istusid kaua. Õhtu leidis Švejki ja välipreestri sõbralikus vestluses.
Kuid ööseks vahekorrad muutusid. Välipreester saavutas oma eilse taseme, vahetas Švejki kellegi teisega ära ja rääkis talle:
“Ei mingil juhul, ärge minge ära. Kas mäletate seda punapäist moonavoori kadetti?”
Säärane idüll kestis seni, kuni Švejk ütles viimaks välipreestrile:
“Nüüd aitab! Tee, et saad voodisse ja jääd magama! Said aru?”
“Lähen, kullake, lähen… Miks ma ei peaks minema?” lällutas välipreester. “On sul meeles, kui käisime koos kvintas ja ma kirjutasin sulle kreeka keele ülesandeid? Teil on siis Zbraslavis* villa? Te võite sõita sinna laeval mööda Vltavat. Kas teate, mis on Vltava?”
Švejk sundis teda saapad jalast võtma ja riided seljast kiskuma. Välipreester pöördus protestiga tundmatute isikute poole.
“Näete nüüd, härra,” kaebas ta kapile ja viigipuule, “kuidas käituvad minuga mu sugulased!”
“Ma ei taha tundagi oma sugulasi,” otsustas ta äkki sängi heites. “Ka siis, kui kõik taevas ja maa peaksid olema minu vastu, ei taha ma neid tunda …”
Ning toas hakkas kostma välipreestri norskamine.
Samasse aega langes ka Švejki külaskäik oma korterisse vana virtina proua Müllerová juurde. Švejk leidis korteris eest proua Müllerová sõtsetütre, kes talle nuttes teatas, et proua Müllerová võetud juba samal õhtul kinni, kui Švejk sõjaväekomisjoni viidud. Vanaeit oli antud sõjakohtu alla, kuna tema vastu aga mingeid süütõendeid ei leitud, saadetud ta Steinhofi koonduslaagrisse. Tema käest oli juba tulnud postkaart.
Švejk võttis selle perekonna reliikvia ja luges:
Kallis Aninka! Meil on siin väga hea, oleme kõik terved. Minu naabril kõrval koikus on plekiline ja mõnel on ka mustad. Muidu on kõik korras. Süüa on meil küllalt ja me korjame kartuli supi jaoks. Sain kuulda, et härra Švejk on juba , nii et katsu teada saada, kuhu ta on maetud, et me võiksime pärast sõda tema hauda ehtida. Unustasin sulle ütelda, et pööningul pimedas nurgas kirstu sees on üks väike koerakutsikas. Nüüd saab juba mitu nädalat sellest ajast, kui mind ja ta pole teragi süüa saanud. Ma arvan, et nüüd on juba hilja ja kutsikas on ammu hinge
Üle kogu kaardi ilutses roosa tempel: “Zensuriert. K. u. k. Konzentrationslager Steinhof”41.
“Ja kutsikas oli tõepoolest juba surnud,” nuuksus proua Müllerová sõtsetütar, “ja oma korterit ei tunne te ka enam ära. Mul elavad seal nüüd õmblejad. Nad tegid sellest daamide salongi. Igal pool on moelehed seinte peal ja lilled akendel.”
Proua Müllerová sõtsetütar ei suutnud kuidagi rahuneda.
Aina nuuksudes ja hädaldades avaldas ta viimaks kartust, et Švejk on sõjaväest plehku pannud ja tahab nüüd ka talle häda ja õnnetust kaela tõmmata. Lõpuks rääkis ta Švejkiga nagu hukkaläinud õnnemängijaga.
“See on ikka kole naljakas,” ütles Švejk, “see meeldib mulle hullupööra. Teate mis, proua Kejřová, teil on täitsa õigus, et ma olen jalga lasknud. Kuid selleks pidin ma viisteistkümmend vahtmeistrit ja veltveeblit maha lööma. Ainult ärge sellest kellelegi sõnakestki hingake …”
Ja Švejk lahkus omaenda kodust, kus teda vastu ei võetud, sõnadega:
“Proua Kejřová, mul on pesumajas mõned kraed ja maniskid, tooge nad ära, et siis, kui ma sõjast tagasi tulen, oleks erariided selga panna. Ja siis vaadake veel selle järele, et koid kapis mu riiete sisse ei läheks. Neid preilikesi aga, kes mu voodis magavad, tervitage minu poolt.”
Siis läks Švejk “Karikasse”. Kui proua Palivcová teda nägi, teatas ta, et ei anna Švejkile mitte tilkagi õlut, sest Švejk on kindlasti väejooksik.
“Minu mees,” hakkas ta vana lugu üles soendama, “oli väga ettevaatlik, kuid istub nüüd, vaeneke, mitte millegi eest. Aga niisikesed hulguvad vabalt ringi ja lasevad sõjaväest jalga. Alles mineva nädal otsiti teid jälle taga.”
“Me olime hoopis ettevaatlikumad kui teie,” lõpetas ta jutu, “kuid siiski tuli õnnetus kaela. Ega igaühel sedasi vea nagu teil.”
Seda juttu juhtus pealt kuulama keegi vanem mees, lukussepp Smíchovist*, kes astus Švejki juurde ja ütles talle:
“Palun teid, härra, oodake mind väljas, mul oleks teiega rääkimist.”
Tänaval jätkas ta Švejkiga juttu, pidades teda kõrtsinaise Palivcová sõnade järgi desertööriks.
Ta seletas Švejkile, et tal on poeg, samuti sõjaväest plehku pannud, ja redutab vanaema juures Jasennás Josefovi ligidal.
Hoolimata sellest, et Švejk kinnitas, ta pole väejooksik, toppis lukussepp talle kümnekroonilise pihku.
“Alguseks aitab,” ütles ta, tirides Švejki nurgal asuvasse veinikeldrisse. “Mina mõistan teid, mind pole teil vaja karta.”
Švejk jõudis koju hilja öösel, kuid välipreester polnud veel tulnud.
Ta tuli alles hommikul, ajas Švejki üles ja ütles:
“Homme sõidame välimissat pidama. Keetke musta kohvi rummiga. Või veelgi parem, tehke grokki.”
11
ŠVEJK SÕIDAB KOOS VÄLIPREESTRIGA VÄLIMISSAT PIDAMA
Alati on inimeste surmasaatmist ette valmistatud kas jumala või üldse mõne muu kujuteldava kõrgema olevuse nimel, kelle inimkond on endale välja mõtelnud ja kellele ta on oma fantaasiaga kuju andnud.
Enne kui vanad foiniiklased vangivõetu kõri läbi lõikasid, pidasid nad püha jumalateenistuse, nagu teevad seda mõni tuhat aastat hiljem uued põlvkonnad, kui nad lähevad sõtta oma vaenlasi tule ja mõõgaga hävitama.
Enne kui Ginea ja Polüneesia saartel elavad inimsööjad asuvad pidulikult õgima oma vange või tarbetuid inimesi, nagu misjonäre, maailmarändureid, igasuguste ärifirmade proovireisijaid või lihtsalt uudishimulikke ringilonkijaid, toovad nad oma jumalatele ohvreid ja sooritavad seejuures igasuguseid usutalitusi. Kuivõrd ornaadikandmise*-kultuur pole veel nendeni jõudnud, ehivad nad oma paljaid tagumikke kirevatest metslinnusulgedest vanikutega.
Enne kui püha inkvisitsioon oma ohvri tuleriidale saatis, pidas ta kõige pidulikuma jumalateenistuse – suure püha lauldava missa.
Alati on kurjategijate hukkamisest osa võtnud vaimulikud, kes tülitavad oma juuresolekuga surmamõistetuid.
Preisimaal viis vaeseid patuseid tapakirve alla luteri pastor, Austrias toimetas neid võllasse ja Prantsusmaal giljotiini alla katoliku preester, Ameerikas saadab vaimulik nad elektritoolile, Hispaanias viidi nad pingile, kus nad mingi keerulise riistapuuga ära kägistati, vanal Venemaal saatis revolutsionääre surma habemik papp jne.
Kõikjal topiti surmaminejale seejuures ristilöödud jumalapoja kuju nina alla, millega taheti nagu öelda: “Sulle ei tehta muud, kui raiutakse ainult pea maha või puuakse sind üles või kägistatakse ära või lastakse
Tsenseeritud. Steinhofi keiserlik ja kuninglik koonduslaager
