vastas välipreester.
Külalise nägu muutus jälle ähvardavaks ning vihaseks.
“Härra, see on pettus,” ütles ta püsti tõustes.
“Rahustuge, austatud härra…”
“See on petmine!” kisendas külaline jonnakalt. “Te olete minu usaldust kurjasti tarvitanud.”
“Härra,” ütles välipreester, “teile mõjuks kindlasti suurepäraselt õhuvahetus. Siin on liiga umbne. Švejk!” hüüdis ta kööki. “See härra soovib välja värske õhu kätte minna.”
“Teatan alandlikult, härra feldkuraat,” kostis köögist, “olen selle härra juba kord välja visanud.”
“Korrata!” kõlas käsk, mis täideti otsekohe kiiresti, nobedalt ning karmilt.
“See on tore, härra feldkuraat,” ütles Švejk, kui ta trepilt tagasi tuppa tuli, “et tegime temaga enne sotid klaariks, kui ta oleks meile lamenti teinud. Malešices* oli keegi kõrtsmik, lugenud mees, kellel oli pühakirjast iga asja kohta oma ütlemine peas, ja kui ta kedagi härjakaraga peksis, ütles ta ikka: “Kes oma vitsa ei vääna, see vihkab oma poega, aga kes teda armastab, see võtab teda aegsasti karistada. Ma sulle näitan, kuidas minu kõrtsis kakeldakse.””
“Näete, Švejk, kuidas läheb niisugusel inimesel, kes ei austa hingekarjast,” naeris välipreester. “Püha Johannes Kuldsuu ütleb: “Kes austab preestrit, austab Kristust, kes alandab preestrit, alandab ka Kristust, kelle asemik on preester.” Me peame homseks hästi ette valmistama. Tehke munarooga singiga, keetke bordoopunši, siis aga pühendame end mõtisklustele, või nagu öeldakse õhtupalves: “Issand Jumal, hoia oma armuga seda koda kõigest vaenlase kurjusest.””
Maailmas on kangekaelseid inimesi, kelle kilda kuulus ka välipreestri korterist kaks korda välja visatud mees. Just siis, kui õhtusöök oli valmis, helistati. Švejk läks ust avama, tuli varsti tagasi ja teatas:
“Ta on jälle siin, härra feldkuraat. Ma panin ta vannituppa kinni, et me võiksime segamatult õhtust süüa.”
“Te ei toiminud hästi, Švejk,” ütles välipreester. “Tuleb külaline majja, tuleb ka jumal majja. Vanal ajal lasti narridel pidulauas nalja teha. Tooge ta siia, et ta meid lõbustaks.”
Švejk läks ja tuli varsti koos kangekaelse mehega tagasi, kes põrnitses süngelt enda ette.
“Võtke istet!” tegi välipreester lahke ettepaneku. “Me lõpetame parajasti õhtusööki. Merivähile ja lõhekalale tegime lõpu peale, nüüd asume singiga munaroa kallale. Mis meil viga elada, kui inimesed meile raha laenavad.”
“Usun, et ma pole siin naljapärast,” ütles sünge mees. “Ma olen täna juba kolmandat korda siin. Loodan, et seekord saab kõik selgeks.”
“Teatan alandlikult, härra feldkuraat,” tähendas Švejk, “see on viimane tüütus, nagu keegi Boušek Libeňist. Ta visati ühe õhtu jooksul “Exnerist” kaheksateist korda välja, aga iga kord ronis ta jälle tagasi, sest ütles, et oli oma piibukaane maha unustanud. Ta ronis sisse aknast, uksest, köögi kaudu, tuli üle müüri kõrtsiruumi, läbi keldri õllebaari ja oleks ka korstna kaudu alla tulnud, kui pritsimehed poleks teda katuselt maha toonud. Ta oli nii kangekaelne, et oleks võinud saada ministriks või parlamendisaadikuks. Talle anti kah, nagu jaksati.”
Kangekaelne mees ei pannud nagu tähelegi, mis räägiti, ja kordas jonnakalt:
“Ma tahan selgust saada ja nõuan, et mind kuulda võetaks.”
“Seda te võite,” ütles välipreester, “rääkige, austatud härra. Rääkige nii kaua, kui tahate, meie aga jätkame seeaeg oma pidusööki. Loodan, et see teie juttu ei sega. Švejk, tooge lauale!”
“Nagu teil teada,” ütles kangekaelne mees, “käib praegu sõda. Raha laenasin ma teile enne sõda, ja kui poleks sõda, ei käiks ma ka maksmisega peale. Kuid mul on kurvad kogemused.”
Ta kiskus taskust märkmiku ja jätkas:
“Mul on kõik üles kirjutatud. Ülemleitnant Janata laenas mult 700 krooni ja arvas heaks Drina* ääres langeda. Leitnant Prášek sattus Vene rindel vangi, ta on mulle võlgu 2000 krooni. Kapten Wichterle, kes võlgneb mulle sama palju, laskis enese Rava-Russkaja* all omaenda sõdurite poolt maha tappa, ülemleitnant Machek langes vangi Serbias; ta võlgneb mulle 1500 krooni. Siin on niisuguseid inimesi palju. Üks saab Karpaatides koos mulle tasumata veksliga surma, teine satub sõjavangi, kolmas upub Serbias, neljas sureb Ungaris hospidalis. Saate nüüd aru minu kartusest, et see sõda võib mind põhja viia, kui ma ei ole energiline ja järeleandmatu. Te võite mulle vastu vaielda, et teid ei ähvarda mingi otsene oht. Kuid vaadake!”
Ta toppis oma taskuraamatu välipreestrile nina alla.
“Näete: välipreester Matyáš suri nädal tagasi Brno nakkushaigete hospidalis. Kisu endal või karvad peast. Ta jättis mulle 1800 krooni maksmata ja läks koolerahaigete barakki ühele mehele jumalaarmu andma, kellega tal ei olnud mingit tegemist.”
“See oli tema kohus, armuline härra,” tähendas välipreester. “Ma lähen homme samuti viimset jumalaarmu andma.”
“Ja samuti koolerahaigete barakki,” lisas Švejk. “Võite kaasa tulla, et näha, mis tähendab eneseohverdamine.”
“Härra välipreester,” ütles kangekaelne mees, “uskuge, ma olen meeleheitlikus olukorras. Kas sõda peetakse siis selleks, et kõiki minu võlglasi teise ilma saata?”
“Kuni ka teid sõjaväkke võetakse ja sõjaväljale saadetakse,” tähendas Švejk jälle, “ja meie härra välipreestriga peame püha missa ning palume taevast isa, et esimene granaat teid tükkideks kisuks.”
“Härra, see on tõsine jutt,” ütles tüütus välipreestrile, “ja ma nõuan, et teie tentsik ei segaks end meie jutuajamise vahele ja me võiksime selle otsekohe lõpetada.”
“Vabandage, härra feldkuraat,” palus Švejk, “olge lahke ja käskige tõepoolest, et ma ennast teie jutuajamise vahele ei segaks, vastasel korral tahan ma kaitsta teie huvisid nagu ühe korraliku sõduri kohus. Sellel härral on täiesti õigus, kui ta tahab siit ise ilma teiste abita ära minna. Ka mina ei salli miskit lamenti, sest ma olen seltskonnainimene.”
“Švejk, mind hakkab see jama juba tüütama,” ütles välipreester, nagu ei märkakski ta külalise sealolekut. “Ma arvasin, et see mees teeb meile nalja, jutustab meile mõne anekdoodi, aga tema nõuab, et ma käsiksin teil mitte vahele segada, kuigi teil oli temaga juba kahel korral tegemist. Niisugusel õhtul, kus mul seisab ees nii tähtis usutalitus, mille puhul ma pean kõik oma mõtted jumala poole pöörama, tülitab ta mind mingi totra jutuga tuhande kahesaja näruse krooni pärast, ei lase mind olla oma südame ja jumalaga ning tahab, et talle veel kord öeldaks, et ma ei anna talle praegu mitte punast krossigi. Ma ei taha temaga kauem rääkida, et seda püha õhtut mitte roojastada. Öelge talle ise, Švejk: “Härra feldkuraat ei anna teile punast krossigi.””
Švejk täitis käsu ja karjus külalisele otse kõrva sisse.
Kangekaelne külaline jäi siiski istuma.
“Švejk,” nõudis välipreester, “küsige talt, kui kaua ta mõtleb siin veel vahtida?”
“Ma ei liigu siit enne,
