on oma vead. Nagu ükskord Nusles, just silla juures, mis viib üle Botiči*, astus öösel, kui ma tulin “Banzetist”, minu juurde keegi härra ja virutas mulle kaikaga pähe. Kui ma pikali maas olin, valgustas ta mind ja ütles: “See on eksitus, see pole tema.” Ja sellepärast, et ta oli eksinud, vihastas ta nii, et virutas mulle veel ühe matsaka üle turja. Inimesel on juba sündimisest saadik veres surmatunnini eksida. Nagu seegi härra, kes leidis öösel poolsurnuks külmunud hullu koera, võttis ta koju kaasa ja pistis naise juurde voodisse. Koer sai sooja, tal tuli eluvaim tagasi ja ta pures tervet perekonda, kõige väiksema aga kiskus hällis puruks ja õgis ära. Või ma toon teile näite, kuidas eksis keegi treial meie majast. Ta tegi võtmega lahti Podolí kiriku ukse*, sest ta arvas, et on oma kodus, võttis käärkambris riided seljast, sest ta arvas, et see on tema köök, ja viskas altarile magama, sest ta arvas, et see on tema voodi, võttis peale pühade kirjadega tikitud vaiba ja pani pea alla evangeeliumi ja teisi pühasid raamatuid, et pea oleks kõrgemal. Hommikul leidis kirikuteener ta sealt, ja kui treial hakkas taipama, ütles ta kirikuteenrile üsna heasüdamlikult, et see on eksitus. “Tore eksitus, kui me säärase eksituse pärast peame laskma kiriku uuesti sisse õnnistada,” arvas kirikuteener. Siis viidi treial kohtuarstide ette ja need tegid talle selgeks, et ta oli täiesti kaine ja täie mõistuse juures olnud, sest kui ta oleks olnud lakku täis, siis poleks ta ka oma võtmega kirikuukse lukuauku trehvanud. Hiljem see treial suri Pankrácis. Ma toon teile veel ühe näite, kuidas Kladnos* eksis üks politseikoer, selle kuulsa rittmeistri Rotteri hunt. Rittmeister Rotter õpetas neid koeri ja katsetas hulguste kallal, kuni kõik hulgused hakkasid Kladno ümbrusest eemale hoidma. Siis andis ta käsu, et sandarmid tooksid talle maksku mis maksab mõne kahtlase tüübi. Nad tõidki talle kellegi üpris viisakalt riides mehe, kelle nad olid leidnud Lány metsas kännul istumas. Rittmeister käskis kohe tema pintsakuhõlmast tüki riiet lõigata ja andis riidetüki oma politseikoertele nuusutada. Siis viidi mees linna taha mingisugusesse telliskivitehasesse ja lasti õpetatud koerad tema jälgedele. Koerad leidsidki mehe üles ja tõid ta tagasi. Siis kästi sel mehel redelit mööda pööningule minna, sealt üle müüri ronida ja tiiki karata, ja koerad tema järel. Lõpuks selgus, et see mees oli keegi tšehhi radikaalne parlamendisaadik, kes oli sõitnud Lány metsa jalutama, kui tal parlamendis istumisest villand sai. Sellepärast ma räägingi, et kõik inimesed on ekslikud, kõik teevad vigu, olgu õpetlane või harimata lambapea. Ka ministrid eksivad.”
Kohtuarstide komisjon, kes pidi kindlaks määrama, kas Švejk oma vaimse taseme juures peab vastutama või ei pea ta mitte vastutama kõigi nende kuritegude eest, milles teda süüdistati, koosnes kolmest erakordselt tõsisest härrast, kellest igaühe vaated erinesid põhjalikult mõlema ülejäänu vaadetest.
Seal oli esindatud kolm erinevat psühhiaatria teaduslikku koolkonda ja vaatekohta.
Kui need vastandlikud teaduslikud leerid jõudsidki Švejki juhtumi puhul täielikule üksmeelele, siis tuleb seda seletada ainuüksi selle jalustrabava muljega, mida Švejk tervele komisjonile juba esimesel hetkel avaldas, kui ta astus tuppa, kus pidi kontrollitama tema vaimset seisukorda, ja seinal Austria keisri pilti märgates valjusti hüüdis: “Mu härrad, elagu keiser Franz Joseph I!”
Asi oli täiesti selge. Švejki spontaanse meeleavalduse tõttu langes ära terve rida küsimusi ja jäi esitada vaid mõned kõige tähtsamad, et vastused kinnitaksid seda esialgset arvamust Švejki kohta, mis oli kujunenud psühhiaatria doktori Kallersoni, doktor Heverochi ja inglase Weikingi* süsteemi põhjal.
“Kas raadium on raskem kui tina?”
“Vabandage, ma pole neid kaalunud,” vastas Švejk oma armastusväärse naeratusega.
“Kas te usute maailma lõppu?”
“Enne peaksin ma seda lõppu nägema,” vastas Švejk ükskõikselt, “igal juhul ei saabu ta veel homme.”
“Kas võiksite välja arvutada maakera läbimõõdu?”
“Vabandust, ei võiks,” kostis Švejk; “Kuid ka mina tahaksin teile, mu härrad, ühe mõistatuse anda: neljakordne maja, majal on iga korra peal kaheksa akent, katusel kaks pööninguakent ja kaks korstnat, igal korral on kaks üürnikku. Nüüd ütelge mulle, härrad, mis aastal suri kojamehe vanaema?”
Kohtuarstid vahetasid paljutähendavaid pilke, kuid siiski esitas üks neist veel säärase küsimuse:
“Kas teate kõige sügavamat kohta Vaikses ookeanis?”
“Vabandust, seda küll ei tea,” kõlas vastus, “kuid ma arvan, et seal on kindlasti sügavam kui Vltavas Vyšehhradi* kalju all.”
Komisjoni esimees küsis lühidalt: “Kas aitab?” Kuid üks liikmeist palus siiski luba esitada veel järgmise küsimuse:
“Kui palju on 12 897 korda 13 863?”
“729,” vastas Švejk silma pilgutamata.
“Ma arvan, et sellest piisab,” tähendas komisjoni esimees. “Võite kaebealuse oma kambrisse tagasi viia.”
“Tänan teid, härrased,” ütles Švejk aupaklikult, “ka mulle aitab täiesti.”
Kui Švejk oli läinud, tuli kolme mehe kolleegium üksmeelsele otsusele, et Švejk on kõigi õpetatud psühhiaatrite poolt avastatud loodusseaduste põhjal ilmne lollpea ja idioot.
Otsuses, mis saadeti kohtu-uurijale, öeldi muuhulgas: “Allakirjutanud kohtuarstid toetuvad komisjoni ette saadetud ülalnimetatud Josef Švejki täielikule vaimsele nürimeelsusele ja kaasasündinud kretinismile, mis väljendub sõnades, nagu: “Elagu keiser Franz Joseph I!”, mis on küllaldane, et valgustada Josef Švejki kui ilmse idioodi vaimset seisukorda. Sellest lähtudes teeb allakirjutav komisjon ettepaneku: 1) Josef Švejki eeluurimine lõpetada ja 2) Josef Švejk psühhiaatriasse kliinikusse uurimisele saata, et kindlaks teha, mil määral on tema vaimne seisukord ohtlik tema ümbrusele.”
Samal ajal, kui koostati seda otsust, pajatas Švejk oma kongikaaslastele:
“Ferdinandi peale nad vilistasid ja rääkisid minuga hoopis hullemaid lollusi. Lõppude lõpuks ütlesime üksteisele, et sellest jutust, mis me rääkisime, aitab meile ja läksime lahku.”
“Ma ei usu kedagi,” häälitses väikesekasvuline kössis mehike, kelle heinamaalt oli juhuslikult luukere välja kaevatud. “See kõik on üks valskuse tegemine.”
“Ka valskust on vaja teha,” ütles Švejk ja heitis õlekotile. “Kui kõik inimesed mõtleksid teistest ainult õiglaselt, notiksid nad üksteist vastastikku võimalikult kiiresti maha.”
4
ŠVEJK VISATAKSE HULLUMAJAST VÄLJA
Kui Švejk hullumaja elu tagantjärele kirjeldas, tegi ta seda erakordselt ülistavate sõnadega:
“Tõepoolest ma ei tea, mispärast need hullud nii pahased on, kui neid seal kinni peetakse. Inimene võib seal ihualasti mööda põrandat roomata, uluda nagu šaakal, märatseda ja hammustada. Kui inimene teeks midagi säärast kuskil promenaadil, ajaks rahvas silmad imestusest pärani, kuid seal vaadatakse seda kui kõige igapäevasemat asja. Hullumajas valitseb säherdune vabadus, millest isegi sotsialistid ei oska und näha. Seal võib inimene pidada ennast issandaks jumalaks eneseks või neitsi Maarjaks või Rooma paavstiks või Inglise kuningaks või meie oma keisriks või pühaks Václaviks*, kuigi see, kes pidas ennast pühaks Václaviks, oli kogu aeg kinni seotud ja lamas ihualasti üksikkambris. Seal oli ka keegi, kes kisendas, et ta on peapiiskop, olgugi et ta muud ei teinud, kui õgis, ja veel midagi, vabandust, teate seda, mis käib õgimise järel, aga seal ei tunta sellest
