style="font-size:15px;"> ŠVEJK SALMI TÄNAVA POLITSEIJAOSKONNAS
Pärast hullumajas veedetud kauneid ja helgeid päevi saabusid Švejkile tunnid täis tagakiusamist. Politseiinspektor Braun lavastas Švejkiga kohtumise stseeni üliarmastusväärse keisri Nero aegsete Rooma maavalitsejate julmusega. Armuheitmatult, nagu tollalgi, kui nad hüüdsid: “Visake see kristlasenäru lõvide kätte!”, ütles inspektor Braun: “Pistke ta trellide taha!”
Ei sõnagi rohkem ega vähem. Ainult härra politseiinspektori silmad lõid seejuures iseäraliku perversse ihaga särama.
Švejk tegi kummarduse ja lausus uhkelt:
“Ma olen valmis, härrad. Ma arvan, et “trellide taha” tähendab sedasama mis vangi minna, ja see pole sugugi nii hull.”
“Ärge laiutage midagi,” vastas politseiülemus, mispeale Švejk kostis:
“Ma olen üpris alandlik inimene ja tänulik kõige eest, mis te minu heaks teete.”
Kongis istus nariäärel keegi sügavais mõtteis mees. Istus apaatselt ja tema ilmest võis näha, et kui kongiukse lukuaugus ragises võti, ei uskunud ta, et see uks võiks kunagi avada talle tee vabadusse.
“Minu lugupidamine, teie ausus,” ütles Švejk tema kõrval naril istet võttes. “Ei tea, mis kellaaeg peaks olema?”
“Mul pole kella, mu härra,” vastas muremõtteis mees.
“Siin pole sugugi nii hull,” katsus Švejk juttu jätkata, “narid on hööveldatud laudadest.”
Tõsine mees ei vastanud, tõusis ja hakkas väikeses ruumis ukse ja nari vahel kiiresti edasi-tagasi kõndima, nagu ruttaks ta midagi päästma.
Vahepeal uuris Švejk teesklematu huviga seintele kraabitud kirjutusi. Seal oli kirjutus, milles keegi tundmatu arreteeritu tõotas alustada politseiga võitlust elu ja surma peale. Tekst kõlas nii: “Küll te selle supi ara sööte.” Teine vangistatu oli kirjutanud: “Minge perse, kuked*!” Kolmas jälle konstateeris lihtsalt fakti: “Istusin siin 5. juunil 1913 ja mind koheldi viisakalt. Josef Mareček, kaupmees Vršovicest*.” Seal oli ka kirjutus, mis vapustas oma sügavamõttelisusega: “Heida armu, suur jumal…” ja selle all:”Lakkuge mu p.” P-täht oli siiski läbi tõmmatud ja selle kõrvale kirjutatud suurte tähtedega “HÕLMA”. Kõrvale aga oli keegi luuleline hing jäädvustanud värssides:
Kurvalt istun ojakese kaldal,
päikseloojangusse kaen ma,
sinna, kus mu armas kallis neiu
üksi olles tunneb hingevaeva.
Mees, kes tormas ukse ja nari vahet, nagu tahaks ta maratonijooksu võita, jäi lõpuks seisma, vajus jälle väsinult oma vanale kohale tagasi, võttis pea käte vahele ja röögatas järsku:
“Laske mind välja!”
“Ei, nad ei lase mind välja,” ütles ta endamisi, “ei lase, ei lase. Olen siin juba hommiku kella kuuest saadik.”
Äkki tuli talle südamepuistamise hoog peale, ta ajas end sirgu ja küsis Švejkilt:
“Ega teil juhuslikult rihma pole? Ma tõmbaksin ennast üles.”
“Selles võin teid heameelega aidata,” vastas Švejk ja võttis pükste pealt rihma. “Ma pole veel iialgi näinud, kuidas inimesed ennast vangimajas rihma otsa riputavad. Ainult see on rumal lugu,” jätkas ta ringi vahtides, “et siin pole ühtegi konksu. Akna käepide ei pea teid kinni. Või siis pooge ennast põlvili olles nari külge, nagu tegi Emmause kloostri* munk, kes tõmbas enda ühe juudiplika pärast krutsifiksi* külge. Mulle meeldivad enesetapjad väga, nii et laske aga käia.”
Muremõtetes mees, kellele Švejk oma pükstehoidja pihku toppis, põrnitses rihma, virutas selle nurka ja puhkes nutma. Ta hõõrus oma mustade kätega pisaraid laiali ja kisendas ahastades:
“Mul on lapsed! Ma olen siin joomise ja kõlvatu elu pärast, issand jumal! Mu vaene naine! Mis öeldakse mulle töökohas? Mul on lapsed! Ma olen siin joomise ja kõlvatu elu pärast…” Ja nii lõpmatult edasi.
Viimaks ta siiski pisut nagu rahunes, läks ukse juurde ja hakkas jalgade ja rusikatega vastu ust pommima. Ukse tagant kostis samme ja hääl päris: “Mis vaja?”
“Laske mind välja!” hüüdis ta säärase häälega, nagu oleks tal surm selja taga.
“Kuhu?” kõlas küsimus teiselt poolt.
“Tööle,” vastas õnnetu isa, abikaasa, ametnik, joomar ja liiderdaja.
Koridori vaikusest kõlas naeru, võigast naeru, ja sammud eemaldusid jällegi.
“Nagu mulle näib, ei salli see härra teid, kui ta teie üle niiviisi naerab,” tähendas Švejk, misjärel lootuse kaotanud mees jälle tema kõrvale istus. “Sihuke valvur, kui see kord vihastab, võib palju paha teha, aga kui ta veel rohkem vihastab, on ta kõigeks valmis. Kui te ei taha ennast üles puua, siis istuge ainult rahulikult ja oodake, kuidas asjad arenevad. Kui te olete ametnik, abielus ja teil on lapsed, siis – pean ütlema – on see hirmus küll. Kui ma ei eksi, olete arvatavasti kindel, et teid lastakse ametist lahti.”
“Seda ei oska ma teile öelda,” ohkas mees, “sest ma ei mäleta isegi, millega ma hakkama sain. Tean ainult seda, et mind visati kusagilt välja ja ma tahtsin sinna tagasi trügida, et sigarit põlema panna. Algas aga kõik väga ilusasti. Meie osakonnajuhataja pühitses oma sünnipäeva ja kutsus meid kõiki veinikeldrisse, sealt läksime teise, siis kolmandasse, neljandasse, viiendasse, kuuendasse, seitsmendasse, kaheksandasse, üheksandasse…”
“Tahate, et ma aitan teil lugeda?” küsis Švejk. “Ma tunnen neid asju, käisin ükskord ühe öö jooksul kahekümne kaheksas joogikohas, kuid tõele au andes ei võtnud ma kusagil rohkem kui ülimalt kolm õlut.”
“Lühidalt öeldes,” jätkas nii suurejooneliselt sünnipäeva pühitsenud ülema õnnetu alam, “kui olime umbes tosina igasuguseid joogikohti läbi käinud, märkasime, et meie ülemus on kadunud, ehkki olime ta nööri külge sidunud ja vedasime teda nagu kutsikat järel. Me läkšime-otsisime teda igalt poolt ja kaotasime viimaks üksteise, mina aga leidsin enda lõppude lõpuks ühest öölokaalist Vinohradys*, väga viisakast asutusest, kus ma jõin mingisugust likööri otse pudelist. Mis ma pärast tegin, seda ma ei mäleta. Tean ainult, et kui mind siia toodi, siis siin, politseivalitsuses, kandsid mõlemad politseinikud ette, et ma olla ennast täis joonud, kõlvatult käitunud, kedagi daami löönud, varnast kellegi võõra kübara võtnud ja selle taskunoaga katki lõiganud, naiskapelli laiali peksnud, ülemkelnerit kõigi ees kahekümnekroonilise varguses süüdistanud, laual, mille taga ma istusin, marmorplaadi puruks põrutanud ja naaberlaua ääres istuva võõra härra musta kohvi sisse meelega sülitanud. Midagi rohkem ma ei teinud, vähemalt ei suuda mäletada, et oleksin veel midagi teinud. Ja uskuge mind, ma olen väga korralik ja intelligentne inimene, kes ei mõtle millelegi muule kui oma perekonnale. Mis te ütlete selle peale? Ma pole ju mõni mürgeldaja.”
“Kas nägite palju vaeva, enne kui selle marmorplaadi katki saite, või virutasite ühe hoobiga puruks?” päris Švejk vastust võlgu jäädes huvitatult.
“Ühe hoobiga,” vastas intelligentne härra.
“Siis olete kadunud,” arvas Švejk murelikult. “Teile tehakse selgeks, et te valmistusite selleks pikaajalise
