tahtsin õhtul kella kaheksani magada,” vastas kohmetu uksehoidja pükse jalga kiskudes. “Ma maksan perenaisele voodi eest kaks krooni päevas ja mul on lubatud siia lokaalist preilisid tuua. Mařena, tõuse üles!”
Kui ta oli krae kaela saanud ja lipsu ette sidunud, oli ta ka sedavõrd toibunud, et võis Švejkile seletada, et öölokaal “Mimosa” on tõesti üks kõige viisakamatest joogikohtadest, kuhu pääsevad ainult niisugused daamid, kelle kollane pass on täiesti korras, ja palus Švejki lahkelt sisse astuda.
Seevastu polnud uksehoidja sõbratar Švejki suhtes kaugeltki nii leebe ja laskis kuuldavale mõne üpris viisaka väljenduse, millest kõige viisakam oli: “Sa molkuste molkus!”
Kui kutsumata külalised olid lahkunud, läks Švejk proua Müllerovága arveid õiendama, ei leidnud aga virtinast jälgegi peale ühe paberilehekese, kuhu proua Müllerová oli teinud pliiatsiga mõned kraakjalad, milles ta selle õnnetu juhtumi, nimelt Švejki voodi üürimise kohta öölokaali uksehoidjale, väga lihtsalt oma arvamust avaldas:
“Andke andeks, armuline härra, et ma teid enam ealeski ei näe, sest hüppan aknast alla.”
“Valetab,” mühatas Švejk ja jäi ootama. Poole tunni pärast hiilis õnnetu proua Müllerová kööki ja tema murest murtud näost oli näha, et ta ootab Svejkilt lohutussõnu.
“Kui tahate aknast alla hüpata,” ütles Švejk, “siis minge elutuppa, ma tegin seal akna lahti. Ma ei soovitaks teil köögiaknast hüpata, sealt võite aeda rooside peale kukkuda ja roosipõõsad puruks teha, pärast aga peate nad kinni maksma. Kuid toaaknast lendate kenasti kõnnitee peale, ja kui teil on õnne, murrate endal kaela. Aga kui teil ei vea, siis murrate ainult oma küljekondid, käed ja jalad ja peate maksma haigemajale.”
Proua Müllerová puhkes nutma, läks vaikselt tuppa, tõmbas akna kinni, tuli tagasi ja ütles:
“Tuul tõmbab, see ei ole armulise härra reumatismusele hea.”
Siis läks ta voodit üles tegema ning seadis kõik erakordse püüdlikkusega korda. Švejki juurde kööki tagasi tulles aga tähendas ta, endal pisarad silmas:
“Need kaks kutsikat, armuline härra, kes olid hoovis, kärvasid ära. Bernhardiin aga pani läbiotsimise ajal plehku.”
“Jeesus Kristus!” karjatas Švejk. “Sellest tuleb üks igavene supp. Seda hakkab nüüd politsei taga otsima.”
“Ta hammustas ühte härrat politseikomissari, kui see läks teda läbiotsimise ajal voodi alt välja tirima,” jätkas proua Müllerová. “Üks neist härradest ütles enne, et keegi on voodi all, ja nad käskisid bernhardiinil seaduse nimel välja tulla, aga kui see ei tahtnud tulla, siis tiriti ta lagedale. Koer tahtis kõiki maha murda, siis aga tormas uksest välja ega tulnudki enam tagasi. Mind kuulasid nad ka üle, küsisid, kes meil käivad, kas me ei saa välismaalt raha, ja tegid tähendusi, et ma olen rumal, kui ma neile ütlesin, et raha saame välismaalt väga harva, viimane kord kuuskümmend krooni sellelt valitsejahärralt Brnost* angoora kassi eest, kelle kohta te “Národní Politikasse” kuulutuse panite ja kelle asemel te talle datlikasti sees pimeda foksterrierikutsika saatsite. Siis rääkisid nad minuga väga lahkelt, ja et ma korteris üksi olles hirmu ei tunneks, soovitasid siia selle öölokaali uksehoidja, sellesamase, kelle te välja lõite…”
“Mul kohe ei vea selle politseiga, proua Müllerová, küll te näete, kui paljud tulevad nüüd koeri ostma,” ohkas Švejk.
Ei tea, kas need härrad, kes uurisid pärast riigipööret* politsei arhiivi, suutsid lahti šifreerida riigipolitsei salafondi – neid lahtreid, kuhu oli märgitud: B – 40 kr., F – 50 kr., L – 80 kr. jne., kuid nad eksisid kindlasti, arvates, et B, F ja L on mõnede härrade nimetähed, kes müüsid tšehhi rahvast 40, 50, 80 jne. krooni eest must-kollasele kotkale.
B tähendas bernhardiini, F – foksterrieri ja L – leonbergerit. Kõik need koerad vedas Bretschneider Švejki juurest politseivalitsusse. Need olid koledad murjanid, kellel ei olnud midagi ühist nende puhast tõugu koertega, kelle pähe Švejk neid Bretschneiderile kaela sokutas.
Bernhardiin oli segaverelise puudli ja mingi hoovikoera ristsugutis, foksterrieril olid taksikoera kõrvad, ise oli ta lihunikukoera kasvu ja jalad olid tal rangis nagu inglise haigust põdenul. Leonbergeri pea meenutas karjakrantsi karvast koonu, saba oli tal maha raiutud, kere taksikoera kõrgune ja tagumik paljas nagu kuulsatel siledatel ameerika koertel.
Ka salapolitseinik Kalous ise tuli Švejki juurde koera ostma ja lahkus koos haruldase peletisega, kes meenutas tähnilist hüääni šoti lambakoera turjaga. Salajase fondi lahtrisse aga ilmus uus sissekanne: D – 90 kr.
See peletis etendas dogi osa.
Kuid ka Kalousil ei õnnestunud Švejkilt midagi välja uurida, tema käsi käis samuti kui Bretschneiderilgi. Kõige peenemadki poliitilised kõnelused juhtis Švejk koerte ja kutsikate arstimisele ning püüniste panemine kõige osavamal ja salakavalamal viisil ei andnud muud, kui et Bretschneider viis Švejki juurest jälle kaasa uue uskumatult segatud verega värdja.
Ja see oli kuulsa detektiivi Bretschneideri surm. Kui ta korteris oli juba seitse säärast koletist, lukustas ta enda koos nendega tagatuppa ega andnud neile seni suutäit süüa, kuni nad Bretschneideri enda nahka panid.
Ta oli niivõrd aus, et säästis riigikassat matusekuludest.
Politseivalitsuses aga märgiti tema teenistuskirja “Teenistusalaste ülenduste” lahtrisse järgmised traagilised sõnad: “Omaenda koerte poolt nahka pandud.”
Kui Švejk hiljem sellest traagilisest juhtumist kuulda sai, tähendas ta:
“Ei minu mõistus küll kinni võta, kuidas ta viimsel kohtupäeval jälle kokku lapitakse.”
7
ŠVEJK LÄHEB SÕJAVÄKKE
Sel ajal kui Galiitsias Raaba jõe* ääres laiuvad metsad nägid, kuidas Austria väed läbi Raaba jõe põgenesid, ja kui all Serbias Austria diviisid üksteise järel vastu pükse said, olles selle ammugi ära teeninud, tuli Austria sõjaministeeriumil meelde ka Švejk, et too aitaks monarhial seda suppi helpida.
Kui Švejkile toodi kutse, et ta peab nädala aja jooksul Střelecký saarele* arstlikule läbivaatusele ilmuma, vaevasid teda jälle reumavalud ja ta lamas parajasti voodis.
Proua Müllerová keetis talle köögis kohvi.
“Proua Müllerová,” kostis toast Švejki tasane hääl, “proua Müllerová, tulge silmapilguks siia!”
Kui virtin voodi juurde astus, ütles Švejk jälle samasuguse tasase häälega:
“Võtke istet, proua Müllerová.”
Tema hääles oli midagi salapäraselt pühalikku.
Kui proua Müllerová oli istet võtnud, upitas Švejk enda voodis istukile ja teatas:
“Ma lähen sõtta!”
“Neitsi Maria!” hüüatas proua Müllerová. “Mis te seal peale hakkate?”
“Hakkan sõdima,” vastas Švejk hauahäälega. “Austria asjad on väga halvad. Ülalt ronivad vaenlased Krakovi peale, alt aga Ungarisse. Kuhu sa ka ei vaata, igal pool saame mehe moodi vatti, ja sellepärast kutsutaksegi mind sõjaväkke. Ma lugesin ju teile eile
