daam rääkis muidki sääraseid lollusi ja oli näha, et ta ei suvatsegi välipreestrit ära lasta, kuid viimane jättis daami siiski äärmiselt ebaviisakalt jumalaga.
“Sõidame koju, Švejk!” hüüdis ta vahituppa.
Tagasi sõitsid nad ilma ühegi pidulikkuseta.
“Järgmisel korral sõitku kes tahab jumalaarmu andma,” ütles välipreester. “Inimene peab iga hinge pärast, keda ta päästa tahab, nii palju kauplema, enne kui raha kätte saab. Need majandusmehed on ka tõprad.”
Kui välipreester Švejki käes “pühitsetud” õli pudelit märkas, läks ta nägu pilve:
“Kõige parem oleks, Švejk, kui te selle õliga minu ja oma saapad sisse määriksite.”
“Ma katsun sellega ka lukku määrida,” lisas Švejk. “Lukk ragiseb koledasti, kui te öösiti koju tulete.”
Nii lõppes viimne võidmine, milleni ei jõutudki.
14
ŠVEJK ÜLEMLEITNANT LUKÁŠI TENTSIKUNA
Švejki õnn ei kestnud kaua. Halastamatu saatus purustas tema ja välipreestri sõbraliku vahekorra. Kui välipreester oli senini sümpaatne kuju, siis see, millega ta nüüd hakkama sai, kiskus temalt maha sümpaatsuse maski.
Välipreester müüs, või täpsemalt öeldes, mängis Švejki ülemleitnant Lukášile maha. Nii müüdi Venemaal vanasti pärisorje. Juhtus see lugu täiesti ootamatult. Ülemleitnant Lukáši juures oli koos kena seltskond, kus mängiti “kahtkümmend üht”.
Välipreester mängis kogu oma raha maha ja tal ei jäänud muud üle kui öelda:
“Kui palju te laenate mulle minu tentsiku vastu? Ta on täiuslik lambapea ja erakordselt huvitav kuju, midagi non pius ultra49. Niisugust tentsikut pole veel kellelgi olnud.”
“Laenan sulle sada krooni,” pakkus ülemleitnant Lukáš. “Kui sa ülehomseks ära ei too, saadad selle harulduse mulle. Minu tentsik on üks igavene vastik sell. Ohkab kogu aeg, kirjutab koju kirju ja varastab seejuures, mis aga näppu juhtub. Ma olen teda peksnud, kuid see ei aita mitte üks raas. Kui ta ette satub, annan alati tohlaka, aga abi ei ühtigi. Lõin tal paar esimest hammast kurku, kuid ka see ei teinud poissi paremaks.”
“Nõus,” ütles välipreester kergemeelselt, “saad ülehomme sada krooni või Švejki.”
Välipreester kaotas ka need sada krooni ja kõmpis kurvalt koju. Ta teadis hästi ega kahelnud põrmugi, et ei kraabi ülehomseks sadat krooni kokku ja on Švejki õigust öelda närusel ning alatul viisil maha müünud.
“Oleksin võinud küsida kakssada krooni,” kahetses ta. Ta astus trammi, mis pidi ta õige kiiresti koju viima, ja südametunnistus hakkas teda piinama ning haledus tuli peale.
“See ei ole minust sugugi ilus,” arutas ta, helistades oma korteri ukse taga. “Kuidas ma küll vaatan tema rumalatesse ja headesse silmadesse?”
“Kallis Švejk,” ütles välipreester toas, “täna juhtus midagi enneolematut. Mul ei vedanud kaardimängus kohe mitte kuidagi. Pihus oli äss ja ma lõin tervet panka, siis tuli mulle kümme, pangapidajal oli ainult soldat ja ta võttis ikkagi kakskümmend üks järele. Ma lõin mitu korda ässa või kümnega tervet panka ja ikka olid mul pangapidajaga samad silmad. Panin kõik oma raha tuksi.”
Ta vaikis viivu.
“Ja lõppude lõpuks mängisin ka teid maha. Laenasin teie peale sada krooni, ja kui ma seda ülehomseks tagasi ei maksa, siis ei kuulu te enam mulle, vaid ülemleitnant Lukášile. Mul on tõesti kole kahju …”
“Mul on veel sada krooni,” ütles Švejk. “Ma võin need teile laenata.”
“Andke siial” muutus välipreester erksaks. “Ma viin kohe Lukášile ära. Ma ei tahaks tõepoolest teist lahkuda.”
Lukáš oli kaunikesti üllatunud, kui ta jälle välipreestrit nägi.
“Ma tulin võlga maksma,” ütles välipreester ja vaatas võidurõõmsalt ringi. “Andke mulle kaart!”
“Pank!” põrutas välipreester, kui kord tema kätte tuli.
“Läksin lõhki,” teatas ta, “ühe silmaga.”
“Las tulla pank,” ütles ta teise ringi ajal, “las tulla – blind50.”
“Kakskümmend võtab,” teatas pangapidaja.
“Mul on ainult üheksateist,” häälitses välipreester vaikselt ja pani viimased nelikümmend krooni sellest rahast panka, mis Švejk talle oli laenanud, et ennast uuest orjusest lahti osta.
Koju minnes jõudis välipreester kindlale veendumusele, et nüüd on kõigel lõpp, et Švejki ei suuda enam miski asi päästa ja et talle on määratud ülemleitnant Lukáši teenida.
Kui Švejk ukse avas, ütles välipreester:
“Kõik oli asjata, Švejk. Oma saatuse eest ei pääse keegi. Mängisin teid ja teie sada krooni ikkagi maha. Ma tegin kõik, mis minu võimuses, kuid saatus oli tugevam kui mina. Saatus paiskas teid ülemleitnant Lukáši küüsi ja tuleb aeg, kus me peame teineteisest lahkuma.”
“Kas pank oli suur või olite ise eeskätt lööja?” küsis Švejk rahulikult. “Kui kaart ikka ei käi, siis on muidugi kole sant lugu, aga vahest on jälle hull, kui läheb juba üleliiga hästi. Zderazi tänavas elas keegi plekissepp Vejvoda ja see mängis ühtepuhku ühes kõrtsis “Saja-aastase kohviku” taga marjast. Ükskord kiusas vist kurat ise teda ütlema: “Mis oleks, kui lööksime kahtkümmend üht, kümme hellerit pangas.” Hakkasidki mängima seda kümne helleriga kahtkümmend üht ja tema ise pidas panka. Kõik läksid alt ja pank kasvas mitmekümneni. Vana Vejvoda tahtis lasta korraks ka teistel midagi saada ja rääkis aina: “Tulgu mulle väike ja vilets kaart!” Te ei oska ette kujutadagi, kui kehvasti tal vedas! Kohe kuidagi ei tulnud väikest ega viletsat kaarti, pank kasvas ja seal oli juba sada sees. Ühelgi mängijaist polnud nii palju, et oleks võinud kogu panga peale lüüa. Vejvoda ise oli aga üleni higine. Muud ütlemist polnud kui et: “Tulgu mulle väike ja vilets kaart!” Mehed lõid kümne helleri kaupa ja muudkui maksid. Keegi korstnapühkija läks nii vihaseks, et pani koju raha järele, ja kui pangas oli juba rohkem kui poolteistsada, lõi kogu panka. Vejvoda tahtis pangast lahti saada, ja nagu ta pärast seletas, tahtnud võtta kas või kolmekümneni, et korstnapühkija ainult võidaks, kuid sai selle asemel kaks ässa. Ta tegi näo, nagu oleks tal kehvasti käes ja ütles meelega: “Kuusteist võtab.” Aga sel korstnapühkijal oli kõigest viisteist. No kas see ei olnud räbal lugu? Vana Vejvoda oli täitsa valge ja kole õnnetu, ümberringi kiruti juba ja sosistati, et Vejvoda teeb sohki, et ta on ükskord juba sohitegemise eest naha peale saanud, kuigi ta oli kõige ausam mängija, ja kõik muudkui panid ühe krooni teise järel panka. Pangas oli juba viissada krooni. Kõrtsmik ei pidanud ka enam vastu. Ta oli raha õllevabrikule maksmiseks kõrvale pannud ja võttis selle, istus lauda ja sai alguses lahti kahest sajalisest, siis pööritas silmi, keeras tooli ringi, et see tooks õnne, ja ütles, et lööb kõike, mis pangas on. “Mängime lahtiste kaartidega!” Vana Vejvoda oleks ei tea mis andnud, kui ta nüüd oleks kaotanud. Kõik imestasid, kui ta kaardi ümber keeras, seitset näitas ja selle enesele jättis.
Kordumatut
Pime (
