selle poolt.
Pikkamööda vaibus jutt. Mehed jäid magama, kratsides kaenlaaluseid, rinda ja kõhtu, kus pesus sigineb kõige rohkem täisid, jäid magama, tõmmates täitanud tekid üle pea, et petrooleumilambi valgus und ei segaks …
Hommikul kell kaheksa kutsuti Švejk kantseleisse.
“Vasakut kätt on kantselei ukse kõrval süljekauss, seal leidub konisid,” õpetas üks mees Švejki. “Ja teisel korral lähed samuti ühest süljekausist mööda. Põrandaid pühitakse alles kella üheksa paiku, nii et ka sealt saab midagi.”
Kuid Švejk ei täitnud nende lootusi. Ta ei tulnud enam kuueteistkümnendasse tagasi. Üheksateistkümmend aluspüksi-meest murdsid pead ja arutasid seda asja igapidi.
Keegi tedretähtedega sõdur maakaitseväest, kellel oli pöörane fantaasia, kuulutas, et Švejk olla tulistanud oma kaptenit ja viidud täna Motoli õppeplatsile mahalaskmisele.
10
ŠVEJK VÄLIPREESTRI TENTSIKUNA
Švejki Odysseuse-teekond algas uuesti kahe täägiga sõduri auvalve saatel, kes pidid ta välipreestri juurde toimetama.
Tema saatjateks olid mehed, kes teineteist vastastikku täiendasid. Kui üks neist oli pikk ja peenike, siis teine oli paks ja lühike. Kõrend lonkas paremat jalga, väike sõdur vasakut. Kuna nad enne sõda üldse olid kroonuteenistusest vabastatud, siis teenisid nüüd mõlemad tagalas.
Nad astusid tõsiselt kõnnitee kõrval ja sihtisid aeg-ajalt silmanurgast Švejki poole, kes kõmpis keskel ja andis au kellele juhtus. Švejki erariided olid garnisoni vangimaja laos ära kadunud, samuti tema sõduri müts, millega ta oli sõjaväekomisjoni läinud. Enne kui ta välja lasti, anti talle selga vana sõdurimunder, mis oli kuulunud kellelegi Švejkist peajagu pikemale paksmaole.
Pükstesse, mis tal jalas olid, oleks mahtunud veel kolm Švejki. Loendamatud kortsud alt pöidadest kuni rinnuni, kuhu püksid ulatusid, äratasid kõrvaltvaatajais tahtmatult imestust. Päratu suur küünarnukkidest lapitud võidunud ja määrdunud sõduripluus lotendas Švejkil seljas nagu kuuenäru hernetondil. Püksid tolknesid tal ümber nagu tsirkuseklouni kostüüm. Sõdurimüts, mis tal samuti garnisoni vangimajas ära vahetati, vajus üle kõrvade.
Kõrvaltvaatajate naerule vastas Švejk leebe muheluse ja oma heasüdamlike silmade sooja ning õrna pilguga.
Niiviisi mindi Karlíni linnaosa poole, kus välipreester elas.
Esimesena tegi Švejkiga juttu väike paks sõdur. Nad olid parajasti Malá Stranas arkaadi all.
“Kust sa pärit oled?” küsis väike paksmagu.
“Prahast.”
“Ega sa meie käest plehku ei pane?”
Nüüd segas end kõnelusse ka kõrend. See on iseäralik nähtus, et väikesed ja paksud inimesed on suuremalt jaolt heatahtlikud optimistid, pikad ja kõhnad aga vastupidi skeptikud. Ning seepärast ütles kõrend väikesele:
“Kui saaks, paneks küll.”
“Miks ta’s plehku peaks panema?” küsis väike paksuke. “Ise on sama hästi kui vaba mees, vangimajast välja lastud. Siin on ju kiri.”
“Aga mis selles kirjas välipreestrile seisab?” küsis vibalik.
“Seda ma ei tea.”
“Näed sa, ei tea, aga seletad.”
Üle Karli silla läksid nad sõnagi lausumata. Karli tänaval küsis väike paks Švejkilt uuesti:
“Ega sa ei tea, miks me sind välipreestri juurde viime?”
“Pihile,” vastas Švejk hooletult. “Homme puuakse mind üles. Nii tehakse alati, ja nimetatakse seda hinge ülendamiseks.”
“Aga mispärast sind siis noh…?” poetas kõrend ettevaatliku küsimuse, kuna paksuke Švejki kaastundlikult silmitses.
Mõlemad sõdurid olid külast pärit käsitöölised ja perekonnaisad.
“Ma ei tea,” vastas Švejk heasüdamlikult naeratades. “Ma ei tea mitte kui midagi. Küllap see on minu saatus.”
“Oled vist õnnetu tähe all sündinud,” tähendas väike mees teadjalikult ja kaasa tundes. “Me;l Jasennás Josefovi lähedal poodi Preisi sõja ajal kah üks sihuke mees üles. Tuldi järele, ei öeldud mitte sõnagi ja tõmmati Josefovis oksa.”
“Mina arvan, et inimest ei pooda üles niisama asja ees, teist taga,” lausus kõrendik skeptiliselt, “selleks peab ikka alati miski põhjus olema, ikka miski alus.”
“Kui pole sõda, siis peab küll alus olema,” tähendas Švejk, “aga sõja ajal ei tehta ühest inimesest väljagi. Ta kas saab väeliinil surma või puuakse kodus üles. Üks kama kõik.”
“Kuule, äkki oled sa mõni poliitiline?” päris kõrend. Tema küsimise toonist võis välja lugeda, et ta hakkas Švejki poole hoidma.
“Ma olen rohkem kui poliitiline,” muheles Švejk.
“Ega ometi rahvasotsialist*?”
Nüüd muutus väike paks juba ettevaatlikuks. Ta segas end jutusse, öeldes:
“Mis meil sellega pistmist. Ümberringi on palju rahvast ja meid vaadatakse. Kui saaksime kuskil kangi all vähemalt täägid maha võtta, et nii väga silma ei hakkaks. Ega sa meie käest plehku ei pane? Meil läheks muidu räbalasti. Eks ole tõsi, Toník?” pöördus ta kõrendi poole, kes tähendas vaikselt:
“Täägid võiksime küll maha võtta. Ta on ikkagi oma poiss.”
Skeptitsism kõrendist oli kadunud ja ta süda täitus kaastundest Švejki vastu. Nad otsisidki sobiva väravaaluse, kus võtsid täägid püsside küljest ära, ja paks lubas Švejkil enda kõrval kõndida.
“Paneksid ehk suitsu, sest teab kas…?” ütles kõrend. Ta tahtis ütelda: “Teab kas sulle antaksegi enne suitsu, kui üles puuakse.” Kuid ta ei lõpetanud lauset, arvates, et see oleks taktivaene.
Nad panid suitsud ette ja Švejki saatjad hakkasid pajatama oma perekonnast Hradec Králově maakonnas, naistest, lastest, maalapikesest, ainukesest lehmast…
“Mul on janu,” tähendas Švejk.
Kõrend ja väike mees vahetasid pilke.
“Ka meie võiksime kusagil kruusi õlut teha,” arvas väike, lugedes kõrendi silmist nõusolekut. “Aga kusagil sihukeses kohas, kus me nii väga silma ei torka.”
“Lähme “Silmakirjateenrisse”,” soovitas Švejk. “Püssid võib kööki jätta. Peremees Serabona on sookol*, teda pole vaja karta.”
“Seal mängib viiul ja lõõtsmoonik,” jätkas Švejk, “seal käib ka linnukesi ja igasugust muud toredat rahvast, keda “Representakki”* sisse ei lasta.”
Pikk mees ja väike mees vaatasid jälle teineteisele otsa ja siis ütles pikk:
“Lähme pealegi, Karlínisse on
