse igal pool lugu, teda austatakse, ta enese süda on rahul ja ta tunneb ennast täitsa nagu süütu lapsukene, kui ta võib magama heites öelda: “Täna olin ma jälle aus.”“
Selle pika kõne ajal istus ülemleitnant Lukáš toolil, silmitses Švejki saapaid ja mõtles:
“Issand jumal, eks räägi minagi tihtilugu sääraseid lollusi. Vahe seisab ainult vormis, kuidas ma neid esitan.”
Sellest hoolimata ja selleks, et oma autoriteeti mitte kaotada, ütles ta, kui Švejk oli lõpetanud:
“Minu juures peate puhastatud saabastega käima, oma mundri korras hoidma, nööbid korralikult ette õmblema ja ehtsa sõjamehe, aga mitte mõne tsivilistinäru mulje jätma. See on imelik, et ükski teist ei oska sõjamehelikult esineda. Ainult ühel mu tentsikul oli sõjamehelik välimus, aga lõpuks varastas seegi minult mu paraadmundri ja müüs juudile maha.”
Lukáš vaikis hetke ja jätkas siis, selgitades Švejkile kõiki tema kohustusi. Seejuures ei unustanud ta rõhutamast, et Švejk peab olema ustav tentsik ja mitte välja lobisema, mis tema kodus sünnib.
“Mul käivad daamid külas,” tähendas Lukáš. “Vahel, kui mul pole hommikul teenistusse minekut, jääb mõni ka ööseks siia. Säärasel juhul toote meile, voodisse kohvi, kui ma helistan. Saite aru?”
“Teatan alandlikult, härra oberleitnant, sain aru, sest kui ma tuleksin ootamatult voodi juurde, võiks see ehk mõnele daamile ebameeldiv olla. Ükskord tõin ma ühe preilikese koju ja minu virtin tõi meile voodisse kohvi parajasti siis, kui ma temaga kenasti hullasin. Virtin ehmatas, kallas mulle kohvi selga ja ütles veel: “Tere hommikust!” Mina tean, kuidas olla ja mis teha, kui kuskil magab daam.”
“Hüva, Švejk, daamide ees peame alati väga taktiliselt käituma,” ütles ülemleitnant, kes oli nüüd heas tujus, sest jutt oli kaldunud ainele, mis täitis tema vaba aja kasarmu, õppeplatsi ja kaardimängu vahel.
Naised olid ülemleitnant Lukáši elu sisu. Nad lõid talle kodukolde. Neid oli mitu tosinat ja paljud neist püüdsid oma sealviibimise ajal tema korterit igasuguste pisiasjadega ehtida.
Keegi kohvikuomaniku naine, kes elas tervelt kaks nädalat ülemleitnant Lukáši juures, kuni tema härra abikaasa talle järele tuli, tikkis Lukášile imearmsa laualiniku, varustas kogu tema aluspesu nimetähtedega ja oleks ka seinavaiba lõpuni valmis tikkinud, kui tema mees poleks seda idülli ära rikkunud.
Teine daam, kellele vanemad kolme nädala pärast järele tulid, tahtis ülemleitnandi magamistoa lausa buduaariks muuta, asetades igale poole mitmesuguseid nippasju ja vaase ning riputades tema voodi kohale kaitseingli pildi.
Ülemleitnant Lukáši magamis- ja söögitoa igas nurgas oli naise kätt tunda. See oli tunginud ka kööki, kus võis leida igasuguseid suurepäraseid köögiriistu, mis olid kellegi armunud vabrikandinaise kingitud. See naine oli peale oma kirgliku armastuse kaasa toonud juurvilja- ja kapsalõikamise masina, saiapeenendamise masina, maksapasteedi hõõruja, kastruleid, nelinurkseid ja ümmargusi panne, vahukulpe ja jumal teab veel mida.
Ometi läks ta nädala pärast ära, sest ei suutnud harjuda mõttega, et ülemleitnandil on peale tema veel paarkümmend armukest, milline asjaolu kahandas tublisti selle mundris tõupulli võimeid.
Ülemleitnant Lukášil oli suur kirjavahetus, album oma armukeste piltidega ja mitmesuguste reliikviate kogu, sest viimase paari aasta jooksul oli temas ilmnenud kalduvust fetišismi. Tema kollektsioonis leidus näiteks mitmesuguseid
