tal on sihuke käru. Kunagi sõidutas ta sellega oma jalgadest vigast ja tigedat vanaisa värske õhu kätte. Teie, proua Müllerová, viite mind selle käruga sõjaväkke.”
Proua Müllerová puhkes nutma:
“Kas ma ei peaks tohtri järele jooksma, armuline härra?”
“Ärge minge kuhugi, proua Müllerová, ma olen täiesti terve suurtükiliha, välja arvatud jalad, ja sel ajal kui Austria käbarad käivad räbalasti, peab iga santki omal kohal olema. Keetke aga rahulikult kohvi edasi.”
Sel ajal kui äranutetud ja ähmis näoga proua Müllerová kohvi kurnas, laulis vahva sõdur Švejk voodis:
Vahva kindral Windisch Grätz ja teised härrad kindralid
varavalges läksid sõtta, vaenlast julgelt ründasid,
hop, hop, hop!
Varavalges läksid sõtta, hüüdsid kogu karjaga:
“Aidaku meid härra Kristus ja see preili Maarja ka!”
Hop, hop, hop!
Ehmunud proua Müllerová unustas kohutava sõjalaulu mõjul kohvi ja kuulas kogu kehast värisedes hirmuga, kui vahva sõdur Švejk voodis laulis:
Ja see preili Maarja ka. Ees on neli silda seal.
Pane, Piemont*, kõvad postid seisma iga silla peal,
hop, hop, hop!
Algas taplus Solferinos* suits käis taevavõlvini,
soolikaid seal songiti ja verd seal voolas põlvini,
hop, hop, hop!
Verd seal voolas põlvini ja tõusid lihakuhilad,
raiusid seal meie poisid hirmsas vihatuhinas,
hop, hop, hop!
Meie poisid, ärge kartke, palka teilt ei koorita,
rahavanker sõidab kaasa rügemendi vooriga,
hop, hop, hop!
“Jumala pärast, jätke palun, armuline härra!” kostis köögist hale hääl, kuid Švejk laulis oma sõjaka laulu lõpuni:
Rahavanker sõidab kaasa, mitu vankrit õgimist,
pole kuskil rügemendis lõbusamat sõdimist,
hop, hop, hopl
Proua Müllerová kargas uksest välja ja tõttas jooksujalu tohtri järele. Tagasi tuli ta tunni aja pärast, kui Švejk juba magas.
Švejki äratas kõhukas härra, kes asetas oma käe tema otsaesisele ja ütles:
“Ärge kartke, ma olen doktor Pávek Vinohradyst. Andke käsi. Kraadiklaas pange kaenlaauku. Nii. Näidake keelt. Rohkem. Hoidke keel väljas. Millesse surid teie isa ja ema?”
Ja ajal, kus Viin tahtis, et kõik Austria-Ungari rahvad näitaksid üles kõige suuremat ustavust ning truudust, kirjutas doktor Pávek Švejkile tema isamaaliku vaimustuse vastu broomi ja soovitas mehisel ning ausal sõduril sõjale mitte mõeldagi.
“Lamage rahulikult ja hoiduge ärritustest, ma tulen homme jälle.”
Kui ta järgmisel päeval tuli, päris ta köögis proua Müllerovált, kuidas käib haige käsi.
“Tal on halvem, tohtrihärra,” vastas proua Müllerová tõsise murega, “öösel, kui teda jälle piinas jooksva, laulis ta, vabandage väga, Austria hümni.”
Doktor Pávek pidas vajalikuks reageerida oma patsiendi uuele riigimeelsuse avaldusele suurendatud broomiannusega.
Kolmandal päeval teatas proua Müllerová, et Švejkiga on asi veelgi halvem.
“Pärast lõunat, tohtrihärra, saatis ta mind sõjavälja kaarti ostma ja öösel sonis, et Austria võidab.”
“Kas ta pulbreid võtab täpselt, nagu ma ette kirjutasin?”
“Ta pole mind veel pulbreid tooma saatnudki, tohtrihärra.”
Doktor Pávek külvas Švejki etteheidetega üle ja kinnitas, et ta ei tule enam iialgi arstima inimest, kes hülgab tema arstimisviisi broomiga. Siis läks arst ära.
Jäi veel vaid kaks päeva, millal Švejk pidi sõjaväekomisjoni ette ilmuma.
Selle aja sees tegi Švejk vajalikke ettevalmistusi. Kõigepealt saatis ta proua Müllerová sõdurimütsi ostma, siis aga ümber nurga asuvalt kondiitrilt , käru laenama, millega kondiiter oli kunagi oma jalust vigast ja tigedat vanaisa värske õhu kätte sõidutanud. Siis tuli Švejkile meelde, et tal pole karke. Õnneks oli kondiiter ka kargud kui perekondliku mälestuse oma vanaisast alles hoidnud.
Tal puudus veel nekruti lillekimp. Ka selle muretses talle proua Müllerová, kes oli nende päevadega märgatavalt kõhnemaks jäänud ja valas igal pool, kuhu ta ka ei läinud, pisaraid.
Nii võis tol mälestusväärsel päeval näha Praha tänavail liigutavat pilti truualamlikkusest.
Vana naine tõukas enda ees käru, milles istus mees, läikiva kokardi ja Franz Josephi nimetähtedega sõdurimüts peas, ning vehkis karkudega. Tema pintsaku küljes ilutses kirev nekruti lillekimp.
Ja mees, aina karkudega vehkides, karjus nii, et Praha tänavad kõmasid:
“Edasi Belgradi peale! Belgradi peale!”
Tema järel kõndis rahvamurd, mis aina kasvas sellest trobikonnast inimestest, kes olid kogunenud maja juurde, kust Švejk oma sõjateed alustas.
Švejk pani tähele, et mõned politseinikud tänavaristil andsid talle au. Václavi platsil oli Švejki käru ümbritsev rahvahulk kasvanud mõnesaja inimeseni, Krakovi tänava nurgal aga peksis rahvahulk läbi kellegi tekliga korporandi, kes hüüdis Švejkile:
“Heil! Nieder mit den Serben!”7
Vodičkova tänava nurgal jõudis kohale ratsapolitsei ja kihutas rahvahulga laiali.
Kui Švejk jaoskonna inspektorile tõestas, et tal on kirjalik käsk olla täna sõjaväekomisjoni ees, oli jaoskonnainspektor pisut pettunud ja käskis vahejuhtumite ärahoidmise eesmärgil kahel ratsapolitseinikul Švejk ja tema käru Střelecký saarele saata.
Kogu sellest juhtumist ilmus “Pražské Úředni Noviny”* veergudel järgmine sõnum:
Vigase patriotism. Eile pärast lõunat nägid Praha peatänavail käijad stseeni, mis annab suurepärase tunnistuse selle kohta, et sel suurel ja tõsisel ajal võivad ka meie rahva pojad hallipäise monarhi troonile suurimat ustavust ja truudust üles näidata. Paistab, nagu oleks jälle kätte jõudnud vanade kreeklaste ja roomlaste ajad, kus Mucius Scaevola* laskis end lahingusse kanda, hoolimata oma põlenud käest. Üks vigane karkudega mees, keda vana emake jalutute käruga sõidutas, demonstreeris eile kujukalt oma kõige pühamaid tundeid ja püüdlusi. See tšehhi rahva poeg laskis end oma haigusest hoolimata vabatahtlikult sõjaväkke sõidutada, et anda oma elu ja jõud oma keisri eest. Ja kui tema hüüe “Edasi Belgradi peale!” Praha tänavail nii elavat vastukaja leidis, siis tõendab see, et Praha elanikud näitavad üles piiritut armastust isamaa ja keisrikoja vastu.
Samas vaimus kirjutas ka “Prager Tagblatt”*, kes lõpetas oma sõnumi sõnadega, et vigast vabatahtlikku saatis hulk sakslasi, kes
Heil! Maha serblased
