õmmeldud pluusi.
Tentsik oli parimas vahekorras käskjalaga ja jagas temaga kõiki paremaid palasid ning neid eeliseid, mida ta omas. Sellesse triumviraati võttis ta harilikult veel roodu veltveebli. See kolmik, elades ohvitseriga vahetus läbikäimises, teadis kõiki operatsioone ja strateegilisi plaane.
See jagu, kelle ülem sõbrustas ohvitseri tentsikuga, oli alati kõige paremini informeeritud, millal lahti läheb.
Kui tentsik ütles: “Kell kaks kolmkümmend viis paneme liduma,” siis hakkasid Austria sõdurid tõepoolest punkt kaks kolmkümmend viis vaenlase vägede eest taganema.
Tentsik oli kõige intiimsemates suhetes ka väliköögiga ja keerles suurima heameelega ikka katla ümber ning aina nõudis seda ja teist, nagu istuks ta restoranis, toidukaart ees.
“Ma tahan ribi,” ütles ta kokale, “eile sa andsid mulle saba. Ja pane mulle supi sisse tükk maksa, sa tead ju, et ma põrna ei söö.”
Ent kõige vägevam oli tentsik paanikat tekitama. Kui positsioone pommitati, langes tentsiku süda saapasäärde. Selleks ajaks ronis ta omaenda ja oma härra kimpsude-kompsudega kõige kindlamasse blindaaži ning peitis pea teki alla, et granaat teda üles ei leiaks, ega soovinud muud, kui et tema härra saaks haavata ja ta ise koos oma härraga tagalasse, sõja seljataha, sõjast võimalikult kaugemale pääseks.
Tentsik oli oma alalise salatsemisega paanikatekitaja. “Paistab, et hakkavad telefoni maha võtma,” seletas ta salapäraselt jagudes. Ja ta oli õnnelik, kui võis öelda: “Juba võtsidki maha.”
Keegi ei taganenud nii meelsasti kui tema. Sel silmapilgul unustas ta ära, et tema pea kohal vinguvad granaadid ja šrapnellid, ning tegi endale oma pampudega väsimust tundmata teed staabi poole, kus seisis voor. Tentsik armastas väga Austria sõjaväe voori ja laskis end suurima naudinguga vedada. Halvemal juhul kasutas ta sanitaarvankreid. Kui ta pidi jalgsi käima, jättis ta kõige närusema inimese mulje. Niisugusel juhul viskas ta oma härra pakid kaitsekraavi ja tassis kaasa ainult omaenda pampe.
Juhtus niisuguseid asju, et ohvitser päästis end vangivõtmisest põgenemisega, kuid tentsik sattus vangi. Säärasel juhtumil ei unustanud tentsik kunagi oma härra pakke kaasa võtmast. Härra pakid said tema omanduseks, mille küljes ta rippus kogu hingega.
Nägin ühte vangilangenud tentsikut, kes oli koos teiste vangidega käinud jalgsi Dubnost* Kiievi taha Darnitsasse. Tal oli peale oma seljakoti ka oma ohvitseri seljakott – ohvitser oli pääsenud vangilangemisest põgenemisega – ja veel viis mitmes suuruses käsikohvrit, kaks tekki ja padi, rääkimata mingisugusest pambust, mida ta kandis pea peal. Ta kaebas, et kasakad olevat tal kaks kohvrit üle löönud.
Ma ei suuda kunagi unustada seda meest, kes niisuguse põrguvaevaga läbi terve Ukraina ronis. Ta oli otsekui elav kaubavanker ja ma ei oska enesele seletada, kuidas ta suutis kõike seda mitusada kilomeetrit kanda ja siis kogu selle krempliga Taškenti sõita, hoides alles iga asja, et hiljem vangilaagris oma pampude otsas plekilisse soetõppe surra.
Tänapäeval on tentsikud üle kogu meie vabariigi laiali ja pajatavad oma kangelastegudest. Just nemad jooksid tormi Sokali, Dubno ja Niši all ning Piava* ääres. Igaüks neist on lausa Napoleon: “Ja siis ma ütlesin oma polkovnikule, las helistab staapi, et võiks juba peale hakata.”
Enamalt jaolt olid tentsikud reaktsionäärid ja mehed ei sallinud neid. Mõned tentsikud olid salakaebajad-nuhid ja neile tegi erilist lõbu, kui võisid pealt vaadata, kuidas kedagi ära viidi.
Tentsikutest kujunes eriline kast. Nende isemeelsusel polnud mingeid piire.
Ülemleitnant Lukáš oli koduneva Austria keisririigi tüüpiline tegevväeohvitser. Kadetikool oli kasvatanud temast kahepaikse inimese. Seltskonnas rääkis ta saksa keelt, kirjutas saksa keeles, kuid luges tšehhi raamatuid, ja kui oli õpetajaks üheaasta-vabatahtlike koolis, kus õppisid ainult tšehhid, ütles ta neile usaldavalt:
“Jäägem tšehhideks, ainult keegi ei tohi seda teada. Mina olen kah tšehh.”
Ta pidas kogu tšehhi rahvast mingiks vandeseltsiks, millest on parem end eemale hoida.
Muidu oli ta täitsamees, ei kartnud ülemusi ja hoolitses manöövritel oma roodu eest nagu kord ja kohus. Ta oskas oma roodu alati mõnusalt küünidesse majutada ja tegi tihtilugu oma tagasihoidliku palga arvel sõduritele vaadi õlut.
Talle meeldis väga, kui sõdurid rännaku ajal laulsid. Kui nad õppusele läksid või õppuselt tulid, pidid nad ikka laulma. Ja oma roodu kõrval käies laulis ülemleitnant Lukáš sõduritega kaasa:
Kuu see vaatas taevast alla,
kaer see kargas kotist välja,
juhhaidii, juhhaidaal
Sõdurite hulgas oli ta lugupidamises, sest ta oli äärmiselt õiglane ja tal ei olnud kombeks kedagi kiusata.
Allohvitserid värisesid tema ees ja kõige julmemast veltveeblist tegi ta kuu ajaga tõelise lamba.
Tõsi küll, ta mõistis karjuda, kuid kunagi ei sõimanud. Ta tarvitas valitud sõnu ja väljendusi. “Teate, noormees,” ütles ta, “ma ei tahaks teid tõesti meeleldi karistada, kuid ma ei saa midagi parata, sest distsipliinile tugineb sõduri võitlusvõimelisus, karastatus; sõjavägi ilma distsipliinita aga on nagu kõikuv pilliroog tuule käes. Kui teie munder on korrast ära ja nööbid halvasti ette õmmeldud või mõni neist puudub, siis tähendab see seda, et olete oma kohustused sõjaväe vastu unustanud. Võib-olla ei saa te sellest aru, miks teid istuma pannakse, kui teil puudus eile ülevaatusel pluusi eest üks nööp, säärane väike ja tühine asi, mis võib eraelus vabalt kahe silma vahele jääda. Kuid sõjaväes, näete, toob niisugune hoolimatus oma välimuse vastu karistuse. Aga mispärast? Asi ei seisa selles, et teil puudub üks nööp, vaid selles, et te peate korraga harjuma. Täna te ei õmble endale nööpi ette ja hakkate laisklema. Homme tundub teile juba raskena püssi lahti võtta ja ära puhastada, ülehomme unustate täägi kuhugi kõrtsi ja lõppude lõpuks jääte postil magama, sest te hakkasite sellest õnnetust nööbist peale loodrielu elama. Nii on asjalood, noormees, ja sellepärast ma karistan teid, et hoida teid veel rängemast karistusest asjade eest, mida võiksite korda saata, kui hakkate oma kohustusi pisitasa, kuid järjekindlalt unustama. Ma annan teile viis päeva aresti ja tahan, et te vee ja leiva peal selle üle järele mõtleksite, et karistus ei ole mitte kättemaks, vaid ainult kasvatusvahend, mille eesmärgiks on karistatavat sõdurit õigele teele juhtida ja paremaks teha.”
Lukáš oleks pidanud juba ammugi kapten olema, kuid isegi tema ettevaatlikkus rahvusküsimuses ei aidanud teda, sest ta esines oma ülemuste suhtes liigse otsekohesusega ega harrastanud teenistusvahekordades mingit lipitsemist.
Ta oli sündinud Lõuna-Tšehhimaa tumedate metsade ja järvede keskel ning tema iseloomus oli säilinud midagi sealtkandi talupoegadest.
Kui Lukáš oligi sõdurite suhtes õiglane ega kiusanud neid, siis esines tema iseloomus ometi üks erisugune joon. Ta vihkas oma tentsikuid, sest talle olid sattunud alati kõige vastikumad ja alatumad.
Ta ei pidanud tentsikuid sõduriteks, peksis neid näkku, andis neile kõrvakiile ja katsus neid tegude ja sõnadega kasvatada. Ta võitles nendega mitu aastat tagajärjetult, vahetas neid alalõpmata ja jõudis lõpuks ikka otsusele: “Olen jälle ühe alatu lojuse saanud.” Ta pidas oma tentsikuid alamat tõugu olevusteks.
Loomi armastas Lukáš pööraselt. Tal oli harzi kanaarilind, angoora kass ja pinšer. Tentsikud, keda ta aina vahetas, ei käitunud nende loomadega halvemini kui ülemleitnant Lukáš oma tentsikutega, kui
