poole pöördudes palus ja anus ta tungivalt:
“Visake mind autost välja. Misjaoks te veate mind kaasa?”
Siis vajus ta jälle istmetoe vastu ja pomises:
“Kuu ümber on ratas… Kas te usute hinge surematusse, härra kapten? Kas hobune võib taevariiki pääseda?”
Välipreester puhkes valjusti naerma, kuid juba hetke pärast muutus ta kurvaks, vaatas tardunud pilgul Švejkile otsa ja ütles:
“Vabandage, härra, ma olen teid varemalt kusagil näinud. Kas te pole olnud Viinis? Ma nagu mäletaksin teid seminarist.”
Järgmisel silmapilgul lahutas ta oma meelt sellega, et hakkas ladinakeelseid värsse deklameerima:
“Aurea prima satas aetas, quae vindice nullo.”*
“Edasi ei oska,” ütles ta. “Visake mind välja! Miks te ei taha mind välja visata? Minuga ei juhtu mitte midagi. Ma tahan ninali kukkuda,” nõudis ta rangelt.
“Härra,” jätkas ta siis anuvalt, “kallis sõber, andke mulle vastu kõrvu!”
“Üks või mitu korda?” küsis Švejk.
“Kaks korda.”
“Säh! …”
Välipreester luges kuuldavalt kõrvakiile, mis talle anti, ja naeratas seejuures õndsalt.
“See on seedimisele väga kasulik,” tähendas ta, “tekitab isu. Andke mulle veel kord vastu vahtimist!… Tänan südamest!” hüüatas ta, kui Švejk aega viitmata tema soovi rahuldas. “Ma olen väga rahul. Nüüd, olge hea, rebige mul vest puruks!”
Ta avaldas kõige iseäralikumaid soove. Ta tahtis, et Švejk tal jala välja väänaks, teda natuke kägistaks, tal küüsi lõikaks ja esimesed hambad välja tõmbaks. Ta ihkas kangesti märtrikannatusi, nõudes, et tal pea otsast kistaks ja koti sees Vltavasse visataks.*
“Mulle sobiksid hästi tähed ümber pea,”* teatas ta vaimustusega, “tükki kümme kuluks ära.”
Siis viis ta jutu traavivõistlustele, õige pea aga libises balletile, kuid ei püsinud kuigi kaua ka sellel teemal.
“Kas te tšaardašši tantsite?” küsis ta Švejkilt. “Kas “karutantsu” oskate? Näete, nii…”
Ta tahtis püsti karata, kuid prantsatas Švejkile sülle. See kukkus teda rusikatega võmmima ja pani ta siis jälle istuma.
“Ma tahaksin midagi,” kisendas välipreester, “kuid ma ei tea, mida nimelt. Ega te ei tea, mida ma tahan?” Ta laskis pea täielikus ükskõiksuses longu.
“Mis mul sellega pistmist, mis ma tahan,” märkis ta tõsiselt. “Ja teil, härra, pole sellega samuti mingit pistmist. Ma ei tunnegi teid. Mis asja te jõllitate mulle sedasi otsa? Kas te oskate vehelda?”
Ta muutus silmapilk agressiivseks ja katsus Švejki istmelt maha rabada.
Kui Švejk oli ta rahustanud, andes kõhklemata tunda oma füüsilist üleolekut, küsis välipreester:
“Kas täna on esmaspäev või reede?”
Samuti tundis ta selle vastu huvi, kas praegu on detsembri- või juunikuu, ja avaldas üldse suurt annet esitada kõige erinevamaid küsimusi, nagu: “Kas olete naisemees? Kas teile meeldib gorgonzola*? On teil korteris lutikaid? Kuidas elate? Kas teie koeral on pojad olnud?”
Siis muutus ta avameelseks. Ta jutustas, et on võlgu säärsaabaste, ratsapiitsa ja sadula eest, et oli mõni aasta tagasi tripperit põdenud ja arstinud seda hüpermangaanikumiga.
“Polnud mahti millelegi muule mõelda,” ütles ta lällutades. “Võib-olla näib see teile liiga masendavana. Aga öelge, õk-õk, mis ma peaksin tegema, õk? Andke mulle andeks.”
“Termoseks nimetatakse nõu,” jätkas ta, unustades, millest oli kõnelnud hetk tagasi, “mis säilitab jooki või sööki esialgse soojuse juures. Mis teie selle kohta arvate, härra kolleeg, kumb mäng on ausam, kas “mast” või “kakskümmend üks”?”
“Tõsijutt, ma olen sind kusagil varemalt näinud!” hüüatas välipreester, katsudes Švejki kaelustada ja talle oma ilase suuga musi anda. “Me oleme ju koos koolis käinud.”
“Sa oled tore poiss,” tähendas ta õrnalt ja silitas oma jalga. “Küll sa oled sellest ajast peale suureks kasvanud, kui ma sind viimati nägin. Sinu jällenägemise rõõm paneb mind unustama kõik kannatused.”
Ta sattus lüürilisse meeleollu ja hakkas rääkima õnnelike olendite ja leegitsevate südamete tagasipöördumisest päikesepaistelise valguse juurde.
Siis langes ta põlvili ja hakkas lugema palvet “Ole tervitatud, neitsi Maria,” naerdes seejuures täiest kõrist.
Kui nad tema korteri ees kinni pidasid, oli teda väga raske troskast välja saada.
“Me pole veel kohal!” röökis ta. “Appi! Mind röövitakse! Ma tahan edasi sõita!”
Teda tuli troskast sõna otseses mõttes välja urgitseda nagu keedetud tigu karbi seest. Hetkeks näis, et ta rebeneb tükkideks, sest ta oli end jalgade abil istme külge haakinud.
Seejuures möirgas välipreester naerda, et oli saanud neile vembu mängida.
“Te rebite mind puruks, härrad!”
Siis tiriti ta läbi paraadukse ning mööda treppi oma korterisse, korteris aga visati nagu kott diivanile. Ta teatas, et ei maksa auto eest, kuna pole autot tellinud. Kulus rohkem kui veerand tundi, kuni talle selgeks tehti, et see on voorimees.
Ka seejärel polnud välipreester nõus maksma ja kuulutas, et sõidab ainult kahehobusetõllaga.
“Te tahate mind tüssata,” seletas välipreester, pilgutades Švejkile ja voorimehele tähendusrikkalt silma. “Me käisime ju jalgsi!”
Äkki viskas ta oma kukru suuremeelsuse hoos voorimehe kätte:
“Võta kõik. Ich kann bezahlen.40 Üks kreutser ees või taga.”
Õieti oleks ta pidanud ütlema kolmkümmend kuus kreutserit ees või taga, sest kukrus polnudki rohkem, õnneks pani voorimees välipreestri juures toime põhjaliku läbiotsimise, seletades seejuures, et välipreestrit tuleks tublisti tümitada.
“Tümita pealegi!” vastas välipreester. “Arvad, et ma välja ei kannata? Ma kannatan sinu käest viis kõrvakiilu välja.”
Välipreestri vestitaskust leidis voorimees kümme hellerit ja läks ära, needes oma saatust ning välipreestrit, kes oli tema aega viitnud ja teenistuse nahka pannud.
Välipreester jäi pikapeale magama, haududes vahetpidamata mingisuguseid plaane. Ta tahtis igasuguseid asju ette võtta, klaverit mängida, tantsutundi minna ja endale kala praadida.
Siis lubas ta Švejkile oma õe, keda tal polnudki. Siis palus ta, et teda voodisse kantaks. Viimaks jäi ta magama, teatades oma soovist, et teda ikka inimeseks peetaks, kes olla niisama palju väärt kui siga.
Ma võin maksta
