Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil. Jaroslav Hašek

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil - Jaroslav Hašek страница 16

Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil - Jaroslav Hašek

Скачать книгу

sest ta ei saanud enam peadki pöörata, ei istuda ega lamada. Ta jäi palavikku ja palavikus sonides andis end arsti visiidi ajal välja. Eks meiegi saanud tema paisete pärast oma jao kannatada, sest ta pidi nende, paisetega veel kolm päeva meie hulgas lamama ja talle anti teine dieet: hommikul kohv saiaga, lõunaks supp ja kneedlid soustiga, õhtul puder või supp, meie aga pidime näljaste, tühjakspumbatud kõhtudega täieliku dieedi juures pealt vahtima, kuidas poiss õgib, matsutab, puhib ja röhitseb täissöönud kõhuga. Ta vedas sellega kolm meest sisse, – üles tunnistasid. Need olid pikali südamevigadega.”

      “Kõige kergem on simuleerida hullumeelsust,” ütles üks simulantidest. “Meie õpetajate kollektiivist on kõrval toas kaks hullu. Üks karjub ööd ja päevad läbi: “Giordano Bruno tuleriit suitseb ikka veel! Alustage uuesti Galilei protsessi!”, teine aga haugub, esmalt kolm korda pikalt auh–auh–auh, siis viis korda kiiresti auh-auh-auh-auh-auh, siis jälle pikalt ja sedasi vahetpidamata. Nad on juba kolm nädalat vastu pidanud. Ma tahtsin esiotsa kah peast põrunut mängida, nimelt usklikku hullumeelset, ja jutlustada paavsti ilmeksimatust, kuid viimaks hankisin endale Malá Stranas ühelt juukselõikajalt viieteist krooni eest maovähi.”

      “Ma tunnen ühte korstnapühkijat Břevnovist*,” segas vahele teine haige, “see teeb sulle kümne krooni eest sihukese palaviku, et kargad aknast välja.”

      “See pole midagi,” ütles kolmas, “Vršovices on keegi ämmaemand, kes väänab sul kahekümne krooni eest jala nii kenasti kõveraks, et jäädki eluks ajaks sandiks.”

      “Mul väänati jalg viie krooni eest välja,” kõlas akna alt voodist, “viie krooni ja kolme õlle eest.”

      “Mul on minu haigus juba rohkem kui kakssada krooni maksma läinud,” teatas tema naaber, kes oli kokku kuivanud nagu peerg. “Nimetage mulle mõnda mürki, mida ma poleks proovinud, – te ei leia. Ma olen elus mürgiladu. Ma olen joonud sublimaati, hinganud sisse elavhõbedaauru, võtnud arseenikut, suitsetanud oopiumi, pruukinud oopiumitinktuuri, raputanud leiva peale morfiumi, neelanud strihniini, rüübanud väävelsüsinikus ja pikriinhappes lahustatud fosforit. Ma olen rikkunud endal maksa, kopsud, neerud, sapi, aju, südame ja soolikad. Keegi ei oska öelda, mis haigust ma põen.”

      “Kõige parem on endale käsivarde naha alla petrooleumi pritsida,” kinnitas keegi ukse juurest. “Minu onupojal vedas nii hästi, et tal lõigati käsi küünarnukist saadik maha, ja nüüd ei tülita teda enam keegi kogu sõja aeg.”

      “Näete nüüd,” ütles Švejk, “mida kõike me peame kannatama oma keisrihärra eest, nii mao tühjakspumpamist kui ka klistiiri. Aastaid tagasi, kui ma oma rügemendis kroonut teenisin, oli asi palju hullem. Sihuke haige seoti “kitseks” kinni ja visati kongi, et ta paraneks. Seal ei olnud sääraseid madratsiga voodeid ega süljekausse nagu siin. Paljas nari, ja haiged olid selle peal siruli. Ükskord oli seal ühel mehel päris ehtne tüüfus ja teisel tema kõrval mustad rõuged. Mõlemad olid “kitseks” kinni seotud ja polgu arst peksis neid jalaga kõhtu, sest ta pidas mõlemaid simulantideks. Kui sõdurid surid, läks asi parlamenti ja ajalehtedesse kah. Meil keelati kohe ajalehtede lugemine ära ja meie kastid otsiti läbi, kas kellelgi on ajalehti. Ja mul ei vea ka iialgi: terves rügemendis ei leitud kellegi kastist ajalehti, ainult minul leiti. Mind saadeti rügemendi raportile ja meie oberst*, üks igavene härg – olgu issand talle armuline –, pistis mu peale röökima, et ma seisaksin valvel ja ütleksin ära, kes kirjutas ajalehtedele, või ta käristab mu lõusta kõrvuni lõhki ja pistab mu niikauaks trellide taha, kuni ma mustaks lähen. Siis tuli rügemendi arst, pistis mulle rusika nina alla ja käratas: “Sie verfiuchter Hund, sie schäbiges Wesen, sie unglückliches Mistvieh,12 sina sotsialisti-könn!” Mina ei pilgutanud silmagi, vaatasin kõigile otse näkku ja vaikisin, parem käsi mütsi ääres, vasak püksiõmblusel. Jooksid mu ümber nagu koerad, haukusid mu peale, aga mina ei teinud väljagi. Pidasin suu, andsin au ja vasak käsi oli püksiõmblusel. Kui nad niiviisi olid pool tundi märatsenud, kargas oberst mu juurde ja möirgas: “Oled sa loll või ei ole sa loll?” – “Teatan alandlikult, härra oberst, olen loll.” – “Kakskümmend üks päeva valju aresti lolluse eest, kaks paastupäeva nädalas, kuu aega kasarmuaresti, neljakümne kaheksaks tunniks “spanglid”*, otsemaid puuri pista, süüa mitte anda, kinni siduda, näidata talle, et riigil pole lolle vaja! Me sul, närakal, need ajalehed peast peksame,” tegi härra oberst pärast pikka ringijooksmist otsuse. Seni kui ma kinni istusin, sündisid kasarmus imelood. Meie oberst keelas sõduritel lugemise üldse ära, olgu või “Pražské Úředni Noviny”, kantiinis* ei tohtinud isegi viinereid ega juustu ajalehe sisse pakkida. Sellest ajast peale hakkasid sõdurid lugema ja meie rügement sai kõige haritumaks rügemendiks. Me lugesime kõiki lehti ja igas kompaniis tehti obersti pihta laule. Ja kui rügemendis midagi juhtus, leidus alati mõni hea mees, kes pistis ajalehte sõnumi pealkirjaga “Sõdurite piinamine”. See polnud veel kõik. Nad kirjutasid parlamendisaadikutele Viini, et need sõdurite kaitseks välja astuksid, ja saadikud hakkasidki parlamendis üksteise järel arupärimisi esitama, et meie oberst on elajas ja muud sellesarnast. Keegi minister saatis meie juurde komisjoni, et asja uurida, ja keegi Frant Henčl Hlubokást sai hiljem kaks aastat, sest tema see oligi, kes kõrvakiilu pärast, mille ta õppustel obersti käest sai, Viini parlamendisaadikute poole pöördus. Kui komisjon ära sõitis, laskis härra oberst meid üles rivistada, terve rügemendi, ja ütles, et sõdur on sõdur, et sõdur peab lõuad pidama ja teenima, ja kui talle midagi ei meeldi, siis on see ülematele vastuhakkamine. “Ah teie, närakad, arvasite, et see komisjon teid aitab?” ütles härra oberst. “Mitte sittagi ta ei aidanud! Ja nüüd marssigu iga kompanii minu eest läbi ja korraku kõva häälega, mis ma ütlesin.” Nii me siis marssisime, üks kompanii teise järel, pead paremale, kus seisis härra oberst, käed püssirihmal, ja karjusime talle: “Ah meie, närakad, arvasime, et see komisjon meid aitab. Mitte sittagi ta ei aidanud!” Härra oberst hirnus nii naerda, et kõht vabises. Siis tuli marsile üheteistkümnes kompanii. Tuleb, lööb sammu, aga kui härra obersti kohale jõuab, siis mitte tuhkagi, vaikus, mitte piuksugi. Obersti hari läks punaseks nagu kukel, ta saatis üheteistkümnenda kompanii tagasi, et see uuesti marsiks. See marssiski uuesti ja vaikis jälle, üks rida teise järel vaatab ainult jultunult härra oberstile näkku. “Ruht!”13 käsutab oberst ja käib õues ringi, peksab piitsaga vastu saapasäärt, sülitab, jääb siis korraga seisma ja käratab: “Abtreten!”14, istub oma kronu selga, ja ongi väravast väljas. Meie ootasime, mis üheteistkümnendast kompaniist saab, aga ei mõhkugi. Ootasime päeva, teise, terve nädala – ikka mitte mõhkugi. Härra oberst ei näidanud oma nägugi kasarmusse, mille üle sõdurid, untrid ja isegi ohvitserid suurt rõõmu tundsid. Siis saime uue obersti, vanast aga räägiti, et see olla kuskil sanatooriumis, sest ta olevat keisrihärrale oma käega kirjutanud, et üheteistkümnes kompanii hakanud mässama.”

      Lähenes pärastlõunase visiidi aeg. Kroonuarst Grünstein astus ühe voodi juurest teise juurde, tema järel velsker kaustikuga.

      “Macuna?”

      “Siin!”

      “Klistiir ja aspiriin! – Pokorný?!”

      “Siin!”

      “Magu tühjaks ja hiniin! – Kovařik?!”

      “Siin!”

      “Klistiir ja aspiriin!” – Kotátko?!”

      “Siin!”

      “Magu tühjaks ja hiniin!”

      Ja nii võeti kõik läbi, üks teise järel, halastamatult, masinlikult, kindlalt.

      “Švejk?!”

      “Siin!”

Скачать книгу


<p>12</p>

Sa neetud koer, sa närune krants, sa õnnetu lojus (saksa k.).

<p>13</p>

Vabalt (saksa k.).

<p>14</p>

Rivitult (saksa k.).