oli tema viimane raha. Ta kadus ära kööki, aga natukese aja pärast tuli joostes õpipoiss, et mehed tuleksid ja võtaksid peremehe maha – ta oli enda aknakonksu külge üles riputanud. Mehed võtsid ta silmusest välja, lõid risti ette ja mängisid edasi. Kellelgi ei olnud enam pennigi raha, kõik oli Vejvoda ees laual pangas. See kordas aina üht ja sedasama: “Tulgu mulle väike ja vilets kaart!” Ta oleks olnud õnnelik, kui oleks pangast lahti saanud, aga et ta pidi oma kaardid lahtiselt lauale selili panema, ei saanud ta mingit sohki teha ega ennast lõhki võtta. Kõik olid tema õnne pärast lausa segased ja nad leppisid kokku, et kuna neil raha enam pole, siis panevad nad panka oma allkirjaga võlakohustused. Mäng kestis juba mitu tundi ja vana Vejvoda ees kasvasid tuhandete hunnikud. Korstnapühkija võlgnes pangale juba üle poolteise miljoni, Zderazi tänava söemees umbes miljoni, “Saja-aastase kohviku” kojamees kaheksasada tuhat krooni, keegi arstiteaduse tudeng üle kahe miljoni, üksipäini rahavaagnal* oli paberitükkidena üle kolmesaja tuhande krooni. Vana Vejvoda katsus igat moodi. Ta käis järjest käimlas ja palus iga kord kedagi teist tema eest kaart võtta, aga kui ta tagasi tuli, teatati talle, et talle tuli kakskümmend üks ja ta on võitnud. Saadeti uusi kaarte tooma, aga ka sellest ei olnud mingit kasu. Kui vana Vejvoda jäi pidama viieteistkümnele, oli teisel ainult neliteist. Kõik vaatasid Vejvodat tigeda pilguga ja kõige rohkem sõimas keegi tänavasillutaja, kes oli panka pannud kõigest kaheksa krooni sularaha. Tänavasillutaja seletas kõigi kuuldes, et sihuke mees nagu Vejvoda ei tohiks mööda ilma ringi hulkuda, vaid ta tuleks läbi kolkida, välja visata, ära uputada nagu koerakutsikas. Te ei oska enesele ette kujutada vana Vejvoda meeleheidet. Viimaks tuli tal hea mõte. “Ma lähen peldikusse,” ütles ta korstnapühkijale, “võtke teie minu eest, härra meister.” Ja jooksis niimoodi, ilma mütsita, välja ja otse Myslíkova tänavasse politseiniku järele. Leidis patrulli ja teatas sellele, et selles ja selles kõrtsis mängitakse raha peale kaarte. Politseinikud nõudsid, et ta läheks ees, nemad aga tulevad talle järele. Kui Vejvoda tagasi jõudis, teatati talle, et arstiteaduse tudeng on kaotanud vahepeal üle kahe, kojamees aga üle kolme miljoni. Rahavaagnal oli juba viiesaja tuhande krooni eest võlakirju. Silmapilk hiljem kargasid politseinikud sisse ja tänavasillutaja karjus: “Päästke ennast, kes saab!” Kuid teha polnud enam midagi. Pank pandi aresti alla ja kõik mehed viidi politseisse. Zderazi tänava söemees hakkas vastu ja ta viidi “korvis” ära. Pangas oli rohkem kui poole miljardi eest võlakirju ja tuhat viissada krooni sularaha. “Ma pole eluilmas midagi niisugust näinud,” ütles politseiinspektor, kui nägi sellist pead pööritama panevat summat, “see on ju hullem kui Monte Carlo!” Kõik peale vana Vejvoda jäeti hommikuni sinna. Vejvoda kui kaebaja lasti lahti ja lubati, et ta saab tasuks seaduses ettenähtud kolmandiku konfiskeeritud pangast, üle saja kuuekümne miljoni krooni, kuid vanamees läks enne hommikut hulluks, hakkas hommikul mööda Prahat ringi käima ja endale tosinate viisi tulekindlaid, rahakappe tellima. Vaat mis tähendab kaardimängus vedamine…”
Seejärel läks Švejk grokki keetma ja kõik lõppes sellega, et välipreester, keda Švejkil läks vaevu korda asemele toimetada, valas pisaraid ja halises:
“Müüsin su maha, kamraad, häbitult müüsin maha! Nea mind, peksa mind, – ma olen seda väärt! Viskasin su kiskjate kätte. Ma ei julge sulle silma sissegi vaadata. Piina mind, hammusta mind, tapa mind ära! Ma ei ole midagi muud väärt. Tead sa, mis ma olen?”
Välipreester peitis äranutetud näo padja sisse, laskis vaiksel, õrnal ja haledal häälel kuuldavale: “Olen selgrootu lontrus,” ning vajus sügavasse unne nagu põhjatusse vette.
Järgmisel päeval lahkus välipreester väga vara kodunt, vältides Švejki pilku. Ta tuli tagasi alles öösel koos kellegi tüseda jalaväelasega.
“Näidake talle, Švejk,” ütles välipreester jällegi Švejki pilku vältides, “kus miski asi on, et ta teaks, ja õpetage talle, kuidas grokki keeta. Hommikul kandke ülemleitnant Lukášile ette, et olete kohal.”
Švejk ja uus mees veetsid groki keetmise juures mõnusa öö. Hommikuks seisis paks jalaväelane vaevu-vaevu jalul ja jorises omaette mingit uskumatut segu mitmesugustest rahvalauludest: “Jookseb jõeke Chodovis… kallab minu kallike… mulle õlut punast… oh sa mägi, mäeke, kõrge oled sa … läksid neiud mööda teed … Valge mäe külje all… künnab talumees …”
“Sinu pärast ma ei karda,” ütles Švejk. “Niisuguste võimetega pead sa välipreestri juures kindlasti vastu.”
Nii juhtus, et ülemleitnant Lukáš nägi enne lõunat esmakordselt vahva sõduri Švejki aupaklikku ja avameelset nägu. Švejk kandis ette:
“Teatan alandlikult, härra oberleitnant, olen seesama Švejk, kelle härra feldkuraat maha mängis.”
Tentsiku amet on igivana päritoluga. Võib arvata, et juba Makedoonia Aleksandril oli oma kannupoiss. Kindel on aga see, et feodalismiajastul esinesid selles osas rüütlite palgasõdurid. Kes oli Sancho Panza don Quijotele? Ma imestan, et siiani pole mitte keegi kätte võtnud ja tentsikute ajalugu kirja pannud. Me võiksime sealt leida, kuidas Almaviri hertsog* Toledo* piiramise ajal suures näljas oma tentsiku nahka pistis, ilma et oleks soolagi peale riputanud. Sellest jutustab hertsog ise oma mälestustes ja ütleb, et tema tentsikul oli õrn, pude ja mahlakas liha, maitselt midagi kana- ja eesliliha vahepealset.
Ühes vanas švaabi sõjakunstiraamatus leiame muide instruktsioone ka tentsikute kohta. Vana-aja tentsik pidi olema jumalakartlik, vooruslik, õiglane, tagasihoidlik, mehine, vapper, aus, töökas, lühidalt – ideaalne inimene. Uus aeg on seda tüüpi tublisti muutnud. Kaasaegne tentsik pole harilikult ei jumalakartlik, ei vooruslik ega õiglane. Ta valetab, petab oma isandat ja muudab väga tihti oma käskija elu lausa põrguks. Ta on salakaval ori, kes mõtleb välja igasuguseid alatuid nõkse, et oma isanda elu kibedaks teha. Tentsikute uue sugupõlve hulgas ei leidu nii ennastohverdavaid olevusi nagu Almaviri hertsogi õilsameelne Fernando, kes laseks ennast oma härral ilma soolata nahka panna. Teisest küljest näeme, et käskijad, kes võitlevad oma uusaegsete tentsikutega elu ja surma peale, võtavad kasutusele väga mitmesuguseid abinõusid, et hoida oma autoriteeti. Teinekord kujuneb see lausa hirmuvalitsuseks. 1912. aastal oli Steiermarki maakonnas Grazis* protsess, kus väljapaistvat osa mängis keegi kapten, kes oli oma tentsiku jalaga surnuks löönud. Kapten mõisteti tookord õigeks, sest ta oli sooritanud säärase teo alles teist korda. Niisuguste härrade arvates ei maksa tentsiku elu punast krossigi. Tentsik on ainult asi, tihtilugu vaid kott, mille kallal võib rusikaid harjutada, ori, kes peab iga tööd tegema. Siis pole imestada, et säärane olukord sunnib orja olema osav ja kaval. Tema olukorda meie planeedil võib võrrelda ainult vanaaegsete pikolote* kannatustega, kelle juures kõrvakiilude ja piinamise abil korralikkust kasvatati.
Juhtub ka nii, et tentsik saab oma härra pailapseks. Siis muutub ta hirmuks tervele roodule, pataljonile. Kõik allohvitserid katsuvad teda ära osta. Temast sõltuvad puhkused ja tema võib sõnakese poetada, et raporti puhul kõik hästi läheks.
Niisugused pailapsed saavad sõja ajal mehisuse ja vahvuse eest suuri ja väikesi hõbeaurahasid.
Üheksakümne esimeses polgus tundsin ma mitut säärast tentsikut, üks tentsik sai suure hõbeauraha selle eest, et oskas suurepäraselt hanesid praadida, mida ta varastas. Teine sai väikese hõbeauraha selle eest, et sai kodunt vägevaid padajännipakke ja tema ülemus võis ennast kõige suurema nälja ajal nii täis õgida, et ei suutnud enam käiagi.
Ja tentsikut auraha saamiseks esitades kirjutas ülemus temast järgmist:
“Selle eest, et ta näitas lahingutes üles harukordset mehisust ja vahvust, ei hoolinud oma elust ega jäänud pealetungiva vaenlase ägeda tule all oma ohvitserist sammugi maha.”
Samal ajal aga tühjendas tentsik kuskil tagalas kanakuute. Sõda muutis tentsiku ja tema isanda vahekordi ja tegi tentsikust kõige vihkamisväärsema olendi meeste hulgas.
