kuulda kui: “Näidake keelt!”
Švejk ajas keele nii kaugele välja, et ta nägu muutus lollakaks grimassiks, silmad aga tõmbusid kissi.
“Teatan alandlikult, härra staabiarst, et mul ei ole enam pikemat keelt.”
Järgnes huvitav mõttevahetus Švejki ja komisjoni vahel. Švejk kinnitas, ta teinud selle märkuse seepärast, et arstid ei arvaks, nagu tahaks ta oma keelt nende eest varjata.
Komisjoni liikmete arvamused Švejki kohta aga läksid järsult lahku.
Pooled neist kinnitasid, et Švejk on “ein blöder Kerl”22 teine pool aga väitis, et Švejk on lurjus, kes tahab sõjaväeteenistuse üle irvitada.
“Välk ja pauk, kui me teie sulitempudest jagu ei saa!” karjus komisjoni esimees Švejkile.
Švejk vahtis kogu komisjoni issanda süütu lapse rahuga.
Ülem-staabiarst astus Švejkile lähemale.
“Ma tahaksin näha, te meresiga, mis te õige mõtlete?”
“Teatan alandlikult, et ma üldse ei mõtle.”
“Himmeldonnerwetter!” röögatas üks komisjoni liige mõõka täristades. “Või tema ei mõtle üldse midagi! Miks te, siiami elevant, siis ei mõtle?”
“Teatan alandlikult, ma ei mõtle sellepärast, et sõjaväes on sõduritel mõtlemine keelatud. Kui ma aastaid tagasi üheksakümne esimeses polgus teenisin, siis ütles meie kapten meile ikka: “Sõdur ei tohi ise mõelda. Tema eest mõtleb tema ülemus. Kui sõdur hakkab mõtlema, siis ei ole ta enam sõdur, vaid mingi täitanud tsivilistimolkus. Mõtlemine ei vii…”“
“Pidage lõuad!” katkestas komisjoni esimees vihaselt Švejki jutu. “Meil on teie kohta juba teateid. Der Kerl meint: man wird glauben, er sei ein wirklicher Idiot.. .”23 Te pole mingi idioot, Švejk, te olete kaval, te olete kaabakas, te olete kelm, närukael, täikrae, – kas mõistate?!”
“Teatan alandlikult, et mõistan.”
“Teile öeldi, et peaksite lõuad, kas kuulsite?!”
“Teatan alandlikult, kuulsin, et pean lõuad pidama.”
“Himmelherrgott! Siis pidage lõuad, kui on kästud! Te teate väga hästi, et siis ei tohi lõugu laiutada.”
“Teatan alandlikult, tean, et ma ei tohi lõugu laiutada.”
Härrad ülemused vahetasid pilke ja kutsusid veltveebli.
“See mees,” ütles ülem-staabiarst komisjonist ja näitas Švejki peale, “viia alla kantseleisse ja oodata meie korraldust ja ettekannet. Küll garnisoni vangimajas ta lõugadelaiutamisele lõpp tehakse. See sell on terve nagu purikas, simuleerib ja laiutab veel lõugu ning irvitab oma ülemuste üle. Ta arvab, et me oleme siin ainult tema lõbuks, et kogu sõjaväeteenistus on naljategemine, kometimäng. Küll teile, Švejk, garnisoni vangimajas näidatakse, et sõjaväeteenistus pole mingi kometiasi.”
Švejk läks veltveebli saatel kantseleisse ja ümises üle õue minnes endale habemesse:
Mõtlesin, käin sõjas ära,
nali naljaks, aga siis
nädala või kahe pärast
kobin koju tagasi …
Sel ajal kui valvekorraohvitser karjus kantseleis Švejkile, et säärased tüübid nagu Švejk tuleb maha lasta, õiendas komisjon ülal hospidalitubades simulantidega arveid. Seitsmekümnest haigest pääsesid terve nahaga ainult kaks: üks, kellel granaat oli jala alt ära viinud, ja teine tõelise luumädanikuga.
Üksnes neil kahel jäi sõna “tauglich”24 kuulmata, kõik teised, kaasa arvatud ka kolm hinge vaakuvat tiisikushaiget, tunnistati rindeteenistuseks kõlblikuks, kusjuures ülem-staabiarst ei saanud teisiti, kui pidi momendikohase kõne pidama.
Tema kõne oli sisult lühike ja täis kõige erisugusemaid sõimusõnu. Kõik on lojused ja sõnnik, ja ainult sel juhul, kui nad võitlevad vahvalt keisrihärra eest, võivad nad jälle inimesteks saada ja neile antakse pärast sõda andeks, et nad on tahtnud sõjaväeteenistusest kõrvale hoida ja on simuleerinud. Tema isiklikult aga ei usu seda ja arvab, et neid kõiki ootab köis.
Keegi noor kroonuarst, alles puhas ja rikkumata hing, palus ülem-staabiarstilt, et ka tema võiks kõnelda. Tema kõne erines komisjoni esimehe omast optimismi ja naiivsuse poolest. Ta kõneles saksa keeles.
Kõneles pikalt sellest, et igaüks, kes lahkub haigemajast, et minna sõjaväljale oma polku, peab olema võitja ja rüütel. Ta on veendunud, et nad on lahinguväljal osavad relva kasutama, ausad inimesed igas asjas, nii sõjaväes kui ka eraelus. Et nad on võitmatud sõdalased, kes ei unusta Radecký ja Savoia printsi Eugène’i* kuulsust. Et nad väetavad oma verega keisri kuulsuse ääretut põldu ja viivad võiduka lõpuni missiooni, mis ajalugu neile on pannud. Hulljulgelt, oma elust hoolimata tormaku nad edasi oma polkude kuulidest puretud lippude all, uue kuulsuse ja uute võitude poole.
Pärast ütles ülem-staabiarst koridoris sellele naiivsele mehele:
“Härra kolleeg, võin teile kinnitada, et see oli tühi töö. Neist lurjustest ei oleks teinud sõdureid isegi Radecký ega see teie Savoia prints Eugène. Neile räägi sa ingli keeli või saatana moodi, neile üks kama kõik. Kõik üks lurjuste kari!”
9
ŠVEJK GARNISONI VANGIMAJAS
Viimaseks pelgupaigaks inimestele, kes ei tahtnud sõtta minna, oli garnisoni vangimaja. Ma tundsin ühte kooliõpetaja kohusetäitjat, kes pidi kui matemaatik teenima suurtükiväes, kuid ei tahtnud tulistada ja varastas kelleltki ülemleitnandilt kella, et seeläbi garnisoni vangimajja sattuda. Ta sooritas varguse täiesti ettekavatsetult. Sõda ei imponeerinud talle ega vaimustanud teda. Ta pidas lolluseks tulistada vaenlast ja tappa teisel pool šrapnellide ning granaatidega endataolisi õnnetuid matemaatikaõpetajate kohusetäitjaid.
“Ma ei taha, et mind vihatakse vägivalla pärast,” ütles ta endale ja varastas kella kõige suurema südamerahuga. Esialgu uuriti tema vaimset seisukorda, aga kui ta teatas, et ta tahtis rikastuda, saadeti ta garnisoni vangimajja. Sääraseid inimesi, kes istusid garnisoni vangimajas varguse või petmise pärast, oli palju. Oli ideeinimesi ja mitte-ideeinimesi. Seal istus inimesi, kes pidasid sõda sissetulekuallikaks, nagu mitmesugused tagala ja rinde majandusallohvitserid, kes kõrvaldasid igal võimalikul viisil sõdurite toidumoona ja palgaraha, ja ka väikesi vargaid, kes olid tuhat korda ausamad kui need tüübid, kes neid siia saatsid. Peale selle istusid garnisoni vangimajas sõdurid mitmesuguste puhtsõjäväeliste süütegude eest, nagu distsipliinirikkumised, mässukatsed, deserteerimine. Ja eri grupi moodustasid poliitilised, kellest kaheksakümmend protsenti olid täiesti süütud, kuid üheksakümmend üheksa protsenti neist said karistada.
Sõjaväe kohtu- ja jälitusaparaat oli suurepärane. Igal riigil, mis seisab üldise poliitilise, majandusliku ja moraalse lagunemise ees, on säärane kohtuaparaat. Kohtud, politsei, sandarmeeria ja kari müüdavaid nuhke kaitsesid oma aja ära elanud võimu hiilgust ja aupaistet.
Austrial olid igas väeosas oma nuhid, kes reetsid oma kaaslasi, neid, kellega nad magasid kõrvuti samadel naridel ja kes jagasid rännakutel
Idioot
See sell arvab, et jäädakse uskuma, nagu oleks ta tõepoolest idioot
