neile selle eest oma kaksteist aastat kaela, et nad kirjutasid rindele lohutussõnu ja üht-teist kodus valitsevast viletsusest.
Hradčany garnisoni vangimajast viis tee läbi Břevnovi ka Motoli õppeplatsile. Ees käis inimene sõdurite saatel, käed raudus, tema järel vanker puusärgiga. Motoli õppeplatsil aga kõlas lühike käsklus: “An! Feuer!”25 Ja kõigis polkudes ning pataljonides loeti ette polgu käskkiri, et jälle lasti maha üks mees, kes oli tõstnud mässu, kui ta tuli väeteenistusse, ja härra kapten peksis mõõgaga tema naist, kes ei tahtnud kuidagi oma mehest lahkuda.
Ja garnisoni vangimajas endas täitis oma ülesande juba kolmainsus: vangimaja ülem Slavík, kapten Linhart ja veltveebel Řepa, hüüdnimega “Timukas”. Kui paljusid nad üksikkongis surnuks peksid! Kapten Linhart on võib-olla praegu vabariigi ajalgi endist viisi kapten. Sel juhul sooviksin ma, et tema teenistuskäigus võetaks arvesse ka garnisoni vangimajas teenitud aastad. Slavíčeki ja Klíma puhul ongi riigipolitsei nende teenistusaastad juba arvesse võtnud. Řepa läks tagasi erru ja töötab jälle vanal alal – müürsepana. Võib-olla on ta praegu vabariigis mõne isamaalise ühingu liige.
Vangimaja ülemarst Slavíkust sai aga vabariigi päevil kurjategija ja ta istub praegu kinni. See vaeneke ei saanudki vabariigis haljale oksale nagu teised härrad ülemused sõjaväest.
Enesestki mõista heitis vangimaja ülem Slavík Švejkile teda vastu võttes pilgu, mis oli täis sõnatut etteheidet:
“Kui sa juba siia meie juurde sattusid, siis peab sul midagi hinge peal olema? Küllap me siin su olemise, kullake, magusaks teeme, nagu kõigil, kes meie pihku satuvad. Meie käed aga pole mõned preilikese käekesed.”
Ja et oma pilgule suuremat kaalu anda, torkas ta oma soonilise ning tugeva rusika Švejkile nina alla ja ütles:
“Nuusuta, närukael!”
Švejk nuusutas ja tähendas:
“Sihukese rusikaga ei tahaks küll vastu nina saada, see lõhnab surnuaia järele.”
See rahulik ja arukas jutt meeldis vangimaja ülemale.
“Ehee,” ütles ta ja tõukas Švejkile rusikaga kõhtu. “Seisa valvel, mis sul taskutes on? Kui on suitsu, võid jätta, aga raha anna siia, et sult seda sisse ei vehita. Rohkem polegi? Kas tõesti ei ole? Ära valeta, vale eest saab karistada.”
“Kuhu me ta paneme?” küsis veltveebel Řepa.
“Paneme kuueteistkümnendasse,” otsustas vangimaja ülem, “püksteta meeste hulka. Kas te ei näe siis, et härra kapten Linhart on toimikule kirjutanud: “Streng behüten, beobachten!”?”26
“Ja-jah,” teatas ta Švejkile pühalikult, “tõpranägudega käiakse ka tõpra moodi ümber. Kes mõtleb mässu tõsta, selle pistame üksikkongi, murrame tal kõik küljekondid ja jätame ta sinnapaika, kuni ta kärvab. Meil on selleks õigus. Nagu me tegime selle lihunikuga. Eks ole, Řepa?”
“Seda küll, aga vaeva oli temaga rängalt, härra vangimaja ülem,” vastas veltveebel Řepa inisedes. “Oli tal aga kere! Ma tampisin teda tervelt viis minutit, enne kui tal küljekondid ragisema hakkasid ja suust verd tuli. Kümme päeva oli teisel veel eluvaim sees. Oli ikka pagana visa hingega!”
“Näed sa, rajakas, kuidas meil tehakse, kui keegi kipub mässama,” lõpetas vangimaja ülem Slavík oma kasvatusliku pealelugemise, “või kui keegi tahab putket teha. See on niisama hea kui enesetapmine, mille eest meil karistatakse samuti. Ja jumala eest, et sul sitakotil pähe ei tuleks millegi üle kaevata, kui tuleb kontroll. Kui tuleb kontroll ja küsib: “On teil kaebusi?”, siis pead sa, tõhk, seisma nagu tikk, andma au ja vastama: “Teatan alandlikult, et pole, et olen täitsa rahul.” Kuidas sa ütled, mõlkus? Korda!”
“Teatan alandlikult, et pole, et olen täitsa rahul,” kordas Švejk niisuguse armastusväärse ilmega, et viis eksitusse isegi vangimaja ülema, kes võttis seda siira püüde ja ausa tahtena.
“Kisu nüüd püksid maha ja kasi kuueteistkümnendasse,” ütles vangimaja ülem lahkelt, lisamata ühtegi “rajakat”, “sitakotti” või “molkust”, nagu tal kombeks oli.
Kuueteistkümnendas leidis Švejk eest üheksateistkümmend aluspükste väel meest. Need olid kõik säärased, kelle toimikutel seisis märkus: “Streng behüten, beobachten!” Neid siis valvati ka erilise hoolega, et nad plehku ei paneks.
Kui aluspüksid oleksid puhtad olnud ja akende ees poleks olnud trelle, siis oleks esimesel pilgul jäänud mulje, nagu viibiksite sauna riietumisruumis.
Švejki võttis veltveebel Řepa käest vastu “kongikomandant”, keegi lahtises särgis habetunud tüüp. Ta kirjutas Švejki nime seinal rippuvale paberitükile ja ütles:
“Homme on meil näitemäng. Meid viiakse kabelisse jumalateenistusele. Me seisame kõik aluspükste väel otse kantsli all. Nalja saab hullupööra!”
Oma kabelil oli garnisoni vangimajas nagu kõigis teisteski vangimajades suur populaarsus. Asi ei seisnud selles, et vangimaja kabeli sunduslik külastamine oleks lähendanud külastajaid jumalale või süvendanud vangides arusaamist kõlblusest. Niisugusest rumalusest ei saanud juttugi olla.
Jumalateenistused ja jutlused olid kauniks vahelduseks garnisoni vangimajas valitsevas igavuses. Asi ei seisnud selles, et pääseda jumalale lähemale, vaid lootuses leida koridorides ja üle õue viival teel mahavisatud sigareti- või sigariotsa. See väike suitsukoni, mis vedeles lootusetult süljekausis või kusagil maas tolmu sees, tõrjus jumala täielikult tagaplaanile. See väike haisev ese võitis jumala ja hingeõnnistuse.
Peale selle pakkus jutlus veel meelelahutust ja lõbu. Välipreester Otto Katz oli ikkagi väga armas inimene. Tema jutlused olid ütlemata huvitavad ja lõbusad, mis peletasid garnisoni vangimaja igavust. Ta oskas nii toredasti jahvatada jumala lõpmatust armust, kinnitada usus neid nurjatuid vange ja aust taganenud mehi. Ta oskas nii toredasti sõimata kantslist kui ka altarilt. Ta oskas nii suurepäraselt röögatada altari ees: “Ite, missa est”27, toimetada kogu jumalateenistust väga omapärasel viisil ning muuta tervet püha missa sooritamise korda, ja siis, kui ta oli juba korralikult purjus, välja mõelda issanda uusi palveid, uusi liturgiaid ja omaenese rituaale, üldse midagi enneolematut.
Küll sai nalja, kui välipreester Otto Katz vahel komistas ja koos veinikarika, armulaualeiviku või missaaliga* kukkus. Siis hakkas ta lärmakalt süüdistama vangide hulgast võetud ministranti*, et see talle meelega jala ette pannud, ning karistas ministranti sealsamas püha armulaualeiviku juures üksikvangistuse ja “spanglitega”.
Ka karistatul oli hea meel, sest see kuulus vangimaja kabelis kogu nalja juurde. Ministrandil oli etendada tähtis roll kogu selles tükis ja ta sai oma osaga väärikalt hakkama.
Välipreester Otto Katz, tüüpiline sõjaväe vaimulik, oli juut. Selles ei olnud muide midagi imelikku. Peapiiskop Kohn* oli samuti juut, pealegi veel Machari* sõber.
Välipreester Otto Katzi minevik oli veel kirjum kui kuulsa peapiiskopi Kohni oma.
Otto Katz oli õppinud kommertskoolis ja tulnud sõjaväkke üheaasta-vabatahtlikuna*. Ta orienteerus nii hästi veksliseadustikus ja veksliasjanduses, et viis kaubandusfirma “Katz ja Ko” ühe aastaga nii kuulsusrikkalt ja õnnestunult pankrotti, et vanahärra Katz pidi sõitma Põhja- Ameerikasse. Enne seda sooritas vana Katz mingi mahhinatsiooni oma võlausaldajatega,
Palge! Tuld
Valjult valvata, silmas pidada
Minge, jumalateenistus on lõppenud
