härra feldkuraat,” ütles Švejk, “et te öösel…”
Ja mõne sõnaga tegi ta välipreestrile selgeks, kui rängalt ta eksib, arvates, et keegi teine on ta täis teinud.
Välipreestrit, kelle pea oli väga-väga raske, valdas masendatud meeleolu.
“Mitte ei tule meelde,” ütles ta, “kuidas ma voodist sohvale sattusin!”
“Voodis te pole olnudki. Kohe, kui me koju jõudsime, panime teid diivanile ja kaugemale enam ei saanud.”
“Mis ma olen teinud? Olen ma üldse midagi teinud? Ega ma ometi juua täis olnud?”
“Ropult täis,” vastas Švejk, “maani täis, härra feldkuraat, te nägite isegi väikestviisi kuradeid. Ma usun, et see aitab, kui te ennast pesete ja endale midagi muud selga panete.”
“Mul on säärane tunne, nagu oleks keegi mu läbi kolkinud,” kurtis välipreester. “Ja peale muu on mul veel janu. Ega ma eile ei kakelnud?”
“Nii hulluks asi ei läinud, härra feldkuraat. Aga janu on eilse janu tagajärg. Sellest ei saa inimene nii kergesti lahti. Ma teadsin ühte tislerit. See võttis esimest korda nina täis tuhande üheksasaja kümnenda aasta vana-aasta õhtul. Esimese jaanuari hommikul aga oli tal sihuke janu ja nõnna sant olemine, et ta pidi poest heeringa ostma ja jälle jooma, ja nüüd teeb ta seda tänase päevani juba neljat aastat järjest ja mitte üks hing ei oska teda aidata, sest igal laupäeval ostab ta heeringad alati terveks nädalaks valmis. See on kohe nagu karussell, nagu ütles keegi vana veltveebel üheksakümne esimesest polgust.”
Välipreestril oli erakordne kassiahastus ja täielik surmameeleolu. See, kes sel silmapilgul tema juttu oleks kuulnud, poleks põrmugi kahelnud, et ta on sattunud doktor Alexander Batéki* loengule “Kuulutame sõja elu ja surma peale alkoholi deemonile, kes tapab meie parimaid mehi” või et loeb tema “Sadat eetilist sädet”, tõsi küll – pisut muudetud kujul.
“Oleks et inimene jooks veel mingisuguseid õilsaid jooke,” arutles Otto Katz, “nagu arakki, maraskinot või konjakit, kuid mina jõin ju eile kadakaviina. Imelik lugu, kuidas ma seda üldse juua võin? Sellel on ju vastik maitse. Oleks vähemalt kirsiviingi olnud. Inimesed mõtlevad ka igasugust solki välja ja joovad seda nagu vett. Tollel saatana kadakaviinal polegi mingit maitset, pole ka mingit värvi, ainult kõrvetab kurgus. Oleks ta vähemalt korralikult puhastatud olnud, nagu ma ükskord Määrimaal jõin. Aga see eilne kadakaviin oli mingi puupiirituse ja puskariõli segu. Näete, kuidas ma rohitsen.”
“Puskar on mürk,” otsustas ta. “Viin peab olema ikka üks ehtne ja õige viin, aga mitte mõni juutide kodutehtud sodi. Viinaga on sama lugu mis rummiga. Mõistlik rumm aga on haruldane asi.”
“Oleks nüüd ehtsat pähkliviina,” ohkas välipreester, “see teeks mu kõhu korda. Niisugust pähkliviina, nagu on kapten Šnáblil Brusekis.”
Ta hakkas taskuid sorima ja uuris rahakotti.
“Mul on kõigest kolmkümmend kuus kreutserit. Mis oleks, kui ma müüksin diivani maha?” arutas ta. “Mis te sellest arvate? Kas keegi ostaks? Peremehele ütleksin, et laenasin selle kellelegi välja või et keegi on ta meilt ära varastanud. Ei, diivani jätan alles. Ma saadan teid kapten Šnábli juurde, et ta laenaks mulle sada krooni. Ta võitis üleeile kaardimängus. Kui teil seal ei vea, siis minge Vršovice kasarmusse ülemleitnant Mahleri juurde. Kui seal kah ei näkka, siis minge Hradčanysse kapten Fischeri juurde, öelge talle, et ma pean mahajoodud hobusemoona kinni maksma. Aga kui teil ka seal ei vea, paneme klaveri panti, tulgu mis tuleb. Ma kirjutan teile igaühe jaoks paar rida. Ärge laske ennast välja visata. Rääkige, et on väga vaja, et ma olen lausa lage. Mõelge välja, mis tahate, kuid ärge tulge tagasi tühjade kätega, muidu saadan teid väeliinile. Küsige kapten Šnáblilt, kust ta ostab seda pähkliviina ja võtke kaks pudelit.”
Švejk täitis oma ülesande hiilgavalt. Tema lihtsameelsus ja aus nägu tagasid talle täieliku usalduse ja kõike, mis ta rääkis, võeti puhta kullana.
Švejk ei pidanud sobivaks kapten Šnáblile, kapten Fischerile ega ka ülemleitnant Mahlerile sõnakestki hingata, et välipreester peab hobusemoona kinni maksma, vaid toetas välipreestri palvet jutuga, et välipreester peab õiendama alimendid. Ja igalt poolt sai ta raha.
Kui Švejk oma kuulsusrikkalt teekonnalt tagasi jõudis ja kolmsada krooni ette näitas, oli juba pesta ja ümber riietuda jõudnud välipreester lausa rabatud.
“Võtsin korraga kõigi käest,” seletas Švejk, “et meil homme-ülehomme raha pärast jälle muret poleks. Kõik läks päris ladusasti, ehkki kapten Šnábli ees tuli mul põlvili lasta. On see aga metslane! Aga kui ma talle ütlesin, et me peame alimente maksma …”
“Alimente?!” küsis välipreester kohkunult.
“Alimente jah, härra feldkuraat, lepitusraha tüdrukutele. Te ise ütlesite, et ma midagi välja mõtleksin, ja mul ei tulnud muud pähe. Meil maksis keegi rätsep korraga viiele naisele alimente ja oli sellepärast lausa meeleheitel. Ta laenas samuti selle jaoks raha ja kõik uskusid hea meelega, et ta on kole raskes olukorras. Nad küsisid mult, mis plika see on, ja ma rääkisin neile, et on väga kena plika, et ta ei ole veel viieteistkümne aastanegi. Siis küsisid nad tema aadressi.”
“Olete aga toreda supi keetnud, Švejk,” ohkas välipreester ja hakkas toas edasi-tagasi kõndima. “Missugune hirmus häbi!” ütles ta ja haaras peast-kinni. “Kuidas mu pea küll lõhub!”
“Ma andsin neile ühe kurdi vanaeide aadressi meie tänavast,” seletas Švejk edasi. “Ma tahtsin asja nagu kord ja kohus joonde ajada, sest käsk on käsk. Ma ei tahtnud lasta ennast välja visata ja pidin ometi midagi välja mõtlema. Ja siis veel – eestoas oodatakse selle klaveri pärast. Ma tõin mehed kaasa, et klaver pandimajja viia, härra feldkuraat. Ega see halb ole, kui klaver ära on. Siin saab rohkem ruumi ja meil on palju rohkem raha. Ja mõneks ajaks pole meil miskit muret. Kui aga peremees peaks pärima, mis me selle klaveriga teha tahame, siis ütlen, et tal on keeled katki ja me saatsime ta töökotta parandada. Kojanaisele ma juba rääkisin, et ärgu tehku väljagi, kui klaver alla kantakse ja vankrile pannakse. Ja niisamuti on mul ostja ka diivani jaoks. See on üks mu tuttav vanakraamikaupmees, astub pärast lõunat sisse. Tänapäeval on nahkdiivanid heas hinnas.”
“Millega te veel hakkama olete saanud, Švejk?” küsis välipreester pead käte vahel hoides, endal silmad täis meeleheidet.
“Teatan alandlikult, härra feldkuraat, tõin kahe pudeli asemel viis pudelit pähkliviina, sedasama, mida ostab kapten Šnábl, et meil oleks väike tagavara ja alati, mida juua. Kas võin nüüd selle klaveri asjas minna, enne kui pandimaja kinni pannakse?”
Välipreester viskas lootusetult käega ja juba mõne minuti pärast upitati klaver vankrile.
Kui Švejk pandimajast tagasi jõudis, leidis ta välipreestri avatud pähkliviina pudeli juures istumas ja kirumas, et ta on saanud lõunaks pooltoore šnitsli.
Välipreestril oli nina jälle õline. Ta kuulutas Švejkile, et homsest peale alustab uut elu, et alkoholi pruukimine olevat närune materialism, kuid elada tuleb ideelist elu.
Nii ta filosofeeris oma pool tundi. Kui ta kolmanda pudeli lahti lõi, tuli vanamööbliga kaubitseja ja välipreester müüs diivani võileiva hinna eest maha. Ta mangus kaubitsejat, et see istuks ja ajaks temaga juttu, ja sai väga pahaseks, kui kaupmees ütles talle, et ta peab veel ühte öölauda ostma minema.
“Kahju, et mul öölauda pole,” tähendas välipreester kurvalt,
