väike visiitkaart tiitliga “Kindrali lesk” ja kõigega, mis võis olla seotud selle tiitliga, nagu head tutvused, soosing, kaebused, rindele saatmine ja muud hirmsad asjad.
“Siin ongi Švejk,” ütles arst tehtud rahuga, juhtides paruniproua von Botzenheimi Švejki voodi juurde. “Peab ennast väga kannatlikult ülal.”
Paruniproua von Botzenheim istus Švejki voodi kõrvale asetatud toolile ja ütles:
“Tšehhi soldaat üks fahfa soldaat, figane soldaat olema tapfer soldaat, mina fäga armastama üks tšehhi austerlane.”
Seejuures silitas ta Švejki habetunud põske ja jätkas:
“Ma kõik tseitungist lugema, ma theile süüa tooma, paberossid tooma, kombud tooma. Tšehhi soldaat fahfa soldaat. Johann, kommen Sie her!”16
Kammerteener, kes oma kohevil põskhabemega Babinskýt* meenutas, tiris suure korvi voodi juurde. Siis istus paruniproua seltsidaam, pikk äranutetud näoga naisterahvas, Švejki voodi äärele ja kohendas õlgedega täidetud patja tema selja taga, olles ise kindlal arvamisel, et nii tuleb toimida haigete kangelastega.
Seejärel hakkas paruniproua korvist kingitusi välja võtma: tosin praetud kana, kõik kenasti roosa siidpaberi sees ja must-kollase siidlindiga kinni seotud, kaks pudelit mingisugust sõjameeste likööri, millel oli silt kirjaga: “Gott strafe England!”17 Teisel küljel oli sildi peal Franz Joseph koos Wilhelmiga, kes hoidsid teineteisel kätest kinni, nagu tahaksid nad alustada laste mängu: “Jänes koopa sees istus ja värises, mis on lahti sinuga, et ei saa sa hüpata.”
Siis võttis paruniproua korvist kolm pudelit tervenejate veini ja kaks karpi sigarette. Kõik selle asetas ta elegantselt Švejki kõrval olevale tühjale voodile, kuhu ilmus veel luksuslikus köites raamat “Pildikesi meie keisri elust”, mille oli kirjutanud meie ametliku ajalehe “Československá Republika” praegune teenekas peatoimetaja*, kes oli Franz Josephit lihtsalt meeletult jumaldanud. Siis tekkisid voodile šokolaaditahvlid sama kirjaga “Gott strafe England!” ja jällegi Austria ning Saksa keisri piltidega. Šokolaadil ei hoidnud nad enam teineteise käest kinni, vaid seisid omaette, seljad vastamisi. Väga ilus oli kaherealine hambahari pealkirjaga “Viribus unitis”18, et igaüks, kes sellega hambaid puhastab, mõtleks Austriale. Elegantne ja väga sobiv kingitus väeliini ja kaitsekraavide jaoks oli maniküüritarvete karp. Karbikaanel oli pilt, kuidas šrapnell lõhkeb ja keegi kiivris mees tormab täägirünnakule. Selle all oli kiri: “Für Gott, Kaiser und Vaterland!”19 Pakk kuivikuid oli ilma pildita, kuid see eest oli seal laul:
Österreich, du edles Haus,
steck deine Fahne aus,
lass sie im Winde wehn,
Österreich muss ewig stehn!20
Teisele küljele oli paigutatud tšehhikeelne tõlge:
Rakousko, vznešený dům,
vystrc prápor svůj,
nech ho ve větrech vlát,
Rakousko věčně musí stát.
Viimaseks kingituseks oli valge hüatsint poti sees.
Kui see kõik väljalaotult voodi peal lamas, ei suutnud paruniproua von Botzenheim heldimuspisaraid tagasi hoida. Mitmel nälginud simulandil jooksis suust sülge. Paruniproua seltsidaam toetas istuvat Švejki ja nõristas samuti pisaraid. Valitses vaikus nagu kirikus, mille katkestas järsku Švejk, pannes käed risti:
“Meie isa, kes sa oled taevas, pühitsetud saagu sinu nimi, tulgu meile sinu riik… vabandust, armuline proua, mitte nii. Ma tahtsin ütelda: “Issand jumal, taevane isa, õnnista neid andeid, mida saame maitsta sinu helduse tõttu. Aamen!”“
Nende sõnade järel võttis ta voodilt kana ja lõi hambad sisse. Doktor Grünstein jälgis teda kohkunud pilguga.
“Ah, küll maitsema sellele poisile!” sosistas vana paruniproua vaimustatult arstile. “Ta on juba terfe ja föib minema fäeliinile. Ma olema tõeste fäga röemus, et sellest temale kasu olema.”
Siis käis ta voodi juurest teise juurde ja jagas lamajatele sigarette ning šokolaadikompvekke, tuli jälle tagasi Švejki ette, silitas ta pead ja ütles: “Behüt euch Gott!”21 ning läks koos kogu oma saatjaskonnaga uksest välja.
Enne kui doktor Grünstein alt tagasi jõudis, kuhu ta läks paruniprouat saatma, oli Švejk kanad välja jaganud. Haiged neelasid kanad nii kiiresti alla, et doktor Grünstein leidis kanade asemel vaid hunniku nii puhtaks näritud konte, otsekui oleksid kanad elusalt kullipessa kukkunud ja nende paljad kondid mitu kuud päikese käes pleekinud.
Läinud oli ka sõjameeste liköör ja kolm pudelit veini. Haigete kõhtu olid kadunud ka šokolaaditahvlid ja pakk kuivikuid. Keegi oli koguni joonud ära pudelitäie küünelakki, mis leiti maniküürikarbist, ja pannud nahka hambaharja juurde kuuluva hambapasta.
Kui doktor Grünstein tagasi tuli, võttis ta jälle sõjaka poosi ja pidas pika kõne. Külalised olid läinud ja raske kivi langes ta südamelt. Paljaksnäritud kontide hunnik aga kinnitas tema arvamist, et kõik, kes siin lamavad, on parandamatud simulandid.
“Sõdurid,” alustas ta, “kui teil oleks arunatukestki peas, siis oleksite kõik selle puutumata jätnud ja öelnud: “Kui me selle ära sööme, siis ei usu härra ülemarst enam, et oleme raskesti haiged.” Nüüd aga näitasite ise, et te ei austa minu headust. Ma pumpan teie kõigi maod tühjaks, teen teile klistiiri, püüan pidada teid täielikul dieedil, aga teie õgite ennast täis. Kas tahate kõhukatarri saada? Eksite! Enne kui teie kõhud jõuavad selle kõik ära seedida, teeme nad teil nii põhjalikult puhtaks, et mäletate surmatunnini ja räägite oma lastele, kuidas te ükskord kanu sõite ja muid häid asju õgisite ja kuidas see veerandit tundigi teie kõhus ei püsinud, sest teie maod pumbati jalamaid jälle tühjaks. Ja nüüd kõik minu järel, et te ei unustaks, et ma pole mitte säärane eesel nagu teie, vaid natuke targem kui kõik te kokku. Peale selle teatan ma teile, et saadan teile homme komisjoni kaela, sest te vedelete siin juba ülearu kaua ja ühelgi teist pole midagi viga, kui te võite viie minutiga oma kõhud nii suurepäraselt täis parkida, nagu te sellega alles äsja hakkama saite. Ja nüüd – käies marss!”
Kui järjekord Švejki kätte jõudis, vaatas doktor Grünstein talle otsa ja tänase salapärase külaskäigu meenutamine sundis arsti küsima:
“Kas te tunnete paruniprouat?”
“Ta on minu võõrasema,” vastas Švejk rahulikult. “Kaotas mu noorest peast ära ja leidis nüüd jälle üles…”
Doktor Grünstein aga ütles lühidalt:
“Tehke Švejkile veel üks klistiir.”
Õhtu barakis oli kurb. Mõne tunni eest oli igaühel kõht igasugusest heast ja paremast täis, nüüd aga loksusid seal vaid lahja tee ja kild leiba.
Number 21 ütles akna juurest:
“Uskuge või ei, mehed, aga praetud kana meeldib mulle rohkem kui keedetud.”
Keegi torises pahaselt:
“Andke talle tappa!”
Kuid kõik olid pärast
Johann, tulge siia (
Jumal, karista Inglismaad (
Ühisel jõul (
Jumala, keisri ja isamaa eest (
Kaitsku teid jumal
