raputas südamlikult tema kätt ja ütles:
“Olen väga rõõmus. Ma teadsin, kui see härra teile ütles, et nad tulevad teile järele, siis peab ta ka oma sõna. Säärane täpsus on hea asi.”
Kuid härra Palivec avaldas arvamust, et säärane täpsus pole mitte sittagi väärt, jä küsis Švejkilt vargsi, kas teised areteeritud härrad pole ehk vargad, mis võib talle kui ärimehele kahjuks tulla.
Švejk seletas talle, et peale ühe, kes viibib siin sellepärast, et tahtnud kedagi Holice talumeest tappa ja paljaks röövida, kuuluvad kõik nende seltskonda ertshertsogi pärast.
Härra Palivec solvus ja ütles, et ta ei istu siin mingi tobeda ertshertsogi, vaid keisrihärra enese pärast. Ja kuna see hakkas teisigi huvitama, jutustas Palivec neile, kuidas kärbsed olid reostanud Tema Keiserliku Kõrguse.
“Mustasid teise mul ära, rajakad,” lõpetas ta oma loo, “ja tõid mu lõppude lõpuks vangi. Seda ma neile kärbestele ei jäta!” lisas ta ähvardavalt.
Švejk heitis uuesti magama, kuid ta ei saanud und kuigi kauaks, sest talle tuldi järele, et teda ülekuulamisele viia.
Nii kandis Švejk, minnes trepist üles kolmandasse osakonda ülekuulamisele, oma risti Kolgata mäele ega aimanud isegi, millised märtrikannatused teda ootavad.
Kui Švejk märkas koridoris silti, et maha sülitamine on keelatud, palus ta politseinikult luba süljekaussi kasutada, astus lihtsameelsusest särades kantseleisse ja sõnas:
“Soovin kõigile auväärsetele härrastele tere õhtust.”
Vastuse asemel andis keegi talle müksu ribide vahele ja tõukas ta laua juurde, mille taga istus külma ametnikunäoga härra, kelle ilme väljendas elajalikku julmust, nagu oleks ta just parajasti välja karanud Lombroso raamatust “Kurjategijate tüübid”.*
Ta vaatas Švejkile verejanuliselt otsa ja ütles:
“Ärge mängige lolli!”
“Ma ei saa sinna midagi parata,” vastas Švejk tõsiselt. “Mind vabastati sõjaväeteenistusest lolluse pärast ja spetsiaalne komisjon tunnistas mind ametlikult idioodiks. Ma olen ametlik idioot.”
Kurjategija väljanägemisega härra kiristas hambaid:
“See, milles teid süüdistatakse ja milles te süüdi olete, tõendab, et te olete täie aru ja mõistuse juures.”
Ja sealsamas luges ta Švejkile ette terve rea mitmesuguseid kuritegusid, alates riigi reetmisest ja lõpetades Tema Keiserliku Kõrguse ning keisrikoja liikmete teotamisega.
Selles kuritegude reas säras ka ertshertsog Ferdinandi tapmise heakskiitmine, millest hargnes uus kuritegude rodu, mille hulgast kerkis esile süüdistus mässule õhutamises, kuivõrd kõik oli sündinud avalikus kohas.
“Mis te selle kohta ütlete?” küsis elajalikult julmade näojoontega härra võidurõõmsalt.
“Sellest jätkub,” vastas Švejk süütult. “Ülearune teeks ainult kahju.”
“No näete, ise võtate omaks.”
“Ma võtan kõik omaks. Valjus peab valitsema, valjuseta ei saavutaks keegi midagi. Nagu siis, kui ma veel kroonut teenisin …”
“Pidage lõuad!” karjus politseikomissar Švejkile. “Rääkige siis, kui teilt küsitakse. Saite aru?”
“Miks ei saanud,” vastas Švejk. “Teatan alandlikult, et saan aru, ja kõiges, mida suvatsete ütelda, orienteerun vabalt.”
“Kellega te läbi käite?”
“Oma virtinaga, teie ausus.”
“Aga on teil tuttavaid siinsetes poliitilistes ringides?”
“On küll, teie ausus, ostan järjest “Národoní Politika” – “lita” – õhtust väljaannet*.”
“Välja!” röögatas elajaliku näoga härra Švejkile.
Kui Švejk kantseleist välja viidi, ütles ta: “Head ööd, teie ausus.”
Oma kongi tagasi jõudnud, teatas Švejk kõigile vahistatuile, et see pole ülekuulamine, vaid lausa naljategu. Karjutakse pisut teie peale ja visatakse lõpuks välja.”
“Ennemalt,” jätkas Švejk, “oli asi palju hullem. Ma lugesin ükskord mingisugusest raamatust, et süüalune pidi. kõndima mööda tulikuuma rauda ja jooma sula tina, kui taheti teada saada, kas ta on süütu. Või siis jälle, kui ta ei tahtnud üles tunnistada, aeti talle hispaania saapad* jalga ja tõmmati ta piinapingile, või kõrvetati põleva tõrvikuga ta külgi, nagu tehti püha Jan Nepomuckýga*. See olevat nii röökinud, nagu oleks teda tappa tahetud, ega jätnud enne järele, kui ta Eliška sillalt veekindlas kotis alla visati.* Sihukesi lugusid on palju olnud. Peale selle käristati inimesi neljaks või pandi kuskil muuseumi juures terava vaia otsa istuma. Ja kui inimene visati ainult auku, et ta seal nälga sureks, siis tundis sihuke inimene ennast otsekui uuestisündinuna. Praegusel ajal aga on vangisistumine lausa lust,” kiitis Švejk edasi. “Ei ole neljaks käristamist ega hispaania saapaid. Meil on narid, meil on laud, meil on pingid, ruumi on laialt, meile on lobi ette nähtud, leiba antakse, kannutäis vett tuuakse ja peldik on otse nina all. Igas asjas on näha progressi. Tõsi küll, ülekuulamisele minna on kaugevõitu – läbi kolme koridori ja üks kord üles, kuid selle-eest on koridorid puhtad ja rahvast täis. Seal viiakse üht sinna, teist tänna, noori ja vanu, mehi ja naisi. Ole rõõmus, et sul ei tule siin vähemalt üksi olla. Igaüks käib rahulikult oma teed ja pole vaja karta, et talle kantseleis öeldakse: “Me pidasime nõu ja homme, nagu ise soovite, kistakse teid neljaks tükiks või pannakse tuleriidale.” Ega see kerge olnud valida, ja ma arvan, mu härrad, et paljudki meist oleksid sihukesel momendil üsna pigis. Jaa, tänapäeval on asjalood muutunud meie kasuks.”
Švejk lõpetas parajasti kaitsekõnet moodsale vangispidamisele, kui valvur avas ukse ja hüüdis:
“Švejk, pange riidesse, lähete ülekuulamisele.”
“Kohe panen,” vastas Švejk, “mul ei ole midagi selle vastu, kuid ma kardan, et tegemist on miski eksitusega, sest mind visati kord juba ülekuulamiselt välja. Pealegi kardan ma, et teised härrad, kes minuga koos istuvad, saavad mulle pahaseks, et ma juba teist korda järjest ülekuulamisele lähen, nemad aga pole täna õhtul veel kordagi olnud. Nad võivad mulle kadedaks saada.”
“Ronige välja ja ärge lobisege,” vastati Švejki džentelmenlikkuse-avaldusele.
Švejk leidis enese jälle kurjategija-tüüpi härra eest, kes küsis talt ühegi sissejuhatuseta valjult ja kindlalt:
“Kas tunnistate end kõiges süüdi?”
Švejk tõstis oma heasüdamlikud sinised silmad halastamatu mehe poole ja ütles lahkelt:
“Kui soovite, teie ausus, et ma end süüdi tunnistan, siis ma teen seda, sest see ei või mulle kahju tuua. Kui te aga ütlete: “Švejk, ärge tunnistage end milleski süüdi!” siis puiklen vastu kuni viimse hingetõmbeni.”
Vali härra kirjutas midagi toimikusse, ulatas Švejkile sule ja käskis tal alla kirjutada.
Ja Švejk kirjutas alla Bretschneideri tunnistustele ning järgmisele juurdekirjutusele:
