ta valju härra poole:
“Kas tuleb veel midagi alla kirjutada? Või pean ma tulema hommikul?”
“Hommikul viiakse teid kaelakohtusse,” sai ta vastuseks.
“Mis kell, teie ausus? Et ma jumala pärast maha ei magaks.”
“Välja!” karjuti täna juba teist korda Švejkile teiselt poolt lauda, mille ees ta seisis.
Kui Švejk sammus tagasi oma uude trellidega kodusse, ütles ta teda saatvale politseinikule:
“Siin läheb kõik nagu lepase reega.”
Vaevalt oli uks Švejki taga lukku keeratud, kui kongikaaslased külvasid ta üle mitmesuguste küsimustega, millele Švejk andis selge vastuse:
“Just praegu tunnistasin üles, et mina vist olingi see mees, kes tappis ertshertsog Ferdinandi.”
Kuus meest tõmbusid kohkunult täitanud vaipade alla ja ainult bosnialane tähendas:
“Olge lahked!”
Sirutades end narile, ütles Švejk:
“Rumal lugu, et meil pole siin äratuskella.”
Hommikul löödi ta ilma äratuskellatagi maast lahti ning viidi täpselt kell kuus “Rohelises Antonis”* Tšehhimaa kaelakohtusse.
“Varased linnud lendavad kaugele,” ütles Švejk oma reisikaaslastele, kui “Roheline Anton” politseivalitsuse väravast välja veeres.
3
ŠVEJK KOHTUARSTIDE EES
Tšehhimaa kaelakohtu puhtad ja hubased ruumid jätsid Švejkile kõige parema mulje: valgeks võõbatud seinad, mustaks värvitud trellid ja eeluurimisvangla vanemvalvur paks härra Demartini, lillad lõkmed kraenurkadel ning lilla äärega vormimüts peas. Lilla värv pole nõutav mitte ainult siin, vaid ka tuhkapäeva ja suure reede usutalituste puhul.
Kordus sama kuulus lugu, mis oli juhtunud Rooma võimu päevil Jeruusalemma üle*. Vahistatud toodi välja ja toimetati maja alumisele korrusele 1914. aasta pilaatuste* kohtu ette. Kuid kohtu-uurijad, need uusaja pilaatused, lasksid selle asemel et ausalt oma käed puhtaks pesta, tuua Teissigi* juurest paprikat ja pilseni õlut ning läkitasid aina uusi süüdistusmaterjale riigi prokuratuurile.
Kohtus kadus enamasti igasugune loogika ja võitis paragrahv, ja paragrahv kägistas, paragrahv tegi su lolliks, paragrahv pritsis sülge, paragrahv irvitas, paragrahv ähvardas, paragrahv tappis ega andnud armu. Kohtuhärrad olid paadunud seaduseväänajad, koodeksitähe preestrid, kaebealuste õgijad. Austria džunglite tiigrid, kes rihtisid oma hüppe kaebealuse kallale vastavalt paragrahvi numbrile.
Erandi moodustasid mõned üksikud härrad (samuti kui politseivalitsuseski), kes ei võtnud seadust nii tõsiselt. Igal pool võib ka sõkalde hulgas mõni viljatera leiduda.
Ka Švejk sattus ülekuulamisele ühe säärase härra juurde. See oli eakas, heasüdamliku väljanägemisega mees, kes isegi siis, kui ta kuulas üle kuulsat mõrtsukat Valešit*, ei unustanud kunagi ütlemast: “Olge head, võtke istet, härra Valeš, siin on just üks vaba tool.”
Kui Švejk sisse toodi, pakkus vanahärra talle omase armastusväärsusega Švejkile istet ja ütles:
“Teie siis oletegi see härra Švejk?”
“Ma arvan, et pean ikka olema,” vastas Švejk, “sest juba minu isa oli Švejk ja ema Švejková. Ma ei tohi neile ometi sihukest häbi teha, et salgaksin oma nime maha.”
Lahke muhelus libises üle kohtu-uurija näo:
“Toreda supi olete endale keetnud. Teil on palju hinge peal.”
“Mul on ikka palju hinge peal,” kostis Švejk ja naeratas veelgi armastusväärsemalt kui kohtu-uurija. “Mul on võib-olla rohkemgi hinge peal kui teil, teie ausus.”
“Seda on näha protokollist, millele te alla kirjutasite,” tähendas kohtu-uurija samasugusel lahkel toonil. “Ega teile politseis mingit survet avaldatud?”
“Ei miskit, teie ausus. Ma ise küsisin nende käest, kas pean alla kirjutama, ja kui nad ütlesid, et pean, siis kuulasin ma ka nende käsku. Ega ma võinud nendega omaenese allkirja pärast ometi kaklema minna! Sellest poleks mulle miskit kasu olnud. Igas asjas peab valitsema kord.”
“Kas tunnete enese täiesti terve olevat, härra Švejk?”
“Täitsa terve just ei ole, härra nõunik. Mul on reuma ja ma määrin ennast opodeldokiga.”
Vanahärra naeratas jälle lahkelt:
“Mis te selle kohta arvate, kui laseksime teid kohtuarstidel läbi vaadata?”
“Ma arvan, minu asi pole nii halb, et need härrad peaksid minu pärast asjatult oma aega raiskama. Keegi tohtrihärra politseivalitsuses vaatas mind juba korra läbi, kas mul pole ehk tripperit.”
“Teate, härra Švejk, me proovime siiski nende härrade kohtuarstidega. Moodustame väikese komisjoni, paneme teid eeluurimisvanglasse ja te puhkate end vahepeal kenasti välja. Muide, veel üks küsimus: protokollist paistab, et te olete seletanud ja kuuldusi levitanud, et varsti puhkeb sõda?”
“Seda küll, palun väga, teie ausus. Üsna varsti läheb lahti.”
“Aga kas teil ei käi mõnikord langetõvehoogusid peal?”
“Palun väga, ei käi. Ainult ükskord ei puudunud palju, et oleksin Karli platsil maha langenud, kui ühelt autolt müksu sain. Kuid see oli mitu aastat tagasi.”
Sellega ülekuulamine lõppeski. Švejk ulatas kohtu-uurijale käe, ja kui ta jälle oma kambris oli, ütles ta oma kaaslastele:
“Mind hakkavad kohtutohtrid selle härra ertshertsog Ferdinandi tapmise pärast läbi vaatama.”
“Mind on ka kohtuarstid kord läbi vaadanud,” tähendas keegi noormees, “siis, kui ma vaipade pärast vannutatud meeste ees seisin. Mind tunnistati nõrgamõistuslikuks. Nüüd lõin viluks rehepeksukatla ja nad ei saa mulle midagi teha. Eile ütles mulle mu advokaat, et kui mind on ükskord juba nõrgamõistuslikuks kuulutatud, siis peab mulle sellest eluks ajaks kasu olema.”
“Mina isiklikult ei usu nende kohtuarstide sisse mitte üks põrm,” märkis keegi haritud olemisega mees. “Kui ma ükskord vekslivõltsimise ette võtsin, käisin enne igaks juhuks doktor Heverochi* loenguid kuulamas. Ja kui mind kinni võeti, siis simuleerisin paralüütikut, täpipealt nii, nagu kirjeldas seda doktor Heveroch. Hammustasin ühte komisjoni kohtuarsti jalast, jõin tindipoti tühjaks ja, palun vabandust, härrased, tegin terve komisjoni silme all nurka. Kuid selle eest, et ma ühele hambad säärde lõin, tunnistasid nad mind täiesti terveks, ja ma olingi omadega vahel.”
“Mina ei karda mitte üks raas nende härrade läbivaatamist,” kuulutas Švejk. “Kui ma kroonut teenisin, vaatas mind läbi keegi loomatohter ja kõik lõppes päris hästi.”
“Kohtuarstid on igavesed reod,” arvas keegi väikest kasvu kössis mees. “Hiljuti kaevati minu heinamaal juhuslikult välja luukere ja kohtuarstid ütlesid, et sellele inimesele on mingi kõva asjaga pähe löödud ja et ta on neljakümne aasta eest tapetud. Mina aga olen
