siis jälle vasakul pool ja ütles ainult: “Et cum spiritu tuo.”
See meenutas indiaanlaste tantsu ohvrikivi ümber, kuid jättis hea mulje, sest peletas igavuse sellelt tolmuselt ja nukralt õppeplatsilt, mille tagaserva palistas ploomipuude allee ja peldikute rivi, kust tulvavad haisud asendasid gooti kirikute müstilist viirukilõhna.
Kõigil oli võrratult lõbus. Polkovniku ümber kogunenud ohvitserid jutustasid anekdoote. Nii kulges kõik oma rada. Siin-seal meeste hulgas võis vahetevahel kuulda: “Anna mulle ka üks mahv!”
Ja nagu ohvrisuits tõusid roodude kohale taeva poole sinised tubakatossu pilved. Kõik allohvitserid panid suitsud ette, kui nägid, et ka polkovnik oli hakanud tõmbama.
Lõpuks kõlas: “Zum Gebet!”46, tolmupilv kerkis üles ja sinelite hall nelinurk langes põlvili ülemleitnant Witingeri auhinnakarika ette, mille ta oli võitnud “Sport-Favoriidi” Viin–Mödlingi võidujooksu eest.
Karikas oli täis ja välipreestri talitusi jälgivate sõdurite ridu mööda liikuv üksmeelne otsus oli: “See on alles lonks.”
Seda toimingut sooritati kaks korda. Siis kõlas veel kord “Palugem!”, orkester põrutas “Jumal, kaitse meie keisrit” mängida, seejärel anti käsklus rivisse ning minema.
“Korjake kogu see krempel kokku!” ütles välipreester Švejkile, näidates välialtarile. “Me peame need sinna jälle tagasi viima, kust nad on võetud.”
Nad sõitsid sama voorimehega ja toimetasid kõik asjad ausalt tagasi, välja arvatud pudel kirikuviina.
Kui nad jõudsid koju ja saatsid õnnetu voorimehe komandantuuri oma pikkade sõitude eest tasu saama, küsis Švejk välipreestrilt:
“Teatan alandlikult, härra feldkuraat, kas missateener peab olema sama usku kui seegi, keda ta teenib?”
“Muidugi mõista,” vastas välipreester. “Vastasel juhul kaotab missa oma jõu.”
“Siis on sündinud suur eksitus, härra feldkuraat,” teatas Švejk. “Ma olen uskmatu. Ei vea mul ka mitte kuidagi.”
Välipreester jõllitas Švejkile otsa, vaikis silmapilgu, patsutas siis talle õlale ja ütles:
“Jooge see missaviin, mis pudelisse jäi, ära ja mõtelge, et olete jälle kiriku rüppe tagasi tulnud.”
12
USULINE VAIDLUS
Juhtus, et Švejk ei näinud tervete päevade kaupa sõdurite hingekarjast. Välipreester jaotas kogu oma aja ametikohustuste ja pummeldamise vahel ning ilmus koju väga harva, tuli mustana ja räpasena nagu isakass, kellel on jooksuaeg ja kes kolab mööda katuseid.
Kui ta koju tulles oli üldse võimeline suud paotama, siis kõneles ta enne uinumist Švejkiga veel ülevatest eesmärkidest, hingetulest ja mõtlemisrõõmust.
Mõnikord üritas välipreester ka värssides rääkida ja Heinet tsiteerida.
Švejk pidas koos välipreestriga veel ühe välimissa sapööride juures, kuhu eksikombel oli kutsutud ka üks teine välipreester, endine katehheet*, erakordselt jumalakartlik mees, kes vaatas suure imestusega oma kolleegi, kui see pakkus talle suutäie konjakit Švejki plaskust, mida viimane sääraste usutalituste puhul alati kaasas kandis.
“See on hea mark,” soovitas välipreester Otto Katz. “Jooge ja minge ära koju. Küll ma ajan kõik asjad ise joonde, sest ma pean viibima värskes õhus, kuna mul täna pea valutab.”
Jumalakartlik välipreester läks pead vangutades ära, Katz aga täitis oma ülesande nagu alati hiilgavalt.
Seekord muutus Kristuse vereks soodaveega lahjendatud vein ja jutlus oli harilikust pikem, kusjuures iga kolmas sõna oli “ja nii edasi” ja “tõesti”.
“Sõdurid, te lähete täna rindele ja nii edasi. Pöörake nüüd oma hing jumala poole ja nii edasi ja tõesti. Te ei tea, mis ootab teid ees ja nii edasi ja tõesti.”
Ja altari ees käis ühtesoodu mörin “ja nii edasi” ja “tõesti” vaheldumisi jumala ja kõigi muude pühakutega.
Oma vaimustuses ja kõnelemishoos kuulutas välipreester isegi Savoia printsi Eugène’i pühakuks, kes pidi kaitsma sapööre, kui nad jõgedele sildu ehitavad.
Sellest hoolimata lõppes välimissa ilma igasuguste pahandusteta, kenasti ja lõbusasti. Sapöörid said kõvasti nalja.
Tagasiteel ei tahetud neid kokkupandava välialtariga trammi lasta.
“Vaata kui virutan sulle selle pühadusega vastu pead!” ähvardas Švejk konduktorit.
Kui nad viimaks koju said, avastasid nad, et on teel tabernaakli ära kaotanud.
“Ei sest ole lugu,” rahustas Švejk, “esimesed kristlased pidasid pühi missasid samuti ilma tabernaaklita. Kui me kuulutaksime lehes, et oleme kaotanud tabernaakli, siis tahab aus leidja meilt leiutasu. Kui see oleks olnud raha, oleks ausaid leidjaid vaevalt leidunud, kuigi sihukesed inimesed pole veel ilma pealt kadunud. Meil Budějovices oli rügemendis keegi sõdur, sihuke hea südamega oinas, kes leidis ükskord tänavalt kuussada krooni ja andis nad politseisse ära. Ajalehtedes kirjutati temast kui ausast leidjast ja tal tuli selle asja pärast veel igavest pahandust Keegi ei tahtnud temaga enam rääkida, igaüks ütles talle: “Sa lollide loll, mis tola tembuga sa küll hakkama said. Närigu see eluaeg su hinge, kui sul on raasugi enesest lugupidamist!” Tal oli pruut ja seegi ei rääkinud temaga enam sõnagi. Kui ta koju puhkusele sõitis, viskasid sõbrad ta selle rahaloo pärast kõrtsist tantsuõhtult välja. Poiss jäi norgu, vaevles hirmsasti ja heitis ennast viimaks rongi alla. Ükskord jälle leidis keegi rätsep meie tänavast kuldsõrmuse. Inimesed hoiatasid teda, et ärgu ta seda politseisse andku, kuid tema ei võtnud kedagi kuulda. Ta võeti politseis väga lahkelt vastu, et neile ongi juba ühe briljandiga kuldsõrmuse kadumisest teatatud, aga kui kivi vaatama hakati, öeldi talle: “Kulla mees, see on ju klaas, aga mitte briljant. Kui palju te saite briljandi eest? Sihukesi ausaid leidjaid me juba tunneme!” Viimaks selgus siiski, et veel üks inimene oli kaotanud kuldsõrmuse, mingi perekonna mälestuseseme, mis oli võltsbriljandiga, kuid rätsepal tuli ikkagi oma kolm päeva ära istuda, sest ta oli ägedast peast politseinikku haavanud. Ta sai kümme protsenti seaduslikku leiutasu, mis tegi kokku ühe krooni kakskümmend hellerit, sest see rämps maksis kaksteist krooni. Tema aga viskas seadusliku leiutasu tollele härrale näkku, härra kaebas rätsepa auhaavamise pärast kohtusse ja rätsepalt võeti veel kümme krooni trahvi. Pärast seletas rätsep igal pool, et kõik ausad leidjad on ära teeninud kakskümmend viis vastu istumist, niisuguse keretäie, et oleksid sinised, avaliku ihunuhtluse, et inimesed seda meeles peaksid ja õppust võtaksid. Ma arvan, et keegi ei too meile meie tabernaaklit tagasi, kuigi selle tagaküljel seisab rügemendi pitsat, sest kroonu asjadesse ei taha keegi oma nina pista. Parem viska nad kuskile vette, et veel miskit tüli ei tuleks. Ma ajasin eile “Kuldse Pärja” kõrtsis juttu ühe külamehega. Ta on juba viiskümmend kuus aastat vana ja läks Nová Paka ringkonnavalitsusest järele küsima, miks talt vanker rekvireeriti. Kui ta ringkonnavalitsusest välja visati ja koju tagasi läks, jäi ta teel ühte voori vahtima. See oli just tulnud ja seisis platsil. Voor vedas sõjaväele konserve ja keegi noorem mees palus teda, et ta hoiaks silmapilgu hobust. Noormees aga ei tulnudki enam tagasi. Kui voor liikuma hakkas, pidi ta kaasa minema ja sattus Ungarisse, kus ta palus samuti kedagi, et see tema vankrit valvaks. Ainult selle nõksuga pääseski tulema, muidu oleks veel Serbiassegi kaasa tiritud. Ta
Palugem (
