tuli käskjalg ja tõi kirja, milles teatati välipreestrile, et homme viibib hospidalis viimse võidmise juures ka “Sõdurite Vaimuliku Kasvatuse Eest Hoolitseva Aadlidaamide Seltsi” esindus.
Nimetatud selts koosnes hüsteerilistest vanamuttidest, kes levitasid hospidalides lamavate sõdurite seas pühakute pilte ja lugu katoliiklikust sõdurist, kes sureb oma keisrihärra eest. Raamatukese kaanel oli värviline pilt, mis kujutas lahinguvälja. Kõikjal vedelevad inimeste ja hobuste laibad, voorivankrid on kummuli ja suurtükkidel lafetid püsti. Silmapiiril põleb küla ja lõhkevad šrapnellid, eespool lamab surev sõdur, kellel on jalg ära rebitud. Sõduri kohale kummardub ingel, ulatades talle pärga, mille lindil on kiri: “Veel täna pead sa minuga paradiisis olema.” Surija aga naeratab õndsalt, nagu oleks talle jäätist pakutud.
Kui Otto Katz oli kirja läbi lugenud, sülitas ta ja mõtles endamisi: “Homme tuleb päev!”
Ta tundis seda lollikarja, nagu ta seltsi nimetas, juba Ignatiuse kiriku päevilt, kus ta mõned aastad tagasi oli sõduritele jumalateenistusi pidanud. Tookord oli ta jutlustega palju rohkem vaeva näinud, sest seltsi daamid istusid polkovniku selja taga. Kaks köögatsit naist, mustad rüüd seljas, roosikrantsid käes, olid kord pärast jutlust tema juurde tulnud ja tervelt kaks tundi sõdurite vaimulikust kasvatamisest jorutanud, kuni tal kannatus katkes ja ta ütles: “Vabandage, mu daamid, härra kapten ootab mind kaarte mängima.”
“Õli on meil nüüd olemas,” teatas Švejk pidulikult, kui ta firma Poláki juurest tagasi jõudis. “Kanepiõli number kolm, priima sort, võime sellega terve pataljoni ära võida. See on soliidne firma. Müüb ka värnitsat, lakki ja pintsleid. Nüüd on meil veel kellukest tarvis.”
“Misjaoks kellukest, Švejk?”
“Et tee peal helistada, sest siis, kui me sõidame koos jumalaga, härra feldkuraat, ja selle kanepiõliga number kolm, võtavad inimesed meie ees mütsi maha. Nii tehakse ikka ja kas on vähe inimesi olnud, kes pole sellest välja teinud, ja nad on kinni pandud, kui nad mütsi maha ei võtnud. Žižkovis* peksis keegi kirikuõpetaja ühe pimeda läbi, et see niisugusel puhul mütsi maha ei võtnud, ja pime pandi kinni, sest kohtus tehti kindlaks, et ta ei ole kurt, vaid ainult pime, ja oleks pidanud kellukest kuulma, nüüd aga tekitas teistes meelepaha, kuigi see asi juhtus öösel. Kõik peab olema nii nagu Kristuse ihu püha* ajal. Muidu ei paneks inimesed meid tähelegi, kuid nüüd võtavad mütsi maha. Kui teil, härra feldkuraat, pole midagi selle vastu, siis toon ma jalamaid kellukese.”
Saanud nõusoleku, tõi Švejk poole tunni pärast kellukese.
“See on “Risti” sissesõiduhoovi värava küljest,” teatas Švejk. “Maksis mulle viis minutit hirmu ja enne seda tuli tükk aega oodata, sest inimesed käisid ühtelugu edasi-tagasi.”
“Ma lähen kohvikusse, Švejk. Kui keegi peaks tulema, siis oodaku.”
Umbes tunni aja pärast tuligi üks halli pea, sirge kehahoiaku ja karmi pilguga vanahärra.
Kogu tema olemisest õhkus viha ja tigedust. Ta vaatas kõike nii, nagu oleks saatus ise läkitanud ta meie vaest planeeti hävitama ja isegi tolle jälgi ilmaruumist kaotama.
Ta rääkis järsult, kuivalt ja rangelt:
“On kodus? Ah läks kohvikusse? Ah et pean ootamal Hüva, ootan kas või hommikuni. Kohviku jaoks raha on, aga võlgu maksta – siis pole. Ise veel preester, ptüi, kurat!”
Ta sülitas köögi põrandale.
“Härra, ärge sülitage siin!” ütles Švejk ja silmitses võõrast uudishimulikult.
“Ja sülitan veel korra, näete, nii,” ütles vihane härra jonnakalt ja sülitas teist korda põrandale. “Et tal ka häbiraasu ei ole! Ise on sõjaväevaimulik, nurjatu niisugune!”
“Kui te olete haritud inimene,” hoiatas Švejk, “siis jätke see komme võõras korteris maha sülitada. Või arvate, et kui on ilmasõda, siis võite enesele ükskõik mida lubada? Pidage ennast viisakalt ülal, aga mitte nagu mõni pätt. Te peate käituma delikaatselt, kõnelema viisakalt, aga mitte laiutama nagu mõni huligaan, teie tsivilisti-näru.”
Kuri härra kargas toolilt püsti, hakkas vihast värisema ja kisendas:
“Mis te endale lubate! Kui mina ei ole haritud inimene, kes ma siis olen, ütelge …”
“Peldik olete,” vastas Švejk ja vaatas talle otse silma sisse. “Sülitate maha, nagu oleksite trammis, rongis või kuskil avalikus kohas. Ma olen järjest imestanud, miks seal ripuvad igal pool sildid, et maha sülitamine on keelatud, aga nüüd näen; et see on teie pärast. Küllap teatakse igal pool, mis lind te olete.”
Kurja härra nägu muutis värvi ja ta vastas sõimuvalinguga Švejki ja välipreestri aadressil.
“Kas olete oma jutuga valmis?” küsis Švejk rahulikult (kui oli kostnud viimane: “Mõlemad olete lurjused, nagu härra ees, nii tentsik tagant järele!”), “või tahate veel midagi juurde lisada, enne kui trepist alla lendate?”
Kuna kuri härra oli ennast nii tühjaks rääkinud, et tal ei tulnud enam ühtegi sobivat sõimusõna meelde ja ta pidi seepärast vaikima, arvas Švejk, et rohkemat on asjata oodata.
Ta avas ukse, tõukas kurja härra lävele, näoga trepi poole, ja andis hoobi, mida poleks häbenenud isegi rahvusvahelise meistermeeskonna parim jalgpallur.
Trepilt kurja härra selja tagant kõlas Švejki hääl:
“Järgmine kord, kui lähete viisakate inimeste juurde külla, pidage ennast ka viisakalt ülal.”
Kuri härra uitas tükk aega akende all ja ootas välipreestrit.
Švejk avas akna ja pidas teda silmas.
Viimaks ometi sai külaline välipreestri kätte. Välipreester viis ta oma tuppa ja pani enda vastu toolile istuma.
Švejk tõi sõnagi lausumata süljekausi ja asetas külalise ette maha.
“Mis te teete, Švejk?”
“Teatan alandlikult, härra feldkuraat, selle härraga oli siin juba põrandale sülitamise pärast väike pahandus.”
“Jätke meid üksi, Švejk, meil on mõned asjad õiendada.”
Švejk lõi käe kõrva äärde:
“Teatan alandlikult, härra feldkuraat, jätan teid üksi.”
Švejk läks ära kööki, toas aga algas väga huvitav kahekõne.
“Kui ma ei eksi, tulite selle veksli eest raha saama?” küsis välipreester oma külalise käest.
“Seda küll ja ma loodan …”
Välipreester ohkas.
“Inimene satub tihtilugu säärasesse olukorda, et tal jääb üle ainult loota. Oo, kui kaunilt kõlab sõna “looda” selles ristikheinalehes, mis tõstab inimese kõrgemale elu kaosest: usk, lootus, armastus …”
“Ma loodan, härra välipreester, et summa …”
“Jah, tõesti, lugupeetud härra,” katkestas teda välipreester, “ma võin veel kord kinnitada, et sõna “loodan” annab inimesele tema
