enda siis möödujate ees sirgeks ja küsis:
“Kes teist surnud on, ilmugu kolme päeva jooksul korpuse staapi, et tema laip saaks püha veega üle pritsitud.”
Ta jäi vait, püüdes kõnniteele ninali maha vajuda. Švejk tiris teda kaenla alt hoides kodu poole. Pea ettepoole kõikumas, jalad nagu katkilöödud selgrooga kassil tagant järele lohisemas, pomises välipreester endale habemesse:
“Dominus vobiscum, et cum spiritu tuo. Dominus vobiscum.”37
Voorimeeste seisukohal pani Švejk välipreestri seina najale istuma ja läks ise troskat kauplema.
Üks voorimeestest kuulutas, et ta tundvat seda härrat väga hästi, et ta on teda kord sõidutanud ega sõiduta enam iial.
“Oksendas mul kõik täis,” ütles ta otse välja, “ega maksnud sõidu eest pennigi. Vedasin teda rohkem kui kaks tundi ringi, enne kui leidis, kus ta elab. Alles nädala pärast, kui olin korda kolm ta juures käinud, maksis kogu selle nalja eest kõigest viis krooni.”
Pika kauplemise peale jäi üks voorimees nõusse teda koju viima.
Švejk läks välipreestri juurde tagasi. See magas. Keegi oli võtnud ta peast musta kõvakübara (välipreester käis harilikult erariides) ja ära viinud.
Švejk ajas ta üles ja toimetas voorimehe abil troskasse. Troskas läks välipreester peast täitsa jaburaks, pidades Švejki polkovnik Justiks seitsmekümne viiendast jalaväepolgust, ja kordas aina:
“Ära pahanda, sõber, et ma sulle sina ütlen. Ma olen siga.”
Silmapilguks näis, et troska rappumine tänävasillutisel toob ta mõistuse juurde. Ta ajas selja sirgu ja hakkas laulma katkendit mingist tundmatust laulust. Väga võimalik, et see oli ka tema oma fantaasia sünnitus:
Ma mä-äletan seda õ-õndsat aega,
mind põlve otsas kiigutasid sääl.
See o-oli Merklinis, kesk õitsvat õunaaeda,
mu kallis Domažlices jõ-õekalda pääl.
Kuid juba järgmisel silmapilgul muutus ta jälle täiesti segaseks ja pöördus ühte silma pilgutades Švejki poole:
“Kuidas käib teie käsi, madaam?”
“Kas te kavatsete suveks ka kusagile maale sõita?” küsis ta veidi aja pärast, ja kuna ta nägi kõike kahekordselt, osutas ta sõrmega Švejkile ning lisas: “Teil on juba täiskasvanud poeg?”
“Kas sa istud paigal!” käratas Švejk, kui välipreester tahtis troskaistmel püsti ronida. “Ära arva, et ma sust jagu ei saa!”
Välipreester jäi vait ja vahtis ainult oma väikeste seasilmadega troskast välja, mõistmata mõhkugi, mis temaga õieti lahti on.
Siis kaotas ta igasuguse huvi ümbritseva vastu, pöördus Švejki poole ja lausus laisalt:
“Proua, andke mulle esimene klass.”* Ja samas katsus ta pükse maha lasta.
“Tõsta püksid kohe üles, siga!” käratas Švejk. “Sind teavad niigi juba kõik voorimehed, ühe troska sa oksendasid täis, nüüd tahad veel seda ka teha. Ära arva, et sa jälle maksmisest pääsed nagu viimane kord.”
Välipreester langetas pea melanhoolselt käe najale ja alustas laulu:
Ei kellelgi ole mu’st kahju …
Äkki jättis ta oma laulu katki ja tähendas:
“Entschuldigen Sie, lieber Kamerad, Sie sind ein Trottel. Ich kann singen, was ich will.”38
Siis tahtis ta arvatavasti mingit viisi vilistada, kuid selle asemel kostis tema suust nii võimas “ptruu”, et troska jäi seisma.
Kui nad Švejki käsu peale jälle oma teed jätkasid, hakkas välipreester suitsule tuld panema.
“Ei võta tuld,” ütles ta ahastades, olles terve toosi tikke üles rapsinud. “Te puhute mul tule ära.”
Siis aga kaotas ta äkki jälle mõtteniidi ja pahvatas naerma:
“Küll on naljakas, ainult meie üksipäini olemegi trammis, eks ole, härra kolleeg.”
Ja ta hakkas taskutes tuhnima.
“Ma olen pileti ära kaotanud,” hüüdis ta. “Pidage kinni, pilet tuleb üles leida.”
Siis viskas ta tülpinult käega:
“Las sõidab …”
Seejärel hakkas ta pobisema:
“Enamikul juhtudel… Jah, kõik on korras… Igal juhul… Te eksite … Kolmandal korrusel? … Ärge ajage jama. Jutt pole minust, vaid teist, armuline proua … Arve!… Üks must kohv …”
Ta hakkas pooleldi tukastades vaidlema kellegi ettekujutatava vastasega, kes ei lasknud tal restoranis akna alla istuda. Siis hakkas ta troskat rongiks pidama, toppis pea välja ja kisendas üle tänava tšehhi ja saksa keeles:
“Nymburk, ümber istuda!”
Švejk tiris ta enda kõrvale tagasi ja välipreester unustas rongi, hakates igasuguste loomade ja lindude hääli järele aimama. Kõige pikemalt jäljendas ta kukke ja tema “kukeleegu” kõlas võidukalt troskast välja.
Mõneks ajaks muutus ta üldse väga agaraks ning püsimatuks, tegi katset troskast maha ronida ja sõimas inimesi, kes troskast möödusid, kaabakateks. Siis viskas ta ninarätiku sõidukist välja ja pistis röökima, et peetaks kinni, sest ta olevat oma pakid kaotanud. Siis hakkas ta pajatama:
“Budějovices oli keegi trummilööja. Ta võttis naise. Aasta pärast suri trummilööja ära.” Ja puhkes naerma. “Eks ole vahva anekdoot?”
Kogu selle aja kohtles Švejk välipreestrit halastamatu karmusega.
Iga kord, kui välipreester üritas mis tahes vempu, nagu troskast välja kukkuda või istet lõhkuda, virutas Švejk talle ribide vahele, millele välipreester reageeris ebatavalise ükskõiksusega.
Ainult ühe korra tegi ta katset vastu hakata ja troskast välja karata, kuulutades, et ei sõida edasi, sest ta teab, et nad sõidavad Budějovice asemel Podmoklysse. Kuid Švejk tegi vastuhakkamisele silmapilk lõpu, sundis välipreestrit istmel endist asendit võtma ja valvas ise, et ta magama ei jääks. Kõige viisakam, mis Švejk seejuures ütles, oli: “Ära jää magama, raibe!”
Äkki haaras välipreestrit mingi kurvameelsusetulv ning ta hakkas nutma, püüdes Švejkilt teada saada, kas tal on olnud ema.
“Ma olen üksi maailma peal, inimesed,” kisendas välipreester troskaaknast välja, “halastage mu peale!”
“Ära tee mulle häbi,” noomis teda Švejk. “Jäta järele, muidu ütleb igaüks, et sa oled juua täis.”
“Ma pole tilkagi võtnud, sõber,” vastas välipreester. “Ma olen täitsa kaine.”
Järsku tõusis ta püsti
Jumal olgu teiega ja teie hingega. Jumal olgu teiega
Vabandage, armas sõber, te olete loll. Ma võin laulda, mida tahan
