Grünstein oli oma praktika kestel omandanud harjumuse olla peenelt irooniline, milline kõnelemisviis mõjus märksa rohkem kui karjumine.
“Ah nii, või reuma,” ütles ta Švejkile. “Siis on teil väga raske haigus. Ja tuli see reuma teile kallale just sel ajal, kui on käimas maailmasõda ja inimene peab sõtta minema. Ma arvan, et see teeb teile koledat meelehärmi.”
“Teatan alandlikult, härra ülemarst, see teeb mulle koledat meelehärmi.”
“Vaata-vaata, või teeb talle meelehärmi. Väga meeldiv teist, et te meid just nüüd selle reumaga meelde tuletasite. Rahu ajal kepsleb see vaene mees nagu talleke ringi, aga kui sõda lahti läheb, on tal jalamaid reuma ja põlved hakkavad tõrkuma. Te põlved valutavad ju?”
“Teatan alandlikult, valutavad jah!”
“Ja te ei saa terve öö läbi magada, eks ole? Reuma on väga kardetav, valurikas ja raske haigus. Meil on siin suured kogemused reuma ravimises. Range dieet ja muud meie arstimisviisid on andnud väga häid tulemusi. Te saate siin kiiremini terveks kui Pištanys* ja marsite sõjaväljale, nii et tolm taga.”
Velskri poole pöördudes ütles ta:
“Pange kirja: Švejk, täielik dieet, magu kaks korda päevas tühjaks pumbata, kord päevas klistiir, ja siis vaatame, mis edasi. Esialgu viige ta aga ambulantsituppa, pumbake tal magu tühjaks ja tehke talle, kui ta toibub, klistiir, aga üks mehine klistiir, et ta kõiki pühakuid appi hüüaks ja et see reuma tal ära ehmataks ning jalga laseks.”
Siis pöördus ta kõigi haigete poole ja pidas kõne, mis kubises toredatest ja tarkadest mõtteteradest:
“Ärge arvake, et teie ees on mõni eesel, kes laseb ennast ninapidi vedada. Mind teie tembud tasakaalust välja ei vii. Ma tean, et te kõik olete simulandid ja tahate sõjast kõrvale hoida. Ja sellepärast ma toimingi teiega nagu tarvis. Ma olen sääraseid sõdureid nagu teie oma elus sadade kaupa näinud. Nendes voodites on lamanud musttuhat meest, kellel pole puudunud midagi muud kui võitlusvaim. Sel ajal kui nende kamraadid võitlesid sõjaväljal, mõtlesid nemad, et vedelevad voodis, õgivad haigemaja roogasid ja ootavad ära, millal sõda lõpeb. Kuid nad eksisid kuradi rängalt ja ka teie kõik eksite kuradi rängalt. Te röögite veel kahekümne aasta pärast, kui näete magades und, kuidas te minu juures simulanti mängisite.”
“Teatan alandlikult, härra ülemarst,” kostis tasane hääl akna all seisvast voodist, “ma olengi juba terve, juba öösel märkasin, et mu astma on üle läinud.”
“Mis te nimi on?”
“Kovařik, teatan alandlikult, pean klistiiri saama.”
“Hüva, klistiiri saate veel teele kaasa,” ütles doktor Grünstein, “et teil poleks põhjust kurta, nagu ei oleks me teid siin arstinud. Nüüd aga kõik haiged, keda ma nimetasin, velskri järel – marss, et igaüks saaks, mis talle määratud!”
Ja igaüks sai aukartustäratava portsjoni seda, mis talle oli ette kirjutatud. Kui mõned proovisidki mõjutada arsti käsu täitjaid palvete või ähvardustega, et nemadki võivad sanitarideks saada ja võib juhtuda, et praegused sanitarid satuvad kunagi nende kätte, siis Švejk pidas end mehiselt ülal.
“Ära halasta mu peale,” palus ta seda timukaabilist, kes talle klistiiri tegi. “Mõtle oma vandetõotusele. Ja kui siin lamaks sinu isa või lihane vend, tee talle klistiir ja ära pilguta silmagi. Pea meeles, et terve Austria seisab sihukeste klistiiride najal ja me võidame.”
Järgmisel päeval küsis doktor Grünstein ringkäigu ajal Švejkilt, kuidas talle sõjaväehaiglas meeldib.
Švejk vastas, et see on korralik ja suursugune asutus. Vastutasuks sai ta sedasama mis eilegi, peale selle veel ühe aspiriini ja kolm pulbrit hiniini, mis talle vee sisse puistati ja sunniti kohe ära jooma.
Isegi Sokrates* ei tühjendanud oma mürgikarikat sellise rahuga, nagu jõi hiniini Švejk, kelle kallal doktor Grünstein katsetas kõiki piinamisastmeid.
Kui Švejk arsti juuresolekul märja lina sisse mähiti, vastas ta arsti küsimusele, kuidas see talle meeldib:
“Teatan alandlikult, härra ülemarst, tunnen ennast nagu basseinis või mererannal.”
“Kas reuma pole ära kadunud?”
“Teatan alandlikult, härra ülemarst, ei taha kuidagi kaduda.”
Švejki kallal prooviti uusi piinamisviise.
Samal ajal nägi jalaväekindrali lesk, paruniproua von Botzenheim koletut vaeva, et üles leida sõdurit, kellest “Bohemie” oli hiljuti kirjutanud, kuidas see vigane laskis end haigekärus sõidutada ja hüüdis: “Edasi Belgradi peale!”, milline isamaalikkuse avaldus andis “Bohemie” toimetusele tõuke oma lugejaid üles kutsuda, et need paneksid truualamliku vigase kangelase heaks toime korjanduse.
Lõpuks aitas politseivalitsusest järelepärimine selgusele jõuda, et otsitav oli Švejk, ja edasine otsimine oli juba päris kerge. Paruniproua von Botzenheim võttis kaasa oma seltsidaami ja kammerteenri korviga ning sõitis Hradčanysse.
Vaene paruniproua ei võinud aimatagi, mis tähendab sõjaväe garnisoni arestimaja haiglas lamada. Tema visiitkaart avas talle vangimaja ukse, kantseleis tuldi talle ülimalt lahkelt vastu ja juba viie minuti pärast teadis ta, et “der brave Soldat Švejk”15, keda ta küsis, lamab kolmandas barakis seitsmeteistkümnendas voodis. Paruniprouaga tuli kaasa doktor Grünstein ise, kes oli nagu puuga pähe löödud.
Švejk istus pärast doktor Grünsteini poolt ettekirjutatud igapäevast harilikku protseduuri parajasti voodis karja kõhnunud ja nälginud simulantide keskel, kes polnud veel siiamaani alla andnud ning jätkasid visa võitlust doktor Grünsteini täieliku dieediga.
Kui keegi oleks neid pealt kuulanud, oleks ta mõelnud, et viibib kulinaaride seltskonnas, kõrgemas kokakoolis või gastronoornide kursusel.
“Ka lihtsaid pekikõrneid võib süüa, kui nad on palavad,” arvas parajasti keegi, kes lamas seal “kroonilise maokatarriga”. “Kui pekk on pruun, pigista rasv välja, pane soola ja pipart peale, ja ma ütlen teile, et mingisugused hanekõrned ei saa selle vastu.”
“Jäta hanekõrned rahule,” tähendas mees, kellel oli “maovähk”. “Üle hanekõrnete pole midagi. Mis sa topid oma seakamarat hane vastu. Teadagi, hanekõrned tuleb kuldpruuniks praadida, nagu teevad juudid. Võtavad rasvase hane, kisuvad rasva koos nahaga maha ja praevad kõrneteks.”
“Kuulge, te eksite selles suhtes, mis pekikõrnetesse puutub,” tähendas Švejki naaber. “Ma räägin muidugi koduselt valmistatud pekikõrnetest, nii neid nimetataksegi – kodused kõrned. Need ei tohi olla ei pruunid ega ka kollased. Need peavad olema midagi nende kahe tooni vahepealset. Niisugused kõrned ei tohi olla liiga pehmed ega ka liiga kõvad. Nad ei tohi raksuda, need on üle kõrbenud. Nad peavad suus sulama, kuid seejuures ei pea teil olema tunnet, et rasv lõuga mööda alla tilgub.”
“Kes teist on söönud hobusekamara kõrneid?” kostis kellegi hääl, millele aga keegi ei vastanud, sest velsker kargas sisse.
“Igaüks oma voodisse! Keegi ertshertsoginna on tulemas. Et ükski ei pistaks oma musti jalgu teki alt välja!”
Isegi ertshertsoginna poleks osanud nii väärikalt sisse tulla, nagu tegi seda paruniproua von Botzenheim. Tema järel valgus sisse terve saatkond, kus ei puudunud
Vahva sõdur Švejk
