aeg hullusärgis, et ta ei saaks välja arvutada, millal tuleb maailma lõpp. Ma sain seal kokku ka mitme professoriga, üks nendest käis kogu aeg mu kannul ja seletas, et mustlaste häll on olnud Krkonošes*, teine aga tegi mulle selgeks, et maakera sees on veel üks maakera, hulga suurem kui välimine.
Seal võis igamees rääkida, mis tahtis ja mis sülg parajasti suhu tõi, nagu oleks ta parlamendis. Mõnikord hakkasid nad seal muinasjutte rääkima, ja kui mõne printsessi käsi käis väga halvasti, läksid nad karvupidi kokku. Kõige metsikum oli keegi härra, kes pidas ennast Otto entsüklopeedia kuueteistkümnendaks köiteks ja palus igaüht, et see ta lahti lööks ja sõna “raamatuköitja” üles otsiks, sest muidu olevat ta elu otsas. Ta rahunes alles siis, kui talle hullusärk selga tõmmati. Siis hakkas ta kelkima, et ta on köitmispressi vahele sattunud, ja palus, et talle tehtaks moodne lõige. Üldse elati seal kui paradiisis. Te võite seal lärmata, röökida, laulda, nutta, määgida, vinguda, karata, palvetada, tirelit lüüa, käpuli käia, ühel jalal keksida, ringiratast joosta, tantsida, hüpata, terve päev otsa kükitada ja seinu mööda ronida. Ja mitte keegi ei tule teie juurde ega ütle: “Seda ei tohi teha, härra, see ei ole ilus, häbenege ometi, ise olete haritud inimene.” Õigust öelda on seal ka täitsa vaikseid hulle. Nagu keegi haritud leiutaja, kes urgitses kogu aeg nina ja ütles ainult kord päeva jooksul: “Ma leiutasin just praegu elektri.” Nagu ma räägin, oli hullumajas väga tore elu ja need mõned päevad, mis ma seal veetsin, kuuluvad kõige kaunimate hulka minu elus.”
Ja tõepoolest, juba vastuvõtt ise, mis Švejkile hullumajas osaks sai, kui ta Tšehhimaa kaelakohtust sinna läbivaatamisele toimetati, ületas tema ootused. Kõigepealt kisti ta alasti, siis anti talle mingi halatt, võeti tal sõbralikult kaenla alt kinni ja viidi ta vanni, kusjuures üks sanitaridest lõbustas teda sellega, et jutustas mingit juudi anekdooti. Vannitoas pisteti ta sooja vette, võeti jälle välja ja pandi külma duši alla. Nii tehti temaga kolm korda järjest ja küsiti siis, kuidas see talle meeldib. Švejk ütles, et olevat parem kui Karli silla saunas ja kümblus meeldivat talle väga. “Kui te mul veel küüsi ja juukseid lõikaksite, siis ei puuduks mul täiuslikust õnnest midagi,” lisas ta meeldivalt naeratades.
Ka see soov täideti, ja kui ta oli käsnaga põhjalikult üle hõõrutud, mähiti ta lina sisse, viidi esimesse jaoskonda voodisse, pandi pikali, kaeti vaibaga ning paluti magama jääda.
Švejk jutustab sellest veel tänapäevani mõnuga:
“Kujutage ette, nad kandsid mind, kandsid tõepoolest kätel. Ma olin sel silmapilgul kole õnnelik.”
Ja Švejk vajus voodis õndsasse unne. Siis äratati ta ja pakuti talle kruus piima ning saia. Sai oli juba väikesteks tükkideks lõigatud, ja sel ajal kui üks sanitaridest teda mõlemast käest kinni hoidis, kastis teine saiatükke piima sisse ning pistis talle suhu, nagu söödetakse hanesid jahuklimpidega. Kui nad Švejki toitmisega valmis olid, võtsid nad tal kaenla alt kinni ja viisid käimlasse, kus nad palusid teda õiendada oma suured ja väikesed ihulised vajadused.
Ka sellest imekaunist silmapilgust jutustab Švejk suure mõnuga ja ma ei või seda tõesti tema oma sõnadega korrata, mis temaga seejärel tehti. Mainin vaid seda, et Švejk ütles:
“Üks hoidis mind seejuures kätel.”
Kui ta tagasi toodi, pandi ta uuesti voodisse* ja paluti jälle magama jääda. Kui ta oli uinunud, aeti ta üles ja viidi läbivaatusetuppa, kus Švejkil, kes seisis ihualasti kahe arsti ees, tulid meelde tema kuulsusrikkad kroonusse võtmise päevad, ja tahtmatult pääses tal suust:
“Tauglich!”4
“Mis te ütlesite?” küsis üks arstidest. “Astuge viis sammu edasi ja viis tagasi!”
Švejk astus kümme sammu.
“Ma ju ütlesin teile,” tähendas arst, “et astuge viis sammu.”
“See paar sammu ees või taga ei tähenda mulle midagi,” vastas Švejk.
Seejärel käskisid arstid tal toolile istuda ja üks koputas talle vastu põlve. Siis ütles ta teisele, et refleksid on täiesti normaalsed, mispeale teine pead raputas ja ise Švejkile vastu põlve kopsima hakkas, kuna esimene kiskus Švejki silmalaud lahti ning uuris ta silmateri. Siis läksid nad laua juurde ja vahetasid paar ladinakeelset lauset.
“Kuulge, kas te laulda oskate?” päris üks arstidest Švejkilt. “Kas te võiksite meile midagi laulda?”
“Hea meelega, mu härrad,” vastas Švejk. “Kuigi mul ei ole häält ega muusikalist kuulmist, katsun ma siiski teie lõbuks laulda.”
Ja Švejk pistis lõugama:
Miks nii kurvalt, mungakene,
üksinduses küünlavalgel
istud seal ja pisar langeb
üle kahvatunud palge?
Švejk jättis laulu pooleli ja ütles:
“Edasi ma ei tea, kui tahate, siis ma laulan teile:
Oh, kui raske on mu süda
ja kui valus on mu rind!
Tahaks kaugusesse hüüda,
kutsuda, oh kallim, sind.”
“Ka seda ei tea ma rohkem,” ohkas Švejk. “Ma tean veel esimest salmi laulust “Kus on mu kodumaa?”, siis “Vahva kindral Windisch Grätz* ja teised härrad kindralid varavalges läksid sõtta, vaenlast julgelt ründasid”, ja veel mõnda sihukest rahvalaulu, nagu “Jumal kaitse meie keisrit”* ja “Otsejoones Jaroměři”* ja “Oh anna tuhat keelt Sa mulle!”“
Mõlemad tohtrihärrad vahetasid pilke ja üks neist esitas Švejkile küsimuse:
“On teie vaimset seisukorda kunagi varem uuritud?”
“Kroonus,” vastas Švejk pidulikult ja uhkelt. “Härrad kroonuarstid tunnistasid mu ametlikult ilmseks idioodiks.”
“Mulle paistab, et te olete simulant!” karjus teine arst Švejkile.
“Mina, härrad, ei ole kellegi simulant,” kaitses end Švejk, “ma olen tõeline idioot, võite seda České Budějovicsest üheksakümne esimese polgu kantseleist või Karlínist* tagavaravägede staabist järele küsida.”
Vanem arstidest lõi lootusetult käega ja Švejkile osutades ütles sanitaridele:
“Andke sellele mehele riided jälle tagasi ja viige ta esimesele koridorile kolmandasse klassi, siis tulgu üks teist tagasi ja viigu kõik tema paberid kantseleisse, öelge seal, et nad selle asja kiiresti joonde ajaksid ja et ta meile kauaks kaela ei jääks.”
Arstid heitsid veel mõne vihase pilgu Švejkile, kes taganes aupaklikult, selg ees, ukse poole. Ühe sanitari märkusele, et mis lollus see on, vastas Švejk:
“Ma pole ju riides, vaid alasti, ja ma ei taha härradele midagi niisugust näidata, mis lubaks neil arvata, et ma olen ebaviisakas või ropp inimene.”
Sellest silmapilgust peale, kui sanitarid said käsu Švejkile ta riided tagasi anda, ei hoolinud nad temast enam põrmugi. Nad käskisid tal riided selga ajada ja üks neist viis ta kolmandasse klassi, kus tal oli selle paari päeva jooksul, kui kantseleis tema väljaviskamise pabereid vormistati, täielik võimalus huvitavaid tähelepanekuid teha. Pettunud arstid andsid talle tunnistuse, et ta on “nõrgamõistuseline simulant”.
Sellepärast
