Salakütid tapsid ta ära ja maha jäi lesk kahe lapsega. See võttis aasta pärast endale jälle metsavahi, Pepík Šavlovici Mydlovaryst. Ja ka see lasti tal maha. Siis läks ta kolmandat korda mehele, jälle metsavahile, ja ütles: “Kolm on kohtu seadus. Kui ka nüüd ei vea, siis enam ei tea, mis teha.” See lasti tal muidugi jälle maha ja tal oli nende metsavahtidega juba ühtekokku kuus last. Ta läks Hluboká vürstihärra enda kantseleisse ja kurtis seal, missugune häda ja õnnetus on tal nende metsavahtidega. Talle soovitati Ražice kalatiigi vahti Jarešit*. Ja mis te ütlete: selle uputasid nad kalapüügi ajal ära ja sellega oli naisel samuti kaks last. Siis võttis ta endale ühe ruunaja Vodňanyst, kuid see lõi naise ühel ööl kirvega surnuks ja läks andis enese ise üles. Kui teda siis Písekis* maakonnakohtu juures üles poodi, hammustas ta papil nina otsast ja ütles, et ei kahetse midagi, ja lisas veel miskit õige vänget keisrihärra kohta.”
“Ega te ei tea, mis ta tema kohta ütles?” päris Bretschneider lootusrikkal häälel.
“Seda ma ei või öelda, sest mitte keegi pole julgenud seda korrata. Räägitakse, et tema sõnad olid midagi hirmsat ja koledat, et keegi kohtunõunik, kes oli seal juures, läks sellest hulluks ja teda hoitakse tänase päevani eraldi, et midagi avalikkuse ette ei tuleks. Ega see olnud mõni lihtne keisrihärra teotamine, nagu võib juhtuda pommis peaga.”
“Ja missuguseid keisrihärra teotamisi juhtub siis pommis peaga?” päris Bretschneider.
“Palun teid, härrased, pöörake teine lehekülg,” anus kõrtsmik Palivec. “Teate, see ei meeldi mulle. Juhtub keel vääratama ja ongi inimesel pahandus kaelas.”
“Ah et missuguseid keisrihärra teotamisi juhtub pommis peaga?” kordas Švejk. “Mitmesuguseid. Tõmmake nina täis, laske endale Austria hümni mängida ja küll siis näete, mis te suust välja ajate. Te räägite keisrihärrast nii palju igasugust jama kokku, et kui sellest poolgi tõsi oleks, jätkuks talle häbi terveks eluajaks. Aga õigust öelda pole vanahärra seda ära teeninud. Mõtelge ise: poja Rudolfi kaotas ta siis, kui see oli õitsvas eas, täis mehejõudu*, naine Elisabeth torgati tal viiliga surnuks, siis kaotas ta Jan Orthi*, Mehhiko keisrist veli* lasti tal kuskil kindluses mingisuguse seina ääres maha. Nüüd, tema vanas eas kõmmutati maha ta onu. Sellel mehel peavad tõesti raudsed närvid olema. Ja siis tuleb veel mõnel lakekrantsil pähe teda mustata. Kui nüüd midagi peaks juhtuma, lähen vabatahtlikult ja teenin oma keisrihärrat viimse veretilgani.”
Švejk rüüpas tubli sõõmu ja jätkas:
“Te arvate, et keisrihärra selle asja sedasi jätab? Siis tunnete teda halvasti. Sõda türklastega on kindel. “Ah et tapsite mu onu, no siis saate vastu molu.” Sõda on möödapääsematu. Serbia ja Venemaa tulevad meile selles sõjas appi. Küll tuleb verevalamine!”
Švejk nägi sel prohvetlikul silmapilgul tore välja. Tema lihtsameelne nägu säras vaimustusest nagu naerune täiskuu. Talle oli kõik nii selge.
“Võib-olla,” jätkas Švejk Austria tuleviku maalimist, “tungivad meile sõja puhul koos Türgiga kallale sakslased, sest sakslased ja türklased hoiavad kokku. Need on seandsed kõrilõikajad, et teisi sihukesi maailmas pole. Kuid me võime astuda liitu Prantsusmaaga, kes seitsmekümne esimesest aastast saadik ihub hammast Saksamaa peale, – siis läheb kõik libedasti. Sõda tuleb, rohkem ma teile ei ütle.”
Bretschneider tõusis ja kuulutas pidulikult:
“Teil polegi vaja rohkem ütelda. Tulge minuga koridori, seal ütlen mina teile midagi.”
Švejk astus tsiviilpolitseiniku järel koridori, kus teda ootas väike üllatus, kui tema õllekaaslane näitas talle kotkast* ja kuulutas, et areteerib Švejki ja viib ta kohe politseivalitsusse. Švejk katsus seletada, et härra vististi eksib, et ta on issanda süütu ega ole lausunud sõnakestki, mis oleks võinud kedagi haavata.
Kuid Bretschneider ütles Švejkile, et ta on sooritanud tegelikult mitu kuritegu, mille hulgas on ka riigi reetmine.
Siis tulid nad mõlemad kõrtsi tagasi ja Švejk ütles härra Palivecile:
“Mul oli viis õlut ja üks sarvesai paari viineriga. Andke mulle nüüd veel üks slivovits ja siis ma pean minema, sest ma olen areteeritud.”
Bretschneider näitas härra Palivecile kotkast, silmitses teda pisut aega ja küsis siis:
“Olete naisemees?”
“Olen.”
“Kas teie naine võib teie äraolekul äri pidada?”
“Võib küll.”
“Siis on kõik korras, härra peremees,” ütles Bretschneider rõõmsalt. “Kutsuge oma naine siia, andke talle kõik üle, ja õhtul, tullakse teile järele.”
“Ära tee sellest väljagi,” trööstis teda Švejk, “mina lähen sinna ainult riigi reetmise eest.”
“Aga mina mille eest?” halises härra Palivec. “Ma olin ometi nii ettevaatlik.”
Bretschneider irvitas ja tähendas võidurõõmsalt:
“Selle eest, et ütlesite, et kärbsed sittusid keisrihärra täis. Küll nad teil selle keisrihärra peast välja peksavad.”
Ja Švejk lahkus “Karikast” salapolitsei nuhi saatel. Kui nad tänavale astusid, vahtis Švejk talle oma heasüdamliku naeratusega otsa ja küsis:
“Kas ma pean sõiduteele astuma?”
“Misjaoks?”
“Ma arvan, et kui ma olen areteeritud, siis pole mul õigust kõnniteel käia.”
Kui nad politseivalitsuse väravasse jõudsid, tähendas Švejk:
“Meie aeg läks lõbusasti. Kas te sageli käite “Karikas”?”
Sel ajal kui Švejk ooteruumi viidi, andis Palivec “Karikas” asjad oma nutvale naisele üle, püüdes teda omapärasel kombel lohutada:
“Ära nuta ega ulu! Mis nad mulle ühe täissitutud keisrihärra pildi pärast ikka teha võivad.”
Ja nii kisti vahva sõdur Švejk armsal, otse üliarmsal viisil maailmasõtta. Ajaloolastele võiks huvi pakkuda, kuidas ta nii kaugele ette nägi. Kui sündmused arenesidki hiljem teisiti, kui Švejk oli neid “Karikas” seletanud, siis peame seda arvesse võtma, et tal puudus ju vajalik diplomaatiline haridus.
2
VAHVA SÕDUR ŠVEJK POLITSEIVALITSUSES
Sarajevo atentaat oli toonud politseivalitsusse palju ohvreid. Neid toimetati sinna üksteise järel ja vana inspektor ütles neile vastuvõturuumis oma heatahtliku häälega:
“See Ferdinand läheb teile kalliks maksma.”
Kui Švejk pisteti ühte teise korruse paljudest kongidest, leidis ta sealt eest kuuemehelise seltskonna. Viis neist istusid laua ümber, üks keskmistes aastates mees aga konutas teistest otsekui eemale hoidudes nurgas naril. Švejk hakkas nende käest ükshaaval pärima, miks kedagi pokri on pandud.
Kõigilt viielt, kes istusid laua ääres, sai ta peaaegu ühe ja sama vastuse:
“Sarajevo pärast.”
“Ferdinandi
