oli õuel kinni seotud. Kuid seal tuli talle äkki Švejk meelde ja ta ronis sadulast maha ning läks kohtu-uurija Bernise kantseleisse.
Kohtu-uurija Bernis oli seltskonnainimene, veetlev tantsukala ja kõlbeliselt allakäinud tüüp, kes tundis oma teenistuses koledat igavust ja kirjutas taskuraamatusse saksakeelseid värsse, et tal mõned laulukesed alati käepärast oleksid. Ta oli sõjaväe kohtuaparaadi tähtsamaid lülisid, sest tema käes oli nii tohutu hulk protokolle ja sassis toimikuid, et ta tekitas suurt aukartust terve Hradčany sõjakohtu silmis. Ta kaotas süüdistusmaterjale ja oli siis sunnitud välja mõtlema uusi. Ta ajas segi nimesid, laskis käest süüdistuse juurde viivaid niite ja sõlmis kokku uusi, nagu talle vaid pähe tuli. Ta karistas väejooksikut varguse eest ja vargaid deserteerimise eest. Ta keerutas kokku ka poliitilisi protsesse, mille sisu haaras õhust. Ta tegi kaelamurdvaid trikke, et paljastada kaebealust sellistes kuritegudes, millest too polnud undki näinud. Tä mõtles välja Tema Keiserliku Kõrguse solvamisi ja kleepis need väljamõeldud solvamised nendele kaebealustele külge, kelle süüdistusmaterjalid olid selles igaveses ametitoimikute ja paberite kaoses kaduma läinud.
“Servus!” ütles välipreester ja ulatas talle käe. “Kuidas läheb?”
“Kehvalt,” vastas sõjaväe kohtu-uurija Bernis. “Uputasid mu igasuguste materjalide sisse, nii et nüüd ei saa sellest isegi vanakurat sotti. Eile saatsin edasi juba valmis materjali ühe selli kohta mässutõstmise asjas, kuid materjal saadeti mulle tagasi, sest antud juhul ei olevat tegemist mässuga, vaid konservide vargusega. Ma pistsin küll materjalidele teise numbri peale, aga kuidas nad selle jälile said, jumal seda teab.”
Kohtu-uurija sülitas.
“Kaarte mängimas ikka käid?” päris välipreester.
“Ma olen kõik maha mänginud. Viimati mängisime selle kiilaspäise polkovnikuga makaod ja ma matsin kogu oma raha selle mehe kõrisse. Selle-eest aga on mul üks kena tots teada. Ja millega sina siis tegeled, püha isa?”
“Mul on tentsikut vaja,” ütles välipreester. “Viimati oli mul üks vana raamatupidaja, kõrgema kooli hariduseta, kuid esimese numbri tõpranägu. Ilmast-ilma nuttis ja palus, et kaitsku teda jumal, ja ma saatsin ta siis marsipataljoniga eesliinile. Räägitakse, et see pataljon löödud pihuks ja põrmuks. Siis saadeti mulle üks sell, kes muud ei teinud, kui istus kõrtsis ja jõi minu arvel. See oli muidu päris talutav inimene, kuid tal higistasid jalad koledal kombel. Saatsin tolle samuti marsipataljoniga minema. Täna leidsin ühe vääniku, kes mul jutluse ajal nalja pärast nutma hakkas. Sihukest meest läheks mul vaja. Tema nimi on Švejk ja ta istub kuueteistkümnendas. Huvitav oleks teada, mille eest ta kinni pisteti ja kas ei saaks midagi teha, et teda sealt välja tuua.”
Kohtu-uurija hakkas sahtlist Švejki toimikut otsima, kuid ei suutnud nagu harilikult mitte midagi leida.
“Vist kapten Linharti käes,” ütles Bernis pärast pikka otsimist. “Kurat teab, kuhu kõik mu toimikud kaovad! Küllap saatsin nad Linharti kätte. Ma helistan kohe… Halloo, härra kapten, siin kohtu-uurija ülemleitnant Bernis. Vabandage, ega teie käes pole kellegi Švejki toimikut? … Ah Švejk peaks minu juures olema? Imelik… Ise sain teie käest? Tõepoolest imelik … Istub kuueteistkümnendas … Tean, härra kapten, et kuueteistkümnes on minu käes. Mina aga arvasin, et Švejki paberid vedelevad seal kuskil teie juures… Ah palute endaga mitte niiviisi rääkida? Et teie käes ei vedele midagi? Halloo, halloo …”
Kohtu-uurija Bernis istus laua taha ja hakkas meelekibedusega arvustama seda korralagedust, mis valitseb uurimise alal. Tema ja kapten Linharti vahel valitses juba ammust aega vaen, milles kumbki ei tahtnud kuidagi järele anda. Kui Linhartile määratud toimikud sattusid Bernise kätte, siis pistis Bernis need kaugemale, nii et keegi ei suutnud neid enam üles leida. Linhart tegi sedasama Bernisele määratud toimikutega. Samuti kadusid ka toimikute lisad.33
(Švejki toimik leiti sõjakohtu arhiivist alles pärast riigipööret järgmise ääremärkusega: “Oli kavatsus heita kõrvale silmakirjalikkuse mask ja astuda avalikult välja meie Keiserliku Kõrguse isiku ja meie riigi vastu.” Švejki paberid olid pistetud kellegi Josef Koudela toimiku vahele. Kaanel oli rist ja selle all kiri “Täide viidud” ning kuupäev.)
“Siis on Švejk mul kaduma läinud,” ütles kohtu-uurija Bernis. “Ma lasen ta siia kutsuda, ja kui ta ennast milleski süüdi ei tunnista, siis lasen ta lahti ja käsin ta sinu juurde viia, sina aga õienda asjad polgus ära.”
Pärast välipreestri lahkumist laskis kohtu-uurija Bernis Švejki enda juurde tuua ja jättis ta ukse juurde seisma, sest parajasti sai ta politseivalitsusest telefonogrammi selle kohta, et nõutav materjal süüdistusakti nr. 7267 juurde, mis käis jalaväelase Maixneri kohta, on kantseleis nr. 1 kapten Linharti allkirjaga vastu võetud.
Švejk silmitses sel ajal kohtu-uurija kantseleid.
Ei saa öelda, et see oleks kuigi meeldiva mulje jätnud, iseäranis päevapildid seintel. Pildid kujutasid mitmesuguseid sõjaväe poolt Galiitsias ja Serbias toimepandud eksekutsioone. Need olid kunstipärased fotod mahapõletatud majadega ja puudega, mille oksad paindusid poodute raskuse all. Iseäranis hea oli üks pilt ülespoodud serbia perekonnaga – väike poiss, isa ja ema. Kaks tääkidega sõdurit valvavad puud, mille küljes kõlguvad poodud, ja keegi ohvitser seisab nagu võitja esiplaanil ning tõmbab suitsu. Teises ääres tagapool on näha välikööki auramas.
“Mis teiega siis teha, Švejk?” küsis kohtu-uurija Bernis, kui ta oli telefonogrammi kausta vahele pistnud. “Mis te teinud olete? Kas tahate üles tunnistada või siis oodata, kuni süüdistus teie kohta kokku seatakse? Nii see asi ei lähe. Ärge arvake, et seisate kohtulaua ees, kus teie asja uurivad mõned poole aruga tsivilistid. Meil on sõjakohtud, k. u. k. Militärgericht34. Teie ainsaks pääsemiseks karmist ja õiglasest karistusest võib olla ainult ülestunnistus.”
Kohtu-uurija Bernisel oli oma eriline meetod, kui ta oli kaebealuse vastu kõnelevad materjalid ära kaotanud. Nagu te näete, polnud selles meetodis aga üldse midagi erilist ja sellepärast ei tulegi imestada, kui säärase ülekuulamisviisi ja uurimismenetluse tulemuseks oli iga kord ümmargune null.
Kuid kohtu-uurija Bernis pidas ennast niivõrd läbinägelikuks, et suudab kaebealuse vastu materjali omamata ja teadmata, milles ta süü seisab ning mille eest ta garnisoni vangimajas istub, ülekuulatava käitumist ja näoilmet jälgides järeldusele jõuda, mispärast see mees nimelt garnisoni vangimajas istub.
Tema pilgu teravus ja inimeste tundmise võime olid nii suured, et ta ühte mustlast, kes oli sattunud oma polgust garnisoni vangimajja paari tosina pesu varguse pärast (mustlane oli olnud laohoidja abiliseks), süüdistas poliitilises kuriteos, nagu oleks see kuskil kõrtsis rääkinud sõduritele iseseisva rahvusriigi rajamisest Tšehhi kroonimail ja Slovakkias eesotsas slaavlasest kuningaga.
“Meil on selle kohta tõendeid,” ütles kohtu-uurija õnnetule mustlasele, “ja teil ei jää muud kui üles tunnistada, kus kõrtsis te seda juttu rääkisite ja mis polgust olid need sõdurid, kes teid kuulasid, ja millal see oli.”
Õnnetu mustlane mõtles välja nii kuupäeva kui ka kõrtsi ja selle, kust polgust olid tema arvatavad kuulajad. Aga kui ta ülekuulamiselt tuli, põgenes ta vangimajast.
“Te ei taha ennast milleski süüdi tunnistada,” rääkis kohtu-uurija Bernis, kui Švejk vaikis nagu haud. “Te ei taha rääkida, mis eest te siia sattusite, mispärast teid trellide taha pisteti. Mulle võiksite siiski ütelda, enne kui ma ise teile seda ütlen. Hoiatan teid veel kord – tunnistage üles. See on teile endalegi parem, sest see lihtsustab uurimist ja kergendab karistust. Selles suhtes on meil samuti nagu
Kolmkümmend protsenti meestest, kes istusid garnisoni vangimajas, jäid sinna kogu sõja ajaks, ilma et neid oleks kordagi üle kuulatud.
Keiserlik-kuninglik sõjakohus (
