alandlikult, ei haise!”
“Nõndaks, see oleks teiseks. Ja nüüd kolmandaks – kas viina võtate?”
“Teatan alandlikult, viina ei võta, joon ainult rummi!”
“Tubli. Vaadake seal seda sõdurit. Selle laenasin ma tänaseks ülemleitnant Feldhuberilt, see on tema tentsik. See ei joo tilkagi, see on ka-ka-karsklane ja läheb sellepärast marsirooduga rindele. Se-sest sihukest meest pole mul tarvis. See pole kellegi tentsik, vaid lehm. Too joob ka ainult vett ja mõmiseb nagu härg.”
“Sa oled ka-ka-karsklane,” pöördus ta siis sõduri poole, “kas sul hä-häbi ei ole, mühkam. Sulle kuluks paar täit vastu kõrvu.”
Siis pööras välipreester oma tähelepanu neile, kes olid Švejki kohale toonud ja kes hoolimata püüdest sirgelt seista kõikusid jalgadel, otsides asjatult tuge oma püssidelt.
“Te olete ju-juua täis,” põrutas välipreester, “olete teenistuses juua täis! Selle eest lasen ma teid pu-puuri pista. Švejk, võtke neilt püssid, viige nad kööki ja valvake neid, kuni tuleb patrull, kes nad ära viib. Ma h-he-helistan kohe kasarmusse.”
Ja nii leidsid Napoleoni sõnad “sõjas muutub olukord iga silmapilk” ka siin täielikku kinnitust.
Hommikul olid need kaks toonud Švejki tääkide vahel ja kartnud, et ta nende käest plehku paneb, seejärel oli Švejk nad ise toonud ja lõpuks pidi neid nüüd ka ise valvama.
Esialgu ei saanud need kaks sellest pöördest asjaloos kuigi hästi aru, ent kui nad köögis istusid ja Švejki püssi ja täägiga ukse juures seismas nägid, hakkasid nad taipama.
“Tahaksin midagi juua,” ohkas väike optimist. Kuid kõrendit haaras uuesti skeptitsism ja ta ütles, et see kõik on alatu äraandmine. Ta hakkas Švejki valjult süüdistama, et too on neid säärasesse olukorda tõuganud, ja heitis Švejkile ette, miks Švejk oli neile lubanud, et ta homme üles puuakse, nüüd aga tuleb välja, et see lugu pihileminekust ja ülespoomisest on puha nali.
Švejk ei lausunud sõnagi ja kõndis ukse juures edasi-tagasi.
“Olime aga eeslid!” karjus kõrend.
Kui Švejk oli lõpuks kõik süüdistused ära kuulanud, teatas ta:
“Nüüd te vähemalt näete, et sõda pole meelakkumine. Ma täidan oma kohust. Mina sattusin selle jama sisse nagu teiegi, kuid nagu ütleb rahvasuu – mulle naeratas õnn.”
“Tahaksin midagi juua,” kordas optimist meeleheitlikult.
Kõrend tõusis ja astus vankuval sammul ukse juurde.
“Lase meid koju,” ütles ta Švejkile, “ära jända, sõber.”
“Mine eemale,” kuulutas Švejk. “Ma pean teid valvama. Nüüd ei tunne me enam üksteist.”
Uksele ilmus välipreester.
“Ma-ma ei saa kuidagi kasarmuga ühendust. Minge koju ja pi-pidage meeles, et teenistuses ei tohi lakkuda. Marss minema!”
Härra välipreestri auks peab ütlema, et ta ei püüdnudki kasarmusse helistada, sest tal ei olnud kodus telefoni ja ta rääkis lihtsalt laualampi.
Švejk oli juba kolmandat päeva välipreester Otto Katzi tentsikuks, kuid välipreestrit ennast oli ta selle aja sees ainult ühe korra näinud. Kolmandal päeval tuli ülemleitnant Helmichi tentsik ütlema, et Švejk tuleks ja koristaks oma välipreestri ära.
Teel jutustas ta Švejkile, et välipreester oli ülemleitnandiga riidu läinud ja klaveri puruks peksnud, ise aga on maani täis ega taha koju minna. Ülemleitnant Helmich on samuti porujommis, visanud teine välipreestri koridori ja see istub nüüd ukse kõrval maas ning magab.
Kui Švejk kohale jõudis, hakkas ta välipreestrit raputama, ja kui too mõminat tegi ning silmad lahti lõi, tõstis Švejk käe kõrva äärde ja ütles:
“Teatan alandlikult, härra feldkuraat, olen siin.”
“Aga mis te siit… tahate?”
“Teatan alandlikult, ma pidin teile järele tulema, härra feldkuraat.”
“Ah te pidite mulle järele tulema? Aga kuhu me siis läheme?”
“Koju, härra feldkuraat.”
“Aga miks ma koju peaksin minema? Kas ma pole siis kodus?”
“Teatan alandlikult, härra feldkuraat, te olete võõra maja koridoris.”
“Aga .. . kuidas … ma … siia sattusin?”
“Teatan alandlikult, et käisite võõrsil.”
“Võ-võõrsil… ma … ei kä-käinud. Te-teie … ek-eksite.”
Švejk upitas välipreestri üles ja pani seina najale püsti. Välipreester vankus ta käes ühte külge ja teise külge ning vajus Švejkile peale, öeldes seejuures:
“Ma kukun teie käest maha.”
“Kukun maha,” kordas ta ja naeris totakalt.
Lõppude lõpuks läks Švejkil korda välipreestrit seina najale suruda. Välipreester jäi oma uues asendis uuesti tukkuma.
Švejk äratas ta üles.
“Mis te tahate?” küsis välipreester, tehes asjatu katse seina mööda alla libiseda ja maha istuda. “Kes te olete?”
“Teatan alandlikult, olen teie tentsik, härra feldkuraat,” vastas Švejk, litsudes välipreestri uuesti vastu seina.
“Mul ei ole mingit tentsikut,” mõmises välipreester suure vaevaga, tehes uue katse Švejki najale langeda. “Ma pole mingi feldkuraat. Ma olen siga,” lisas ta joobnu otsekohesusega. “Laske mind lahti, härra, ma ei tunne teid.”
Lühike heitlus lõppes Švejki täieliku võiduga. Ta kasutas oma võitu selleks, et välipreestrit trepist alla ukse juurde lohistada. Kuid ukse juures osutas välipreester vastupanu, et mitte uulitsale sattuda.
“Ma ei tunne teid, härra,” kordas ta aina Švejkiga rüseldes. “Kas te tunnete Otto Katzi? See olen mina.”
“Ma olen käinud piiskopi enda juures,” röökis välipreester paraaduksest kinni hoides. “Vatikan tunneb mind, kas saate aru?!”
Švejk jättis “teatan alandlikult” sinnapaika ning jätkas välipreestriga juttu täiesti sõbramehelikul toonil. Ta põrutas:
“Lase lahti, ütlen ma, või ma virutan sulle! Lähme koju, ja loril lõpp. Ja mitte üks piuks enam!”
Välipreester laskis uksest lahti ja vajus Švejkile selga.
“Lähme siis pealegi kuskile. Ainult “ Šubi” juurde ma ei lähe, seal olen ma võlgu.”
Švejk litsus ta uksest välja, tõukas tänavale ja hakkas teda mööda trotuaari kodu poole tassima.
“Mis isand see on?” küsis keegi pealtvaataja tänaval.
