härra,” ütles Švejk ja kahmas soovimatul külalisel turjast kinni, “kolm on kohtu seadus.”
Švejk kordas oma võtet kiiresti ja elegantselt. Samal ajal trummeldas välipreester aknale leinamarssi.
Mõtisklustele pühendatud õhtu kulges läbi mitme faasi. Välipreester püüdles nii hardalt ja kirglikult jumala poole, et veel kaheteistkümne paiku öösel kostis tema toast laulujorinat:
Kui me sõtta läksime,
neiukesed nutsivad…
Temaga laulis kaasa ka vahva sõdur Švejk.
Viimset võidmist ihkasid sõjaväe hospidalis kaks meest: üks vana major ja üks tagavaraväeohvitser, endine pangaagent. Mõlemad olid Karpaatides kuuli kõhtu saanud ja lamasid kõrvuti. Reservohvitser pidas viimsest jumalaarmust osasaamist oma kohuseks sellepärast, et viimset võidmist nõudis ka tema ülemus, major, ja jumalaarmust keeldumine oleks tähendanud subordinatsiooni ignoreerimist. Jumalakartlik major tegi seda aga kavaluse pärast, uskudes, et jumala poole pöördumine võib haige terveks teha. Kuid mõlemad surid ööl enne viimset võidmist, ja kui välipreester hommikul koos Švejkiga kohale jõudis, lamasid mõlemad sõjamehed surilinade all, näod mustad, nagu ikka neil, kes surevad lämbumissurma.
“Kui pidulik see kõik oli, härra feldkuraat, ja nüüd on kõik nurja läinud,” ägestus Švejk, kui neile kantseleis öeldi, et kahel jumalaarmu tahtjal pole enam midagi tarvis.
See oli muidugi tõsi, et kõik oli nii pidulik olnud. Nad sõitsid troskaga, Švejk helistas kella ja välipreester hoidis käes suurätti mähitud õlipudelit, millega ta tõsisel ilmel õnnistas möödaminejaid, kes võtsid mütsi maha. Tõsi küll, neid ei olnud palju, kuigi Švejk püüdis oma kellukesega võimalikult suurt lärmi lüüa.
Troskale jooksis järele mitu poisijõmpsikat, mõned neist rippusid sõiduki taga, teised aga kisasid ühest suust: “Vaadake, ripuvad troska taga!”
Švejk aina helistas ja kutsar äigas piitsaga troska taga rippujaid. Vodičkova tänavas jooksis keegi kojanaine, Maarja koguduse õde, troskale järele, sai selle kätte, laskis end täie sõidu peal õnnistada, lõi risti ette ja sülitas siis higisena:
“Kihutavad issanda jumalaga nagu mõned kuradid! Nii võib inimene tiisikuse saada!”
Ja hingeldades läks ta joostud teed tagasi.
Kõige rohkem tegi kellahelin rahutuks voorimehe setuka, kellel selle heliga ühenduses meenus arvatavasti midagi minevikust. Ta vahtis alalõpmata selja taha ja katsus aeg-ajalt keset sõiduteed tantsu lüüa.
Selles seisiski kogu pidulikkus, millele Švejk viitas. Välipreester läks vahepeal kantseleisse viimse võidmise rahalist külge klaarima ja esitas majandusveltveeblile arve, mille järgi kroonu kassa pidi pühitsetud õli ja sõidu eest sada viiskümmend krooni maksma.
See kutsus hospidali ülema ja välipreestri vahel esile vaidluse, kusjuures välipreester põrutas mitu korda rusikaga lauale ja käratas:
“Ärge arvake, härra kapten, et viimset võidmist saab jumalamuidu. Kui ratsaväeohvitser komandeeritakse hobusekasvandusse hobuseid tooma, siis makstakse talle isegi päevaraha. Mul on tõsiselt kahju, et need kaks ei jõudnud jumalaarmu ära oodata, muidu oleks see lugu viiskümmend krooni kallimaks läinud.”
Švejk istus seeaeg all vahitoas ja ootas, käes pühitsetud õli pudel, mis sõdurite hulgas suurt uudishimu äratas.
Keegi arvas, et see õli sobiks suurepäraselt püsside ja tääkide puhastamiseks.
Roheline nooruk Määrimaalt, kes uskus veel jumalasse, palus niisugustest asjadest mitte kõnelda ja pühade sakramentide üle mitte vaielda, sest meie kui kristlased ei tohi lootust kaotada.
Tagavaraväest tulnud vanem mees vaatas kollanoka poole:
“Ilus lootus küll, et šrapnell su pea otsast ära kisuks! Meile aetakse ainult kärbseid pähe. Kunagi sõitis meie juurde üks klerikaalne parlamendisaadik ja rääkis jumalikust rahust, mis on laskunud maa peale, et issand jumal ei taha sõda ja soovib, et kõik inimesed elaksid rahus nagu vennad. Aga vaadake nüüd seda härga: nii kui sõda lahti läks, palutakse kõigis kirikutes võitu meie sõjariistadele ja issandast jumalast räägitakse nagu meie kindralstaabi ülemast, kes juhatab ja kamandab vägesid. Kas ma olen selles hospidalis vähe matuseid näinud ja äralõigatud jalgu ja käsi on siit koormate viisi välja veetud!”
“Sõdurid aetakse alasti hauda,” tähendas teine sõdur. “Surnu seljast kistud munder topitakse jälle elusale selga ja nii muudkui edasi.”
“Kuni me sõja võidame,” lisas Švejk.
“Sihuke konn tahab ka midagi võita!” hüüdis kapral nurgast. “Teid tuleks eesliinile ajada, kurat võtaks, kaitsekraavidesse tääkide otsa kihutada, traattõketesse, mürsuaukudesse ja miinipildujate tule alla. Tagalas oskab igaüks vedelda, kuid surma ei taha keegi minna.”
“Mina aga arvan, et see on väga ilus, kui sind täägiga läbi torgatakse,” ütles Švejk, “ja veel kaunim on kuuli kõhtu saada, ja veelgi ilusam on, kui granaat inimese tükkideks rebib ja inimene ise näeb, et tema jalad koos kõhuga vedelevad temast eemal, ja see on nii imelik, et ta sureb imestuse pärast veel enne, kui keegi talle seda ära jõuab seletada.”
Nooruke sõdur ohkas siiralt. Tal hakkas kahju oma noorest elust, sellest, et oli sündinud nii totral sajandil ja et teda võidi tappa nagu lehma tapamajas. Ja miks see kõik pidi nii olema?
Keegi sõdur, elukutselt kooliõpetaja, oleks nagu nooruki mõtteid lugenud ja ütles:
“Mõned õpetlased seletavad sõdade tekkimist päikeseplekkide ilmumisega. Niipea kui need plekid ilmuvad, tuleb alati midagi kohutavat. Kartaago vallutati…”
“Pidage oma tarkus endale,” lõikas kapral vahele, “ja minge pühkige parem põrandad puhtaks, täna on teie kord! Mis on minul asja nende lollakate plekkidega päikese peal! Kui neid oleks seal kas või kakskümmend tükki, ei oleks mul neist sooja ega külma.”
“Päikeseplekkidel on tõepoolest suur tähendus,” segas Švejk end kõnelusse. “Ükskord ka ilmus päikesele sihuke plekk ja veel samal päeval sain ma Nusles “Banzeti” kõrtsis peksa. Sellest ajast peale vaatan ma enne, kui kuskile lähen, ajalehest järele, kas ei ole päikesele jälle mõni plekk ilmunud. Ja kui on ilmunud, siis – jumal sinuga, neitsi Maarja – ei lähe ma kuskile ja ootan, kuni plekk ära kaob. Kui viimati Mont-Pelé tulemägi kogu Martinique’i* saare hävitas, kirjutas keegi professor “Národni Politikas”, et tema hoiatanud lugejaid juba ammu suure päikesepleki ilmumise eest. Kuid “ Národni Politika” ei jõudnud õigel ajal sinna saarele ja inimesed maksid selle eest oma nahaga.”
Vahepeal sai välipreester kantseleis kokku ühe daamiga “Sõdurite Vaimuliku Kasvatamise Eest Hoolitsevast Aadlidaamide Seltsist”. See oli vana ja vastik krook, kes käis juba hommikust saadik hospidalis ringi ja jagas kõikidele pühapilte, mis haavatud ja haiged sõdurid süljekaussidesse viskasid.
Hospidalis ringi käies vihastas ta kõiki oma rumala lobaga, et kahetsegu sõdurid puhtast südamest pattu ja parandagu ennast, et armuline jumal neile pärast surma igavest päästmist saadaks.
Ta oli näost valge, kui ta välipreestriga rääkis. Sõda tegevat sõduritest loomad, selle asemel et neid õilistada. All näidanud haiged talle keelt ja öelnud, et ta on hernehirmutis ja issanda vits. “Das ist wirklich schrecklich, Herr Feldkurat,
