mingit pärandust ja kes ei tea, kuhu oma pea pista. Tal ei jäänud muud üle kui tegevväkke astuda.
Enne seda aga mõtles vabatahtlik Otto Katz välja veel ühe vägeva vembu. Ta laskis end ristida. Otto Katz pöördus Kristuse poole, et see aitaks tal karjääri teha, pöördus vankumatus usus, et see on äriline tehing tema ja jumalapoja vahel.
Ta ristiti pidulikult Emmause kloostris ja paater Albán* ise kastis ta ristimisvaagnasse. See oli tore vaatepilt. Juures viibisid keegi usklik major samast polgust, kus teenis Otto Katz, keegi vanatüdruk Hradčany aadlipreilide instituudist ja keegi hobusenäoline konsistooriumi esindaja, kes oli tema ristiisaks.
Ohvitserieksam läks tal korda ja vastristitud Otto Katz jäigi sõjaväkke teenima. Algul näis talle, et kõik läheb hästi ja ta kavatses koguni sõjakoolis edasi õppida. Kuid ühel ilusal päeval võttis ta nina täis, läks kloostrisse, heitis mõõga kõrvale ja ajas selga vaimuliku rüü. Käis ära Hradčanys peapiiskopi juures ja pääses vaimulikku seminari. Ametisse õnnistamise eel jõi ta ennast ühes Vejvodova tänavas asuvas üsna korralikus lõbusate naistega majas nii täis, et ei teadnud maast ega ilmast, ja läks otse pummelungilt õnnistamisele. Pärast õnnistamist viis ta tee polku kohta paluma, ja kui ta määrati välipreestriks, ostis ta endale hobuse, kihutas mööda Prahat ringi ning võttis rõõmuga osa kõigist oma polgu ohvitseride joomingutest.
Majas, kus ta elas, võis koridoris väga sageli kuulda rahutute võlausaldajate kirumist. Ta vedas enda juurde koju uulitsatüdrukuid või siis saatis oma tentsiku neid tooma. Ka mängis ta meeleldi raha peale kaarte ja liikus arvamusi ning oletusi, et ta teeb sohki, sest keegi ei suutnud tõestada, et ta sõjaväepreestri kuue laia varrukasuhu pole peidetud mõni äss. Ohvitseride ringkonnas hüüti teda “pühaks isaks”.
Jutluseks Otto Katz kunagi ette ei valmistanud, mille poolest ta erines oma eelkäijast, kes oli varem garnisoni vangimajas käinud. Too eelmine oli kinnisideega inimene, kes arvas, et garnisoni vangimajja pandud mehi võib jutlustega parandada. See auväärne vaimulik pööritas vagalt silmi ja seletas vangidele, et tarvis on avalikke naisi puudutava seaduse reformi, samuti reformi vallasemade hoolekande alal, ja patras midagi väljaspool abielu sündinud laste kasvatamisest. Tema jutlused olid abstraktse iseloomuga, neil polnud midagi ühist käesoleva momendiga, nad olid igavad.
Seevastu tegid välipreester Otto Katzi jutlused kõigile suurt lõbu.
See oli pidulik silmapilk, kui kuueteistkümnes kamber viidi aluspükste väel kabelisse, sest lubada neil riidesse panna oli seotud riskiga, et mõni neist paneb plehku. Need kakskümmend valgetes aluspükstes meest seati nagu inglid kantsli ette seisma. Mõned neist, kellele õnn oli naeratanud, nätsutasid põses teelt leitud suitsukonisid, sest kellelgi polnud taskuid ja seega ei olnud ka konisid endastmõistetavalt kuhugi peita.
Nende ümber seisid teised garnisoni vangimaja vangid ja lõbustasid end sellega, et vaatasid kahtkümmend paari aluspükse kantsli all, kuhu kannuste tärisedes ronis välipreester Otto Katz.
“Habacht!”28 käratas ta. “Palugem, korrake kõik minu järel, mis ma ees ütlen! Aga sina, lurjus, seal taga, ära nuuska pihku, sa oled issanda templis, või ma lasen su kartsa pista! Küllap te, põrssapojad, olete issameiegi ära unustanud! Noh, proovime!… Nojah, ma teadsin ette, et see ei lähe. Mis teil issameiest! Teil pole muud peas kui kaks portsu liha ja oasalat, ennast kõrini täis õgida, naril kohutada ja ninas urgitseda, aga jumala peale te ei mõtlegi. Kas mul pole õigus?”
Ta vaatas kantslist alla kahekümne valge aluspükstes ingli peale, kellel oli niisama lõbus kui kõigil teistelgi. Tagapool mängiti “kintsukloppimist”*.
“Kole tore,” sosistas Švejk oma naabrile, kellel lasus kahtlustus, et ta olevat kolme krooni eest kõik oma sõbra ühe käe sõrmed maha raiunud, et sõber pääseks sõjaväeteenistusest.
“See on alles algus,” kõlas vastus. “Ta on täna jälle korralikult jommis, küll hakkab jälle okkalisest patuteest pajatama.”
Välipreester Otto Katz oli täna tõepoolest suurepärases meeleolus. Ta ei teadnud isegi, miks ta seda tegi, kuid ta upitas end kogu aeg üle kantsliääre ja ei puudunud palju, et ta oleks tasakaalu kaotanud ning alla kukkunud.
“Laulge midagi, poisid!” hüüdis ta alla. “Või tahate, et ma õpetan teile uue laulu? Laulge minuga koos:
Kõigist kallikestest kallim
üle ilma minu kallim.
Kahjuks aga tema juures
käivad hingehädas suures
peale mind veel, oh sa tuhat,
ennast lohutamas puha …
Preilna nime ma ei varja,
minu pruut on neitsi Maarja …”
“Te, laiskvorstid, ei õpi seda laulu ealeski ära,” jätkas välipreester. “Ma olen selle poolt, et teid kõiki maha lasta. Kas saate aru?! Ma kinnitan siit sellelt pühalt paigalt, te lontrused, et jumal on see, kes teid teps mitte ei karda ja teeb teile niisuguse koosa, et lähete lolliks, kui te ei rutta Kristuse poole pöördumisega ja käite parema meelega okkalist patuteed.”
“Juba jõudiski sinnamaale. Ta on kõvasti täis,” sosistas rõõmsalt Švejki naaber.
“Okkaline patutee, teie, pimedad inimeselapsed, on pahede äravõitmise tee. Te olete needsinatsed kadunud pojad, kes te vedeleksite parema meelega kartsas, kui et pööraksite tagasi taevase isa juurde. Tõstke oma pilgud kaugemale ja kõrgemale taevastesse kõrgustesse ja te võidate ja rahu asub teie südametesse, te santlaagrid … Ma paluksin väga, et keegi seal tagapool ei luristaks nina. Ta ei ole hobune ega seisa tallis, vaid jumalakojas. Selles asjas vaadake mul ette, vennikesed! Millest ma enne seda rääkisingi? Ja, über den Seelenfrieden, sehr gut.29 Pidage meeles, lojused, et te olete inimesed ja peate saatma oma pilgud sellesinatse elu pimedusest igavese valguse poole ning teadma, et kõik siin ilmas on üürike ja ainult jumal üksipäinis on igavesest ajast igavene. Sehr gut, nicht wahr, meine Herren?30 Kui te arvate, et ma hakkan päevad ja ööd läbi teie eest paluma, et armuline jumal, te igavesed sitavaresed, kallaks oma vaimu teie külmadesse südametesse ja peseks oma püha armuga puhtaks teie patud, et te pääseksite igaveseks ajaks tema rüppe ja et teie, te kaabakad, saaksite tema väsimatu armu osaliseks, siis eksite rängasti. Ma ei mõtlegi teid paradiisi viia…” Välipreester laskis kuuldavale röhitsuse. “Ei mõtlegi,” kordas ta jonnakalt, “midagi ma ei tee teie heaks, ei mõtlegi teha, sest te olete parandamatud närukaelad. Issanda headus ei juhi teid teps mitte teie eluteel ja jumala armuhingus ei lehvi teie ümber, sest armuline jumal ei mõtlegi jännata niisuguste masuurikatega. Kas kuulete, teie seal all aluspükste väel?”
Kakskümmend aluspüksi-meest tõstsid oma pilgud üles ja vastasid kooris:
“Teatame alandlikult, et kuuleme!”
“Vähe on üksipäinis kuulmisest,” jätkas välipreester oma jutlust. “Sellessinatses elu pimeduses ei pööra issand jumal teps mitte oma palet teie poole, te oinapead, sest jumala headusel on ka oma algus ja ots, aga sina, märaeesel seal taga, ära hirnu, või ma lasen su kartsa pista, nii et sa mustaks lähed. Ja teie seal all ärge arvake, et olete kõrtsis. Jumala arm on lõpmata, kuid ainult korralikkude inimeste jaoks ja mitte igasuguste inimsoo jätiste jaoks, kes ei täida tema seadusi ja sõjaväemäärustikke. Seda tahtsingi ma teile öelda. Paluda te ei oska ja arvate, et kirikus käimine on paljas naljategemine, nagu oleks siin mõni teater või kino. Aga selle arvamise peksan ma teie peast välja ja te ärge mõtelge, et ma olen siin selleks, et teile nalja teha ja teile teie elus rõõmu
Jah, südamerahust, väga hea
Väga tore, eks ole, mu härrad
