seda üsna lihtsal viisil seletada. Meie tänavas elab söevedaja, kellel oli päris süütu kaheaastane poisike. See läks ükskord jalgsi Vinohradyst Libeňisse*, kus politseinik leidis ta kõnniteel istumas. Politseinik viis poisikese jaoskonda ja seal pisteti ta pokri, see kaheaastane laps. Nagu näete, oli see poisike täiesti süütu, kuid ometi pandi ta istuma. Ja kui ta oleks osanud rääkida ja kui keegi oleks talt küsinud, mispärast ta kinni on, siis poleks ta seda teadnud. Ja minuga on midagi ligilähedast. Mina olen samuti leidlaps.”
Kohtu-uurija kiire pilk libises üle Švejki keha, peatus tema näol ja purunes seal. Kohtu-uurija ees seisja kogu olemisest kiirgas sellist ükskõiksust ja süütust, et Bernis hakkas ärritatult mööda kantseleid kõndima, ja kui ta poleks andnud välipreestrile lubadust Švejk talle saata, siis kurat teab, mis Švejkiga oleks juhtunud.
Viimaks jäi kohtu-uurija jälle oma laua juurde seisma.
“Kuulge,” ütles ta Švejkile, kes vahtis ükskõikselt enda ette, “kui te peaksite veel kord mu silma alla sattuma, siis jääb see teile eluks ajaks meelde. – Viige ta ära!”
Kui Švejk viidi tagasi kuueteistkümnendasse, käskis Bernis vangimaja ülema Slavíku enda juurde kutsuda.
“Kuni edasise korralduseni,” üles Bernis lühidalt, “läheb Švejk härra välipreester Katzi käsutusse. Välja kirjutada ja Švejk kahe mehe saatel härra välipreestri juurde viia!”
“Tuleb ta raudu panna, härra ülemleitnant?”
Kohtu-uurija virutas rusikaga vastu lauda:
“Te olete oinas. Ma ütlesin ju küllalt selgelt – välja kirjutada!”
Ja kõik, mis päeva jooksul kohtu-uurija südamele oli kuhjunud – kapten Linhart ja Švejk –, voolas nagu märatsev jõgi vangimaja ülema kaela ja lõppes sõnadega:
“Kas taipate nüüd, et olete kroonitud oinas?”
Nii oleks võinud tituleerida ainult kuningaid ja keisreid, kuid isegi lihtsurelikust vanglaülem, kroonimata pea, polnud sellega rahul ja kohtu-uurija juurest lahkudes andis ta vangile, kes koridori koristas, jalaga hoobi.
Mis puutub Švejkisse, siis otsustas vanglaülem, et Švejk peab veel vähemalt ühe öö garnisoni vangimajas magama, et ta saaks veel selle võlusid maitsta.
Garnisoni vangimajas veedetud öö kuulub jällegi kallite mälestuste hulka.
Kuueteistkümnenda kõrval oli kartser, kohutav urgas, üksikkong, kust selsinatsel ööl kostis ühe kinnipandud sõduri röökimist, kellel veltveebel Řepa mingi distsipliinirikkumise pärast vangimaja ülema Slavíku käsul ribiluid murdis.
Kui kisa vaikis, võis kuueteistkümnendas kuulda, kuidas prõksusid täid, mis vangidel otsimise juures näppude vahele sattusid.
Ukse kohale müüri sisse tehtud süvendist heitis kaitsevõrega varustatud petrooleumilamp ähmast valgust ja suitses. Petrooleumilehk segunes pesemata inimkehade loomulike väljaaurangutega ja paraski haisuga, sest iga tarvitamise puhul avas parask oma pealispinna ja saatis uue haisulaine kuueteistkümnendasse.
Halb toit rikkus kõigil seedimise ja suurem osa kannatas kõhutuulte kogunemise all, mida öövaikuses valjult välja lasti ja millele vastati samade signaalidega. Heideti vastastikku igasugust nalja.
Koridoridest kostis vangivahtide rütmilisi samme, aeg-ajalt avanes ukseklapp ja valvur vahtis sisse.
Keskmiselt narilt kostis vaikne jutt.
“Enne kui ma proovisin põgeneda ja kui mind seejärel siia teie hulka toodi, olin ma kaheteistkümnendas kambris. Seal istuvad nagu kergemate karistustega. Ükskord toodi sinna keegi mees kuskilt külast. See kena mees sai neliteist päeva selle eest, et oli lasknud sõduri ööseks majja. Esiotsa arvati, et on tegemist mingi vandenõuga, pärast aga tuli välja, et ta tegi seda raha eest. Mees pidi kõige väiksemate sulide hulgas istuma, aga et seal oli kamber täis, siis toodi ta meie juurde. Ja mis ta kõik kodunt kaasa tõi ja mis talle veel järele saadeti, sest talle oli miskitmoodi luba antud omal leival elada ja endale paremat lubada! Ja suitsetada lubati tal. Tal oli kaasas kaks sinki, sihuke jurakas leivakänts, mune, võid, sigarette, tubakat – ühe sõnaga kõike, millest üks inimene võib ainult unistada. Kogu moon oli tal kahe suure koti sees. Mees arvas, et ta võib kõik selle üksi nahka panna. Me hakkasime talt lunima, kui ta ise ei märganud, et peab kõike meiega jagama, nagu jagasid teised, kui nad midagi said. Ta oli igavene ihne vend, muudkui rääkis – ei saa ja ei saa, et ta peab neliteist päeva istuma ja võib nende kapsaste ja mädade kartulitega, millega meid toidetakse, kõhu ära rikkuda. Et tema annab meile kogu oma vangitoidu ja leivaportsu ja temal pole midagi selle vastu, kui me selle omavahel ära jagame või siis järgemööda saame. Ma ütlen teile, oli sihuke peen mees, et ei tahtnud isegi paraskile istuda ja ootas järgmise päevani, et jalutuskäigu ajal õues peldikus oma asjad ära õiendada. Ta oli nii hellitatud, et tal oli isegi klosetipaber kaasas. Me ütlesime talle, et me sülitame ta toiduportsu peale ja kannatasime päeva, teise, kolmanda. Mees sõi sinki, määris võid leivale, kooris mune, – elas ühe sõnaga nagu härra. Tõmbas sigarette ega tahtnud kellelegi isegi mahvi anda, ütles, et meil pole lubatud suitsetada, ja kui valvur peaks nägema, et ta meile mahvi annab, pistetakse ta kartsa. Nojah, eks me kannatanud kolm päeva, ööl vastu neljandat päeva mängisime talle vembu. Mees ärkas hommikul üles … Ah jah, ma unustasin ütlemata, et igal hommikul, lõuna ajal ja õhtul luges ta enne sööki palvet, pikka palvet. Pidas oma palve ära ja hakkas nari alt oma kotte otsima. Noh, kotid olid muidugi alles, kuid kokku kuivanud, kõhnaks jäänud, just nagu krimpsukuivanud ploomid. Kukkus lõugama, et ta on paljaks varastatud ja ainult klosetipaber on alles jäetud. Siis jälle arvas minutit viis, et me teeme temaga nalja ja oleme toidu kuhugi ära peitnud. Räägib ise nii lõbusalt: “Ma tean, te olete võllaroad, ma tean, et annate tagasi, nali kukkus teil hästi välja.” Meil oli seal keegi mees Libeňist ja see ütles: “Teate mis, tõmmake endal tekk üle pea ja lugege kümneni. Siis aga vaadake oma kottidesse.” Mees tõmbas nagu sõnakuulelik poiss kunagi teki üle pea ja luges: üks, kaks, kolm… Siis see Libeňi mees ütles uuesti: “Ei tohi nii ruttu, lugege aegamööda.” Ja see loeb teki all aegamööda, vahet pidades: üks … kaks … kolm … Kui ta oli kümneni lugenud, ronis narilt maha ja vaatas kottidesse. “Issand jumal! Inimesed!” pistis ta karjuma. “Kotid on ju tühjad nagu ennegi!” Ja sinna juurde veel tema lollakas nägu, – me pidime kõik ennast lõhki naerma. See Libeňi mees aga ütleb jälle: “Proovige veel kord.” Ja uskuge, ta oli niivõrd loll, et proovis veel kord, aga kui nägi, et kottides pole ikka muud kui klosetipaber, hakkas vastu ust prõmmima ja karjuma: “Ma olen paljaks varastatud, nad on mind paljaks varastanud, tulge appi, tehke lahti, jumalapärast, tehke lahti!” Kohe tormati sisse, kutsuti vangimaja ülem ja veltveebel Řepa. Meie kõik seletasime nagu üks mees, et see sell on hulluks läinud, et ta õgis eile poole ööni ja sõi ise kõik ära. Tema aga ainult nutab ja muudkui kordab: “Kuskil peab ometi kas või leivapurugi olema.” Siis otsiti leivapuru, kuid ei leitud, sest ega me ometi nii rumalad olnud. Mis me ise ära ei jaksanud süüa, selle saatsime nööripostiga ülemisele korrale. Meie süüd ei saadud mingil moel kindlaks teha, kuigi see lollakas ajas järjest oma joru: “Leivapuru ju pidi kuskile jääma.” Ta ei võtnud terve päev ivagi hamba alla ja pidas vahti, kas keegi ei söö midagi või ei suitseta. Ka teisel päeval lõuna ajal ei puutunud ta toitu, kuid õhtul laskis mädanenud kartulitel ja kapsastel hea maitsta, ainult ei pidanud enam palvet nagu ennemalt, kui asus singi ja munade kallale. Siis sai keegi meie hulgast mingil moel väljast suitsu ja nüüd tegi ta meiega esimest korda juttu, et andku me talle mahvi. Mitte tuhkagi me ei andnud talle.”
“Mina aga kartsin juba, et te siiski andsite talle mahvi,” tähendas Švejk. “See oleks kogu jutu ära rikkunud. Sihukest suuremeelsust esineb
